Selles leiduvad teosed peaaegu kõigilt noorematel kirjandusjüngritelt: Jaik, Kauts, Veisilo, Nukk, Antson, Kaaver, M. Raud, Ritseson, Laanessaar ja mina ise — A. Kalamees. Ja peab tõele au andma — number on korda läind ja on mitmekesine ning tujukas. Iseäranis, mis puutub luuletustesse; on niisugune kimbukene üsna meeldivaid ja sugugi mitte samas "Uudismaas" minu artiklis lendu lastud noorsoo loomingulise tasapinnalist, vaid hoopis kõrgemal. See on aga sellest, et käesolevasse on kogunend n. üt. noorsoo eliit, vaimline arstokraatia, kui nõnda ütelda lubatakse. A. A. Laanessaar on mõtiskelev, ideeline ja filosoofiline luuletaja, kuid mitte igavalt, ei vaid vägagi luulekergelt ja tujukalt; ma ei taha hinnata, kui sügav see on, aga pandagu mingit aimet tähele, siis on see nagu Suits oma elutule faasis, iseäranis mis puutub "Suurtõotusse", mis on, muide, väga ilus asi. Valter Kaaver on, ütleme, meie Verhaeren, ainukene käesolevas buketis, kes on deklameeriv; kuid ka sellesuguses paatoses on oma hüve. "Suurlinn", millist meil Eestis veel ei ole, on nagu hallutsinatsioon, kuid vägev nägemus ja huvitav mõnes tükis isegi kui Barbaruse taltsutetum ja avaramgi, mitte nii palju roppustega uhkustav teisend. Juhan Jaik — Võrumaa rahvuslik poeet on tulnud väikse luuletusega, ent paremaid asju temast võib leida tagapool minu arvustuses tsitaatidena, kus ma teda küllalt ja paljugi kiitnud, mis vistist ei olnud kombelik. Mart Raud on meie Eino Leino, kes rahvalaulu tahab kunstluules kasutada. Nii natukene kordamislaulu, mis alles lõpul jõuab tõsisemalt mõjuvale kunstluulelisele rahvalaulule üle kaunis ilusa ja üllatava pöördega — jutustusega unenäost, mis tuleb surma eeli. Tema viga on see, et ta algul siiski liiga hoolega on tahtnud rahvalaululik olla, mis alles lõpuks tihedamaks muutub; peab aga püüdma täielik olla ja mitte rahvalaulu venivas sisus jäljendusväärilist nägema, sest rahvalaul pole mitte ainult jäljendamiseks, vaid kõigepäält just sisuliseks ja ka vormilisekski reformeerimiseks, nagu seda ka Eino Leino on mõistnud. Agnes Kauts'i kolm luuletust on ilusad, õrnad, mänglevad asjakesed, missugust sõna nende kohta kõige paremini passivaks võib pidada. Õnnestanumaks võib pidada siiski kõigeenam "Ema hällilaulu", nii rütmilt, mis hääbub lõpuks iga neljandama (olematu) rea paiku, nagu sosistusegi lõpp kaob. Eduard Nukk on hoopis teistsugune; ta on nagu viludam, on aga täielisem vist teistest oma vormi vabas tarvitamises ja oma ütelusviisi diskreetsuses, mis vahel paistab koguni nagu üleva tarkusena. Ilusad on väga sagedasti just väikesed luuletused, kui kõige otsekohesemad ja keskendatumad ja kõige otsejoonelisemalt vast ehk südamest tulevad — ja niisugune on Nukki "Tühjad on", mille siin tema lühiduse pärast ära toon, et ka minu kuiva kirjutust natukene elustada.

Tühjad on südame surutõrred
tilkumast tunnete mahle magusaid.
Palju päevi nii miljonjaguseid
ülesse ahtinud aegade orred.
Tuleks veel kunagi tagasi taotet
ajad noorusehääd ja vagad.
Elu, kas iialgi roose veel jagad, — 
roose kukkunuid, roose kaotet?!

