Agu 29.V 1925, nr. 10, lk. 284-285.
Kirjandusest ja arvustusest
(Mõned märkused)
I.
Viimasel ajal on meie arvustuses iseäranis
nuhtlema hakatud nõndanimetatud negatiivseid ja positiivseid tüüpe.
Juba mitmelt arvustajalt loed neid ja samu etteheiteid juba mitme kirjaniku
puhul: miks kirjanik olla omad tegelased teravalt kahte leeri jaganud
ühed hääd ja teised halvad, ühed pääasjalikult
eitavate ning teised pääasjalikult jaatavate omadustega!
Olen neid etteheiteid pidanud möödaminevateks
nähtusteks, järjekordseks meie arvustuse iseäralduseks.
Kuid seni veel ei paista, et see iseäraldus kaduma hakkaks, ta aina
süveneb.
Mulle aga on need etteheited ikka tundunud et
mitte rohkem öelda imelikkudena. Meele torkab, et meil arvustusi
suuremalt jaolt kirjutavad poeedid ja teoreetikud. Proosa alal töötavad
kirjanikud palju ei arvusta, või kui, siis ei mäleta neilt
ka lugenud olevat ülalnimetatud etteheiteid.
Peab igatahes natuke proosakirjanduse tehnikas "mitte
kodus" olema, kui kirjanikult igal juhusel ja tingimata nõuda iga
iseloomu mitmekülgsust, kui teha tingimuseks, et kirjanik igat oma
tegelast käsitama peab nagu iseseisvat probleemi, mitte aga kui abinõud
probleemi lahenduse juures!
Peetagu siingi meeles: kirjandus ei ole elu, ta
on ja jääb ikkagi kirjanduseks, ükskõik, kuipalju
ta elu eneses peegeldab.
Iga kirjanik on individuaalne, ja sarnasena näeb
ning kirjutab ta elu, iialgi ei fotografeeri ta.
Ning kui võtta kirjanikult see omadus, õigus,
siis ei saa ta enam luua, ta ei saa ehitada enam oma sisemise äratundmise
järele.
Nõuda kirjanikult, et ta oma tegelasi oma
sisemise loometarviduse järele ei valiks, on kirjaniku
hävitamine. Kirjanik, kui ta teatud määral oma sisemise
tõetundmise järele tendentsiline ei oleks, ei saaks rohkem
midagi teha kui oma ümbrust kirjeldada.
Aga ka kirjeldades ollakse individuaalne ja ainult
sellega saavutatakse kunstitöid.
Kuid iseäranis, kui hakatakse lahendama probleeme,
propageerima ideesid, avaldama ükskõik kui objektiivselt
oma ilmavaadet, ei saa ükski kirjanik ilma tendentsita läbi,
avaldugu viimane kui nõrgalt või teravalt tahes.
Probleem, idee, ilmavaade on see, mis nõuab
pääasjalikult "häid" ja pääasjalikult "halbu" inimesi.
Ja kas ei ole see elus samuti kui kirjanduses?
Eks ka elus iga probleem, idee, ilmavaade jaga inimesi
iga probleemi, idee, ilmavaate suhtes kahte jakku pooldajaiks ja vastasteks,
nii siis probleemi, idee, ilmavaate seisukohalt positiivseteks ja negatiivseteks,
häädeks ja halbadeks j. n. e.
Meie arvustajate pehmelt öeldud imelikkus
seisab aga selles, et nad, kui ühe teose tegelased teatud probleemi,
idee, ilmavaate seisukohalt on loomulikult jagunenud pääasjalikult
"häädeks" ja pääasjalikult "halbadeks", nõudma
tulevad: kirjanik ärgu lubagu seda, see on ühekülgne.
Aga seda teeb elu ise!
Kui kirjanikule ette heidetakse, miks ta näit.
inimesed jagab pääasjalikult vabameelseteks ja pääasjalikult
vanameelseteks, siis on see etteheide naiivne, sest et teatud probleemis
inimesed on ju pääasjalikult vanameelsed ja pääasjalikult
vabameelsed.
Või kui selles nähakse ühekülgsust,
et üks inimene elus edasi jõuab ja teine tagurpidi läheb,
siis on see jälle rohkem kui imelik, sest elu näitab sarnast
"ühekülgsust". Ei või siis ometi kirjanik, kui ta kujutab
elus edasijõudjat tüüpi ja mitteedasijõudjat, tasakaaluks
ja "mitmekülgsuseks" ka mitteedasijõudjal edasi lasta jõuda!
Samuti ei ole kellegi ime elus, et üks inimene
on väga omakasupüüdja ja teine mitte, et üks on väga
rikas ja teine väga vaene, üks väga rumal ja teine väga
tark, et üks teeb kõiksuguseid sulleritempe, teine aga on väga
aus. J. n. e. j. n. e. j. n. e. Kõige igapäevasem elu!
