1.

Ha-ha-ha-ha! Ma naeran üle enese,
kes ma kui vari,
nagu viirastus liigun
üle maakera verise
jõuetu hallitanud seinte vahel
saatana karussellil kiigun...
Müürid mu ümber - majade kari, -
suurlinna kivikute võitmatu ahel,
kes selle purustab, läbi kord viilib?...
halastamatu sfinks nagu tapja mind hiilib,
iga mu sammu
ta luurab - mind jälgib,
kui ma ka üksinda tühjunud uulitsail
tahaks kord jätta mind piirava linna,
anda end kõigil, kes minu järel nälgib.
Röövib siis häkki mu tiibade rammu,
väsind pean kisendama tühjunud uulitsail:
"Jäta mind, painaja, lase mind minna
sinna, kuhu ise tahan -- mägedelle üles!"...
üksindust kandes, kui naist omas süles...
Kisub mind alla
sinna, kus maapäälsed piinad
unustet. Naeru ja hirvitamist kuulen:
Märatsevad mehed, siin naised poolpaljad...
kõlisevad klaasid ja vahutavad viinad,
loomalik kirg last kammitsaist valla...
Hambad löön ihhu... veel ägamist kuulen,
väänlevad kehad, jäet himude valjad...
Tursunud rinnad - üle suudlusist ujutet,
unund kõik pühadused - voorused kujutet...
Joobunud pettest,
igatsus elu järel uulitsalle ajab;
Kuldsete varvastega tühjus mind tallab,
linn melankooliat kopsesse lõõtsub,
vedelikku tulpelt ööpimedusse sajab...
Juba näen piirat end olevat kettest:
uulits kõik mured jälle kaela nüüd kallab,
viirastusi imelisi silme ees õõtsub...
Armutu sfinks juba jälle peab jahti,...
lase mind painaja, lase mind lahti!...
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
Kahvatavad, tuhmund
ahastuse piinas ja valus
tundmused. Köidikuid jättes
vabaneks üürikeseks Ruumist ja Ajast,
siduvast, soonivast käsil, mu jalus...
"Naine mind sünnitanud kõlisevais kettes!"...
kisendan, põgenedes - vangistusest juhmund
välja mu üksinduse põlevast majast,
viirastusist painavaist piirideta ellu,
viskudes märatsevate hulkade möllu...
Imelikku viit
laulavad vabrikud, sadamad, töökojad,
veerevad võllid ja rahutumad masinad,
lõgistades hambaid, kui lõukoerad vihased.
Need, kes siin hoigavad - inimeste pojad,
nälgides ohverdavad päevad, ööd kasinad,
imeb kõik mahla neist kurnajate liit...
Võimetud ripuvad kontel neil lihaksed...
"Kisenda inimene, alasti kist,
viruta köidikud, viruta rist!"...
Uulitsaist läbi
lainetava lihana sööstu,
paljastet käsivarsil, kuulide rahes,
käsigranaatide põrgulikus tantsus
surejaid vendade tulevik trööstku.
Püsse ja suurtükke muusikas mahes
hävineb inimsoo põlvede häbi...
Käsigranaatide põrgulikus tantsus
jätan sind, Sfinks, nagu haiseva raipe,
sammun üle veristet uulitsate vaipe,...
uhke, nagu võitja...

2.

... Nii käime kahvatud su palge ees
ja roomame kui alandlikud loomad,
kui surma mõistet - oleks risti pood
kõik Kolgatal... Me ise eneses
tõest üheväärilised - mõrtsukad ja röövlid
ses vaikses hääbumises. Kui meist tühjaks jood
kõik sapikarikad, kõik maitset elujoomad,
kui kirstu laudu silitavad höövlid,
siis ärkame me ise eneses,
veel minutiks silm päikse pilvist koorib,
et suudelda ta jumalikku helki,
kui näeks tand esimest... Ses viimses valguses
me süütume veel nagu noored päiksed,
kui küünlad valgustame kaduvuse telki...
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
Surm hirvites siis surnurüüdu loorib
meid elusaid, kel näod veel rõõmuläiksed
ja silmad säral uues valguses...
Siis näen end vabanevat Sinu küüsist,
Sfinks armutu, kui katafalk mind ihkab,
see ehit armuke, see viimne kallistaja,
suur lunastaja täies hiilguses...
Taas kuulen mõnitusi - pille õudset kaja:
Orkestrid müristavad leinamarssi...
Nüüd tulge kõik, kes armastand, kes vihkab,
mind läbi aidake sest raskest analüüsist,
et uuest korrata võiks elu kestvat farssi...

