Ööd peaaegu ei olegi. Lemmes hämaruses annab üks päev teisele käe. Pööripäeva õitsemise kõikvõimas kirg on kõrgimal tipul: valendab, roosatab, ruskab, kirendab ja sinetab; mõhitab, vilistab, vidistab, kukub, huilgab ja hõiskab. Küngastel on tuled ja trall. Tuli tervitab tuld, talu talu ning maa maad. Ning maa tervitab päikest. Jaanipäev! 
    Tõuvili on maas, kuid heinategu pole veel aland. Põllumees tõmbab hinge tagasi, et hääs lootuses asuda kasvu ning kevadise külvi koristamisele. Inimene pole üheaasta taim: vahepääl antakse tulevaaastasele rukkiväljale sõnnikut ning hiirud kisuvad musklite pingutades selle vaosse. 
    Jaanipäev. Pööripäev. Seeme on heidet; mis tuleb sest? 
    Maaseadus on asunikule maa kätte annud, lagedail väljul valendavad juba esimesed rakendused; mis saab sest? 
    Nõnda tahaksin Albert Kivikase jaanipäeva–pööripäeva romaani mõista kui eesti rahva ellu puutuvat rakendusromaani, kuna küsimus, mis tuleb sest, jääb vastata järgnevate köidete hooleks. Võtan nõnda "Jaanipäeva" siis ühe suure romaani esimese köitena; mul puuduvad selle esimese köite järele andmed pidada seda triloogia või mingi muu esimeseks romaaniks. Miks nõnda, selgub arvustuse käigust. 
    Kuigi Kivikase jaanipäeva–romaani päim lähtekoht on ühe suure rahvaosa &151; asunikkude elurakendus, siiski asub käesoleva romaani tsentrum päristalus. Ei ole veel selgesti lausut romaani otstarb ning suurim idee. Ons see suurte päristalude allaminek ning asundustalude tõus? Ons see mõisasulase–kantniku–popsi Jõõgu kui asunikkude sugukonna mäkkeminek ning suure päristalu Saare Peedi sugukonna degenereerumine? Vihjeid romaanis selleks on, näiteks lk. 23: "Jah, asunik ostab ära. Asunik ehitab maja, harib põldu, soetab karja ja teeb pulmi, aga oodake, kui ta jalad alla saab, ostab ta Killuste täku ja ka talu tükis tagant järele." On ka sümptoome: Saare talu müüb karja, müüb metsa, müüb vilja ning teeb esimese obilgatsiooni, et ülikoolis käivale pojale neljandikku väljamaksa; suures Killustes müüakse ka ning Tillureenu läheneb lõpulikule pankrotile joodiku peremehe kaudu, kes end koguni oma tütre pulmas, kes läheb asunikule, Jõõgu poja Tõnisele, mehele, ära poob. Või sünnib asunikkude ning pärisperemeeste perekondade ühtesulamise kaudu uus elujõuline põllumeeste klass? Ka selleks on sümptoome: näiteks, naisevõtt peretütarde hulgast, üliõpilane Ärni Jõõgu sugukonnas. Või veel koguni kolmas oletus: nii asunikkude + talunikkude sugukondade ühtesulatise = uue põllumeestest eraomanikkude allaminek, seega eraomanduse eluvõimetus ning sotsialistliku ühiskonna tulek. Ka selleks on sümptoome. Ju toob Tõnisest asunik, meelitet suuretalu aust ning teataval moel kapitaalist, oma sugukonda parandamatu joodiku tütre ning üliõpilasest Jõõgu poja Ärni ergud on lagastand surmav töö ning kitsikus. 
    Peame kõige õigemaks teise oletuse, asunikkude ning pärisperemeeste sugukondade kokkusulamise, kuigi Kivikase eelmiste teoste järele võib oletada kolmandamat. 
    Nagu näeme, ei ole Jõõgu sugukond mitte paljalt Jõõgu sugukond ning Saare Peedi oma mitte ainult Saare Peedi sugukond, vaid esimene neist edustab asunikke, teine pärisperemehi. Seega võiks romaani defineerida kui ühiskondlikku romaani, mis lahendub kahe sugukonna saatuse piirides. Nõnda on siis kogu romaanil, mille esimeseks köiteks oleks "Jaanipäev", õige laialdased piirid. 