Miks ei või sarnaseid iseloome teatud probleemi
lahendusel teravalt vastastikku panna? Miks peab sulleritempude tegijast
rääkima, et tal ehk selle kõrval siiski mõned hääd
omadused on? Väga võimalik, et tal need mõnel alal on, kuid kui kirjanduslik teos neid alasid ei puuduta, siis on naljakas kirjanikult
nõudma hakata "õiglust" tema teose laialivalgumise arvel.
Meie arvustus patustab viimasel ajal sarnaste nõudmistega.
Aga see on oma pääliskaudsuse paljastamine asjatundmises.
Mis jääks paljudest
Tolstoi tegelastest
järele, kui kirjanik nad ilmtingimata "mitmekülgsustaks"?
Zola’le tuleks üldse rist pääle panna, sest tal pole muud kui
ainult negatiivsed ja ainult positiivsed tüübid, ta valgustab
isegi kogu inimese elu ja kogu ta isiku igas küsimuses nii "ühekülgseks",
et meil keegi sinnapoolegi pole küündunud.
Ning jälle miks ei või ta seda teha,
kui elu seda ka ise teeb? Kirjanikud
peavad teatud määral
mitmekülgsed olema, "harilikud surelikud" ei ole seda sagedamini mitte.
Ei ole seda iseäranis teatud tendentsi, probleemi, idee seisukohalt.
Ning sellepärast ei või ka kirjanikult teatud tendentsi, idee,
probleemi lahenduse juures nõuda "mitmekülgseid" iseloome.
Neid ei ole elus! Ehk kui on, siis erandid. Kuid eranditega ei saa lahendada
tüübilisi probleeme.
II.
Teine ala, millega meie kirjanduslik arvustus viimasel
ajal palju tegemist teeb, on
"följetonism" .
Seda hurjutatakse ka rängasti.
Kirjanik, kes oma puht-ilukirjanduslikkude teoste
kõrval ka
vesteid või üldse midagi "kergemat" kirjutab,
oleks nagu oma hinge ära müünud saadanale ja sammub hukatuse
teed. Kõige halvem aga, et arvustus ei hinda igat teost eriti, vaid
üldistab "kergemad" kirjutused "raskematega" ja teeb tihti üldotsusi
"kergemate" arvel.
Lubada kirjanikul ainult "tõsiste" ja "raskete"
teoste kirjutamist ja keelata tal ära igasugune "kergem" suleliigutus
on ka imelik ühekülgsus.
On ju omamoodi väga kena esineda publikumile
ainult soliidsetes kunstitöödes. Aga kui mõnele kirjanikule meeldib või
tarvis on sarnaselt soliidselt ja pühalt Parnassilt mõnikord
ka alla tulla ja niisamuti kirjutada üht–teist "inimlikku", siis ei
võiks seda kohe pidada kunstiliseks hukkumiseks. Seda enam, kui
pääle seda jälle suudetakse Parnassile tagasi minna.
Teine asi muidugi, kui seda ei suudeta.
Kuid viimast meie kirjanduses konstateerida ei
saa. Isegi need kirjanikud, keda eriti "süüdistatakse" följetonide
harrastamises, ei ole ammugi ainult följetonidega esitatud, vaid ka
paremate teostega Eesti kirjanduses. Üks asi on nende följetonid,
teine asi nende muu looming.
Lugedes neid kirjutusi, kus meie kirjanikke süüdistatakse
"följetonismis", saabub mulje nagu oleks siin mingi erikordse pahega
tegemist. Kuid see on täielik liialdus. Teistel kultuurimaadel on
vähe neid, isegi suuri kirjanikke, kes järjekindlalt kirjutaks
ainult ühe kunstiteose teise järele; nad lubavad endale tihti
ka teiselaadilisi "vahekirjutusi":
följetone , artikleid,
satiire ,
paroodiaid ,
pamflette jne. Keegi ei pane sääl seda imeks aga hakka keegi
sääl kirjanikku mõne följetoni kirjutamise pärast "lõpetatuks"
tunnustama. Proportsionaalselt teiste maadega võrreldes kirjutavad
meil palju vähem följetone ja teisi "kergesisulisi" töid isegi
need kirjanikud, keda meil eriti selles süüdistatakse.
Nii et "följetonismi" tont on meil asjata liig
laiaks maalitud ning temaga edasi kollitamine ei ärata kirjanikkudes
arvustajatele mingit usaldust.
Muuseas, "följetonismi" ja "merkantilismi"
manajad meie kirjanikkude peres on ise suuremalt jaolt aineliselt kindlustatud
kas mõne teise elukutsega pääle kirjanduse või
teenistuskohaga. Muidugi, see on väga hää, et neil on õnnestunud
saavutada sarnast kindlat ainelist seisukorda, aga ei ole seltsimehelik
nii kuri olla nendele, kel pole õnnestunud saada sarnasele "ausale
ja puhtale" sissetulekule, vaid kes sunnitud on , et elavate nimekirjas
püsida, anduma jõledale "följetonismile" ja hirmsale "merkantilismile".
III.
Lõpuks: kui kirjanikult on teatud määral
nõuetav kirjanduslik kultuur, siis samuti ka arvustajalt. Et kirjutada
kirjanduslikku teost, peab tundma ainet, valdama tehnikat, peab olema fantaasiarikas
ja psüholoogilises tõekspidamises laiaulatusline ning otsekohene.