Ei ole olnud aegu jälgimaid,
kus ujutanud üle taevaid, maid
soe veri aurav tapetute kerest,
kus tundmuskohid timukad-eunukid
aus käivad ümber jõhkrad peninukid,
need jätised ürgolemise perest.

Nüüd verega on mingit päikse nägu -,
üksteise poomine - see inimeste tegu.
Kus on nüüd jumalad, kus mõttetargad?...
Nüüd sakramendiks hirmus puremine:
sest ühe õnneks - teise suremine...
Nüüd halastusest kõnelevad libud, vargad.

Kuul puurib liha õudselt viunudes,
nii nälgind tiigrid jooksvad kiunudes...
Noh timuk, lõpeta nüüd maskeraadi,
sa joobund, hullund, jämend sõnn!
Ka vaimuliku silmis särab õnn,
et õnnista võib verist ööparaadi.

Mil lõpeb see - see hirmsam farss,
mil tõugatakse troonilt Mars,
Apollo püsima jääks sambal,
mil võime sirutada sõbralikult käe
me vendile, mil pisaraid ei näe,
ja verd, jälk sfinks, su hambal?...




Õudne meeleolu

Kui raisk ma vedelen, kui balsameerit surnu,
näen ümber tardund verd, näen tapetute virnu,
õrnpalgeid sinimuhulisi - tarretanud silmi,
mis lahti veel; kui otsiks uusi ilmi
need meeletumad pilgud. Avat huuled
veel nagu räägiks, mida vaevalt kuuled.
Käed valged sirutet, kui püüaks päikest
mäe tagant tõusvat - punast vereläikest.
Või on need kallistusiks naisel visat vastu,
kes nutab ahastuses, kardab ligi astu.
Tumm needmine, mus hirmsam hädakisa
poob üles need, kes kõige selle isa...
. . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . .
Kui raisk ma vedelen, kui balsameerit surnu,
Ei saa ma armastusest laulda sõnu õrnu...

Täis tantsu lihaksed, täis tuld nüüd veri,
täis päikest lainetajat - nõnda juubelda,
kui ihus okeaanid - märatseja meri...
Ah kevadlillelist end anda suudelda
siis tahaks kõigile, kes tuleb mulle vastu...
Kokott, daam lõbutseja, ausad naised, libu,
teist jänund pidutseda, võin nüüd joobuda
ja uuest pinguta mu kallistuste vibu;
kui väsind teist, siis vaikselt loobuda,
et jälle uuel armul uuest vastu astu...
Kui tolmund mesilane õitest täis mu huuled,
mett venivat, mis sulab suudlusjoomas,
mind liblikkerget kandvad kevad-tuuled,
ma igas inimeses, lilles hõiskan, loomas,
käed joobnud kallistusiks kõigil visat vastu...




Kevade ootel

Ju varsi mõrsja ehtes tuleb tooming,
kui muskus verre imbub joovastav aroom,
siis algab kevad-päivi, ööde jooming,
käib ümber inimene just kui tiiras loom.

Siis nagu veristatud süütu loodang,
kui oleks timukas kõik taevad üles poond,
ah veres tulikahju - kevad-armu oodang,
veel palju klaasisid, kust iial pole joond...




Õhtud

2.

Tunnid kui muinasjutud loetud...
Udust ja hämarikust koetud,
õhtud mind piiravad - tantsjannad paljasjalu,
pehmete varvastega tallavad südamvalu.
Baleriinid hõljudes tantsivad ära
mured mult - ahastava argipäeva kära...
Õhtud, mu oopium - õhtud, te teha,
kuhu nüüd hinge viin, märatseva keha.
Kellele kingin end - tõbine palavikus,
kellele andun ma olemises salalikus?...
Siidis kokotil, ehk naisile kõrtsides
tundeid (nagu nemad omi vormisid) võltsides,
viskuda, leegitseda suurlinna pajas,
sulada hardumuses Ruumis ja Ajas...
Armsad, kui viirastused uttu kaovad,
tunnid, neid tornkellad surnuks taovad,
tunnid, kui muinasjutud loetud...


3.