    Asume nüüd "Jaanipäeva" lähemalle vaatlemisele. Nagu eelpool öeld, asub käesoleva romaani tsentrum päristalus. See on Mulgimaa suur majoraattalu, Saare, kui nõnda võib öelda sugukonna talust, mis läheb põlvest põlve isa käest vanema poja kätte. See talu on traditsiooniliselt tervik, see talu on omaette olend, omaette organism; kõik kuulub sellele: väljad, hooned, loomad ning inimesed. Isegi patriarkaalne peremees kuulub sellele ning see peremees toimib vaid selle talu, kui seesuguse, võimul ning volil, pimesi päi, alateadlikult ning karmilt, traditsioonipäraselt ning eksimatult. 
    Kuid uue ühiskondliku korra ning kultuuriga hakkab ka suur türanniline muhenemine talus. Ta muheneb just temas eneses peituvate talu au traditsioonide pärast; kuid need traditsioonid on oma aja ära eland ning puutudes kokku uute ühiskondlikkude nõuetega viivad need seesmised äraeland jõud talu degenereerumisele, ühtlasi ka sugukonna. 
    Nagu eelpool öeld, on sarnase mulgi majoraattalu peremees vaid talu volituste kandja, on talu sümbool. Käesolevas romaanis on seda Peet, see kinnine, iseteadlik, auväärt, instinktipäraselt tark eraldet indiviid, kel pole iialgi tarvis teiste nõu ega abi, keda austavad ning kardavad teised, nagu ta talugi; see on tasakaalukas tüüp, karm ja halastamatu nagu talugi, kes toimib alateadlikult, traditsioonipäraselt, ilma et ta oleks omast isikust enesele küsimust teind; see polegi õieti end tunnetand isik. Ning selle tüübi enesetunnetamine, selle tüübi isikustumine, kus talle sigib esimene aimus mingisugusest võõrast väest (lk. 337), kus ta mõtted lähevad rändama imelikke, ennetundmatuid teid (lk. 336), kus ta küsib: ons siis tõesti inimesel midagi tarvis pääle enese tahtmise? (lk. 336), kus ta koguni hakkab nurisema kellegi kolmandama vastu, kelle ees ta end nii imeväiksena ning abituna tunneb (lk. 345), ning kus ta eneselle asetab küsimuse: mis olen ma siis kurja teind? (lõpp) — selle tüübi isikustumine ongi käesoleva romaani päim psükoloogiline huvi. See huvi on sedavõrd valdav, et ta jätab varju kõik teised probleemid ning annab romaanile koguni psükoloogilise romaani mulje, kahjustades teisi romaani huvisid. Selles on romaani tugevus ning nõrkus ühtlasi. 
    Ei selgu veel, mis see võõras võim on, kuid niipalju võime romaani käigust näha, et uueaja elu sissesead, uued kultuurilised mõjud ning ühiskondlikud suhted murravad patriarkaalsed traditsioonid, hävitavad talu türannia inimestele, hävitavad talu kui seesuguse — Peedi elumõiste ei võrdu romaani lõpul enam sellele talule, vaid pojale kui sugukonna jatkajalle, seega sugukonnale, kuigi ta kannab oma tütarde saatust südames, kuid siiski vaid sugukonna au seisukohalt. Talu aust on saand sugukonna au. 
    Seda loeme Saare talust lk. 270: "Kas polnud teda suur Saare talu algusest pääle kiusand, kas ei sundind selle tumm ja iseteadev hääl seda talle pääle, et ta oma naise vastu halb oli, kas ei tapnud see suur Saare lõpuks sootuks ta Tiiu (naise), pimestades vanamehe kui saatan? Kas ei sundind see suur Saare Peeti ka poega ja tütreid koolitama, nagu enese kiuste? Ja nüüd oli ta purunemas, see suur ja vägev, mis inimeste üle valitses ja nendele pääle sundis, mida nad omast sügavast südame põhjast poleks tahtnudki." 
    Selgituseks olgu juure lisat, et kui Mulgimaal poegade ja tütarde koolitamine moodi läks, siis Saaregi talu au nõudis, et poeg saaks ülikoolitet ning tütred samuti. Konflikt isa ning poja vahel, mis sellega lõpeb, et poeg talust lahkub oma neljandiku osaga, on seega sisemiselt tuletet ning põhjeneb jonnil, kord öeld sõna, olgu või lolluse vääramattuses; poja viib isa vastu aga pääle kõige selle isatalu kõikolemine, poja isiku eimikskipanemine. 