Kõik see ei tule ainult "jumala armust", iseäranis aine ja
tehnika, aga ka aine mõistmine ja hingeline äraseedimine nõuab
oma kultuuri; arenemine ja täienemine peab jatkuma kogu aja.
Samuti peaks ka arvustajail olema.
Ei tohi arvustada "jumala armust", nagu see meil
sünnib. Noormees, kellel salmid ei õnnesta või novell
korda ei lähe või kes paar semestrit ülikoolis "kirjandust
õppinud", istub aga maha ning kirjutab "autoriteetlise" arvustuse
täie aplombiga, ilma et hoiduks nii mõnestki riskantsest väitest
ja, lihtsalt, kirjutades ebatõtt.
Arvustada on ju meil kerge! Ega keegi seda kontroleeri,
mis kirjanduslikus arvustuses öeldakse. Ajalehtede toimetused on ettevaatlikud
iga muu väiksema sõnume puhul, et kedagi või midagi
ei kujutataks vales valguses, kirjanduse asjus lastakse öelda, mis
kellelgi pähe tuleb või süda kutsub. Ja kui autor protesteerida
tahab, siis on see "vastuarvustus" üks kole asi Eesti kirjanduses!
Imelik küll, iga teine inimene võib oma tööd ning
tegevust valevalgustuse eest kaitsta ning selgitada, kirjanik mitte! Nagu
oleks see lugejale kahjulik, kui autor ka ise oma teosest mõne sõna
ütleb, ja kui ta end kiidakski, eks siis ju igaüks isegi tea,
et oma kiitus haiseb. Kuna ebaõiglasi väiteid ümber lükata
pole ometi kellegi patt isegi kirjanduses!
Kirjanik ei taha hääd arvustust iga hinna
eest kirjanik tahab õiglast ja kompetentset arvustust. Meie arvustused
on aga sagedasti metsikud ses mõttes, kuna arvustajad tihti ise
ei tunne ainet, tehnikat, neil ise pole küpset hingelist arenemist,
et otsustada teoste ja tegelaste psüholoogilise arenemise üle.
Selle tagajärjel on vildakad arvamised, vigade näitamised, mida
ei ole, kuna õigeid vigu pole näidata osatudki, jne.
On ju tõsi, et iga inimene võib teatud
määral "arvustada", s. o. oma arvamist avaldada. Kuid on vahe
oma arvamise avaldamise vahel ja kompetentse arvustuse vahel. Mingisugune
oma arvamine on igal inimesel paljuist asjust, mitte üksi kirjanduset,
vaid ka maalikunstist, helikunstist, teatrist, põllumajandusest,
lennuasjandusest jne. Ometi teame meie, et avalikult arvustavad maalikunsti,
helikunsti, lennuasjandust jne. need, kellest
teame, et nad tõesti neil aladel enam-vähem kompetentsed.
Kirjanduses ei piirduta sellega: hirmus palju ilmub meil arvustusi, milles
ei paista kompetentsust, s.t. mille avalik avaldamine ei ole põhjendatud.
Igatahes: enam kirjanduslikku kultuuri meie
kirjanikelt, aga palju rohkem meie avalikelt arvustajailt! Põhimõte:
töö kompetentne hindaja peab omal alal rohkem teadma kui töö
tegija.
Seepärast peaksid meie ajalehed ja ajakirjad
loobuma senisest kirjanduslikkude arvustuste avaldamise viisist, kus igal
ilma kontrollita lastakse kirjutada arvustusi kirjutaja enese vastutusel,
põhimõttega, et las inimesed oma arvamist avaldada! See põhimõte
pole õige. Seda enam, et meie lehed kirjanduslikku teost ainult
üks kord arvustavad. Kuna aga meie kirjanduslik publikum väga
veel just avaliku arvustuse järele oma arvamised kirjanduslikkudest
teostest loob, siis võib mõni asjatundmatu, vilumatu või
sihilik arvustaja vildakalt või koguni valesti arvustada kirjanduslikku
teost mitmekümnetuhande lehelugeja silmis, mis ometi on väga
tähtis! Ajalehed peaksid endale kutsuma kindlad kirjanduse toimetajad,
kelle kirjanduslik kultuur võimalikult kõrge oleks; nende
toimetajate kohus peaks olema ka iga arvustatava kirjandusliku teosega
põhjalikult tutvunemine ning sissesaadetavate arvustuste põhjalik
sõelumine kas nad on küllalt põhjendatud avaldamiseks
või mitte. See aitaks palju meie arvustuse tõstmiseks, mis
on seni väga haige küsimus meie kirjanduslikus elus. Muidugi
on ülalnimetatud toimetajad ka ise "inimlikud", võivad eksida
ja sihilikud olla, aga põhjalikumate kirjanduslikkude teadmiste
ja kogemuste juures oleksid nad siiski enamalt jaolt kultuuriliseks sõelaks
ning mis ikkagi parem, see parem.
|