... Näe uppund taevad - leotet vere sees,
neid õhtuid üksi kannan eneses, -
neid ebamääraseid, täis tuld ja kirge.
Ma lähen verest joobnud - sirge,
kui plaatinast ja kullast valat,
mus õõgub vaimustus - mu hinge salat...
Las loitub purpur - tuiskavad fontäänid,
las joovad närvid - nagu janund kaanid
neid õhtuid pööraseid mu vere sees,
neid õhtuid üksi kannan eneses,
kus õitseb liha, veres lõhnab sirel,
hing hõiskab hardumuses nagu kirik-orel,
su armastus, kui Jaani-sõnajalg,
kirg pakitseb - see tasumata võlg,
kui uss ta oma saba salvab, -
jälk raisahunt, kes kõrbes saaki valvab...
Neil õhtuil pööraseil mu vere sees,
ma hukkun, upun ise eneses...

Nagu tursunud rindadega imetajad naised
ulatad tornide, kuplite paised
kõigile vastu oma mahlased udarad,
kirikute sarved ja majade kübarad;
tervitades kaugelt kui sõbrad ja tuttavad
laotes käsi, mulle vastu kõik ruttavad...
Nagu lapsel jälle uudist mu hingele pakud
mind jälle vaimustad, mu mured lakud,
suurlinn - teraapia - mu närve broom
su hingeõhk - see jumalik aroom
mind joobnustab, end kingin ära, eks?!
Su naisil cafédes, bulvaarel tänaseks...
Nagu mõrsja uduloori, elektrisse mässitud
seisad sa õhtul. Kui kõnedest ässitud
voolavad inimesed, põristavad autod,
ruttavad vagunid, rööbastelle rautud,
kollasil silmil, kui hullunud lõvid
kisendavad pöörased autode kõrid...
Mind jälle meelitavad müral restoraanid,
ja naised paljad - himurad kui kaanid,
viin vahutav ja vürtsilised road,
täis segulõhnu eraldatud toad,
kus klaver nukker, unustatud noodid,
täis kõrtsiluulet higilõhnsad voodid...
Nagu tursunud rindadega imetajad naised,
ulatad tornide, kuplite paised,
minule järgi omad mahlased udarad
kirikute sarved ja majade kübarad...
Lähen, hing tühi, kui naine kes häbistet,
uulitsate mürast ja imevärgist läbistet...




Suurlinna fragmendid

1.

Need kõik, keda siin vedelemas näed,
asfaldil kisendamas, kuuled appi hüüdvat
Jehoovat, Kristust - kõiki kannud neid
kord naised sünnitajad, hoidnud ema käed.
Neid uulitsnurkel tolmus ootvaid meid
nüüd näeme abituid ja palves käsil püüdvat
paarpennilisi kinke, - näeme sopas tuksvat
poolpaljast liha, hädas appi kutsvat...

Need kõik, kes mehi püüdmas siin,
kord olnud neitsid puutumatud-süütud,
kes unistanud päivist puhtaist, öist.
Nüüd nende rõõmuks mehed, raha, viin...
Needsinatsed, kes meeldivamad neist,
meid isutavad, nii et varsi müütud
ja kallilt tasut kallistused soojad,
kes ütleb meist, on pühad nad või roojad?

Oh naine jumalik, Sa imbunud mu verre,
kui päike kiired heitnud oled merre,
mu ihumerre omad silmad mahed,
nüüd kadund piirid - hävinenud vahed.

Mis muud me oleme, - kaks lahutatud rakku,
kaks lüli köidetud nüüd ühte jakku,
ah nõnda taevalik... nii olla mõnus,
üks teisest uimastet ja aher olla sõnus...

Las himuvikatid meis niita patuloogu,
las õõtsuda meis veri - minna hoogu,
täis kire mürki - me kui humalad,
üksteise hinge, keha jumalad...




Igatsus

1.

Kui põlend muld, ma Sinu suudlusvihma
nüüd jälle ihkan, janunud Su huultest,
Su naerust lapselikust, silmist suurtest,
Su armust jootmata ei enam olla tihka...

Kui tiiger põlevsilmil Suga öhe tormas
rong, vedur, vagunid... eleegiline käsi,
mind aknast tervitamast veel ei väsi, -
mul antud lubamisi, tõotusi ta kordas.

Ah soontes iharus, mu liha nagu laine,
mind uhub, kannab jälle Sinu maile
Su päikse päivile, Su pöörasille öile,
end jälle pühendan, oh lunastaja - naine!

Kui põlend muld ma Sinu suudlusvihma
nüüd jälle ihkan, janunud Su huultest,
Su naerust lapselikust, silmist suurtest,
Su armust jootmata ei enam olla tihka...


2.

Ma nagu tühi vaas,
kust roosid välja kallat.
Ma lilledeta aas,
mis tõpraist mustaks tallat...