    Kui Saare Peedi isik romaani huvipunkti moodustab, siis teised tema sugukonda puutuvad isikud on pääliskaudselt joonistet, nõnda poeg Karla ja tütred. Sedasama võib öelda ka Jõõgu perekonnast. Jõõk ise, passiivne, algatusvõimetu "rändlind", nagu autor teda kirjeldab, omab enam vähem tüübilisi jooni. Ta on kõige oma algatusvõimetusega veel kõhkleja ning kahkleja, talle nagu aetakse vägisi asuniku koht kaela, aetakse kaela nagu ka ehituslaen. Ta uriseb kõneldes sellest, kuid sisemiselt on ta rahul, ainult rohkem tahaks ta nagu maad. Muidu on aga asunikkudest põllumehed ilma ja elu näind inimesed. Neil puuduvad kammitsasse panevad päristalu traditsioonid ehk pärimused. Näiteks, Jõõgu poeg Tõnis, kes on väljaõppind vasetreial ning kes nüüdki külas omast "tehasest" unistab. 
    Kahjuks peab ütlema, et asunikke puutuv romaani osa on liiaks kirjeldav, sündmused sisemiselt küllalt mitte tõendavalt tuletet. Ja sellest on kahju, sest romaani päälkiri juhib tähelepanu just sinna. 
    Kui oletada, et asunikud ning päristalud kord peavad välja andma eesti põllumehe, siis ei näi olevat asunikkude ning pärisperemeeste miinused ning plussid küll mitte otstarvekohaselt kalkuleerit, et välja anda jaatavat summat. 
    Et romaani siht mitte ei ole veel selgesti lausut, sellepärast on raske õieti otsustada, kas Kivikas on otstarvekohaselt kasutand materjaali omas romaanis. Küll võib aga väita üldselt, et Kivikas omab küllalisi tähelepanekuid sellest elust, millest ta kirjutab, et ta realistlikust metoodist kinni peab; võib väita, et Kivikas üldse kirjutab tähelepanekute põhjal, kuna sisemine looming, see teose sügavam, see teose eelkäiv aste on tegematu, on veel nõrk. Ning sise loomingu nõrkus võimaldabki selle, et romaani üksikud episoodid ole küllalt kindlas ühenduses üksteisega, et romaanis on palju täitematerjaali, et tõsine romaan kipub võtma följetoni maigu. Kui siia juure seltsib veel mitte–küllaldane mõõdupidamise tunne, mis lubab stiilist väljakukkuvaid fraase, sõnu, mida ei õigusta teose hingeline kirg, siis kahjustab see väga romaani ning teeb selle raskesi loetavaks. 
    Nende kahe olulise puuduse vastu omab aga Kivikas, nagu öeld, terava silma, omab ka teatava annuse vestmisandi. Väga hää on, näiteks, Tillureenu joodiku permehe surma mõjutamine selle vaese sugulase Osmiku onu meelitada tahtva ning kiitleva naiviteediga. 
    Kui veel iseloomustada Kivikast kui romanisti, võiks sellegi teose puhul öelda, et Kivikast juhib instinkt, kuna ta intellekt ei ole eriti tugev. Võiks öelda, et Kivikasel tuleb ilmsiks teatava lüürilise meele puudus, mida vajab üks suur romanist. 
    Kuid kõige suurem pahe on Kivikasel hoolimattus enese anni vastu, ainestiku ning stiili viimistlemise laiskus, osalt lohakuski, sest millega seletada, et ühel päeval kaks lahkuminevat ümbruskirjeldust antakse, näituseks lk. 49 ja 69, valmima hakkavast rukkiväljast ning mustendavaist rukkinapradest. Leidub neid teisigi. 
    Kõigi tunnuste järele kuulub Kivikas idealistlikkude realistide perre. See realism on tingit meie noore riigi rakendusest, olukordade stabiliseerimisest ning usust sellesse stabiliteeti. Mainit realistide hulgas märkub Kivikas kui osav vestja ning sündmustiku kombineerimisvõimuline kirjanik. On tunnuseid parandamattuid, on parandatavaid.