Ma ei ütle niisugusele asjale midagi juure, sest sellel on oma otsekohene kõnelemisviis, millele lisada ei saa seletavat. Sellevastu — Kusta Vesilo on jälle hoopis teine. Tema luuletus "Kui ma veel magasin" on midagi eepilist-arhailist; ja täitsa uut ainelt, mingit jäljendust ega lähidaid eeskujusid ei torka silma, kuna harilikult kõik noored luuletajad peaaegu maksva sääduse järele on kellegi meistri õpilased, muidugi esialgul, kunni tiivad tuult võtavad.

Ja seda luuletuste kimpu ehib lõpuks A. Orase poolt tõlgit H. v. Hofmannsthal'i luuletus "Nägemus", mis oma hiiglapurjis, musta laeva ja kodumahajäädavusnukrusega on selle saksa kirjanduse imelapse (kes vast kõige kohasem siinpaigas, kuna tema on olnud nooruse kunstnik, kes kunni kahekümnendama oma eluaastani lõi oma kaks klassilisemat meistritööd "Tiziani surm" ja "Surm ning rumal"), ühe hilisema klassiku terves ilmakirjanduses lüüriline laul, võrdne oma mõjult teisele vast tuttavamalegi laulule, mis M. Underi tõlkes meilgi olemas. — 

Und Kinder wachsen auf mit tiefen Augen,
die von nichts wissen, wachen auf und sterben,
und alle Menschen gehen ihrer Wege...

Ja, nende luuletuste juures läheb südamelt ära. Siin on, mis võib hääd vilja ajada. Kui see kasvab. Ausõna, siin on ühte ja teist veetlevat ja lugemisel ligitõmbavat.

Ma ei tihka proosas sarnaseid oletusi teha, selleks on liig vähe proosat toodud. Proosa ei ole ka mitte nii loomulikki siin; kirjanduses on see tavalik, et ennem luuletatakse, siis hiljem tuleb proosa, vähemalt hää proosa, kuna varem luuletamine ei tarvitse olla ka sõnasõnalises mõistes riimitud luuletus, vaid on harilikult riimimatu lüürika või kuidas seda veel nimetakse — luuletused proosas. Al. Antsoni katke romaanist "Rameryy" on minu poolt juba kunagi varem käsitet; karta annab, et niisugusele fantastilisele joonele viidud romaan tõotab palju üllatavat ja enneolematut, ei anna aga siiski vististi muud pääle õuduse ja suurvaimliste inimeste dekoratiivset esinemist.

On ka artiklite osa olemas; nii paradoksaalne "Tööst kui kunstist" AtA ja "Kunst, kunstnikud ja kunstikoolid" Re-ise, mis on huvitavalt kirjutet, esimene iseseisvamalt, arutades, kuidas töö inimest õnnestab ja kultuuristab, sest et töös sisaldub iseseisev väärtus, aga ainult niikaugele kui tema pääl on töötaja enese vahenditu lõbu, ehk huvi. Vahendlik töö ja mehaanilik ei sisalda seda tähtsat, tööd kunstiga vennastavat printsiipi. Teine kirjutus selgitab kunsti intellektuaalset, omapärast arenemist ning mõistmist.

Huvitav on Gustav Suitsi artikkel "Tagatipp", millega ta astub noorte sekka. Nii... noor olla on kevadet rinna sees kanda... ja meil ei ole põhjusi teha etteheiteid sellele, kui nooruslaulik nüüd juba palju diplomaatilist ja urgitsevat, aga siiski hästi ja teravmeelset ja mis pääasi, nii tema seisukohalist kui ka siiski igale noorele samavõrra omast ilmavaadet avaldab. See on käremeelsus, nii meie rahvusliste kui ka radikaalsete vanemate ning üleolvuse tagurlisesse juhtivate eneseavalduste puhul. Ja mis veelgi huvitavam, Suits heidab ette noorsoole, et see pole olnud küllalt nooruslikult aktiiv, teguvõimas, tuletades meele noorusautonoomia igatsust, mis kaitseks kultuurliikumisel noortsugu pedagoogilisest juhtivast käest, mis on nii sagedasti mõistmatu ning vaenulinegi noortsugu eriti kaasatõmbavaile maailma kirjanduse ja kunstide inimsusaatelistele tungidele, kuna need avalduvad sagedasti pühitset traditsiooni hülgamise ja uute mõtete levitamise näol, mis tekitab rahutust ja näilikult ei ole vahenditult positiivne.