Nüüd närib mind kui uss
Su armu puudus - iha.
Mul rindu torgat puss,
nii sureb minu liha...

Ah, millal lõpeb piin
saaks täidet soovid, palved,
mil juua mul Su viin,
Su keha lillesalved?...

Ma nagu tühi vaas,
kust roosid välja kallat.
Ma lilledeta aas,
mis tõprist mustaks tallat...

Väljaspool mind on argipäev,
tuimuses tüütavas spleenlikus läev:...
inimesed paarivad, sünnitavad, nälgivad,
rahulikult hallitanud elu jälgivad,
kardavad elada, surra niisama,
vaimustust südames keegi ei kanna,
kiusatust avatlevat - ilusat pattu
kellegi hingesse enam ei mahtu...

Väljaspool mind on äriilm,...
arvetesse uppunud rahameeste silm
palavikus pöörane tuhandeid lugedes, -
varast näeb uksest ja aknast pugedes
ähvardavat pankades, kappides raha.
Inimesi kisendavat kuulub: "maha!"...
Uulitsail kuulmatud laulud kajavad,
võideldes rahvahulgad tulevikku rajavad.

Väljaspool mind on elu hall,
jalge all hallitanud maakera pall;
vaikind tas tulimäed, kustund vulkaanid,
minus ainult orgiad keevad, - pokaalid
tõstan täis vahutavat joovastavat märga,
asetan pähe omal jumalate pärga,
virgutan okeaanid mässule, mered,
tantsima hullustuses rahvaste pered...




Apaatia

Ma loobund valgusest, ma väsind päiksest,
ma tüdind naisest - lõbutsejast väiksest,
madonnast-lunastajast, olen pääsnud piinast,
ei enam joobu värisevast viinast,
nais-õrnusest, ei juuste, keha lõhnust,
ei porsund eludaamist, plikakesist kõhnust.

Läen uulitsmüras mööda kõigist võõras,
teist, saaki luurajaist, kel nägu puudri kõõmas
ja mingit paled, vale sära silmil,
kui marionetid, kujud kinofilmil,
kuis kaovad naerdes ümber nurga ruttu,
banaalsel kõnnakul, kui viirastused uttu.

Ma väsind võtmast, loobunud end andmast,
mus iha põlevat - mind söövat tüdind kandmast,
vampiiri-painajat, kes alati nii ligi
joob verd mu soontest, sööb mu higi...
Oh jäta mind, julm sfinks. Su hirmuks
end ühes Sinuga ma pistan surnuks...




Sügispime öö

Neil öil, kus taevad tõrvatud kui neegri nahk,
kui küntud põllud, - käind neist üle sahk...
Siis ärkvel surnuaiad, lähvad lahti hauad,
kõik koolnud kiskvad lahti kirstu lauad,
näos koltund tulevad nad õõnsail silmil,
vaat, loodust puudutavad vettind käsil külmil,
kuis surnulõhna hingavad meil näkku...
Siis poevad huludes ja needes jälle pakku...
Neil öil, kus telegraafi kandlil surmaviit
tuul hulub. Lõgistades hambaid traate niit,
kui saaki raisahunt öö pimeduses salvab,
siis jubedus me närve, liha valvab...
Neil öil kui Kristus ristilt tule alla
mu juure, naine! ihu, hinge kalla
mu voodi patju. Himus poodud lihast
sa viina uimastavat vala, nõrgu ihast!...
Neil öil, kus nagu spioon roomab kallastelle
must meri. Liiva vahtund hammastelle
toob uppund mehi, sinistursund naisi
kui ebajumalaid, kui haisvaid meriõisi;
neil öil, kui muumia, kui balsameerit surnu
suur loodus lamab, pasundan tal kõrvu, -
neil öil ma endast hõiskan, joobun õnnik,
ma tulevpõlve elav muld ja sõnnik...




Finaal

... Ma näen, - end ise annud teie kätte
nüüd olen, - pihtind kõik ma saladused...
Et jumaldanud kirge, hirmsaid patte,
siis tulge, karjuge: ta pooge risti!...
kõik variseerid, et te pühadused
neis salmes jultunumalt lõhki kisti.

Ma tean - mu osaks jõle needmine,
ma ammu mõistet, saadet märtri surma...
Need kõik, kel paha tuju - vilets seedmine
mu jalge alla seavad tuliriita...
Kesk hukkumist, kesk hävinemishurma
veel kord end ülistada tahan - liha kiita...