Looming 1925, nr. 10, lk. 834-838.
August Alle: Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust Noor-Eesti Kirjastus, Tartus 1925 Alle ei ole rahul. Ei ole kunagi rahul. Aga on seda
varem kunagi olnud. Tol ajal, kui helesinine kleit ja roosa seelik olevik
olid. Ja ka ainult nii rahul, kui seda harilikud konfliktid oma ego’ga
ja dilemmad kahe magneedilise pooluse vahel lubavad. Kuid sellest on jatkunud,
et sellest ajajärgust laul on kujunenud, mis edasi kõlab, kuigi
temas kleidi ja seeliku värvid lõpupoole ikka rohkem ja rohkem
hämarduvad.
noist kahest valima pean kelle, sest armsad mõlemad mu südamelle kleit helesinine ja seelik roosa! Vist oleks õndsam eneselle truuks jääda nii kui bernardiin keskajal palvetaden aian sellen Kolmainsale, tonsuuri pleekiden. Kaks kleiti: helesinine ja roosa, et süda noorustule leekiden mul sulab põvven nagu margariin. Noor ilmapõlgur, õlal pelleriin pöet puie, põõsastega piirat teid noid mööda kloostriaia liivaseid kui vari endamisi jalutand ja süda rahutu tal valutand: ah, kahe silmapaari akvamariin On kohat preilisid ja noori leski, ning paljudega kestnud tedremäng, mil vahel tagatipuks kahelegi säng, ent kaks ei unune vist iganeski: kleit helesinine ja seelik roosa! Sellega algab laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust. Jätan kuusteist reflekteerivat rida vahele ja tsiteerin edasi:
üks armas hingele ja ihule on teine kallim patuselle, sest tuju räbal, kas või roni katuselle tuult tallavalle järgi kihule! Nii noorelt ollakse ju ülemeelik: liig palju juureldakse naise hingega, mis ainult aluspesu moodiäri korseti, siidisukkade ja kingega. Mees õnnis see, kes ealgi ei päri kui padi pehme puhast pööri, kes võtab naist kui väikest voodilooma: ei vaja tema püstolit, ei nööri klosetti minna ennast ülespooma... Ei ole naisel hinge! Enne inimest lõi Looja vormi liivaterale, puulehele, ent hinge puhus sisse ainult mehele, ja Aadamaks sai savimullast kest! Kuid Eevale sai hingeks kuvves meel, meest petta oskus, sivvu keel! Siin selles poeemi alguses on kogu August Alle olemas
omas viisis, oma tõekspidamistes. Siin on tema konfidentsid ja tema
credo.
et süda noorustule leekiden mul sulab põvven nagu margariin, sest seda võib võtta kui eneseirooniat kõige selle hariliku terminoloogiaga, mida noor iga oma tundmuste edasiandmiseks tavalikult tarvitab. käib samasuguste ekspressioonide liiki, kusjuures tal aga akvamariini
ees üks silp puudub.
ning paljudega kestnud tedremäng, jne. käivad sisuliselt niisama puberteedi ajajärku, kus arvatakse,
et sugutsentrumite avaldustel pea kosmiline ja üldsust ilmatu huvitav
tähtsus on.
meest petta oskus, sivvu keel, siis on see niisuguses formulatsioonis niisama üsna noore mehe credo.
Ja meie ei tea mitte, kas ta noore Alle credo on või praeguse oma,
sest autor on omas poeemis need sundivad lülid andmata jätnud,
mis ühte või teist kindlasti lasevad järjeldada. Ei tea
mitte, kas ta ühe endise tõekspidamise üle naerab. Ning
Alle on lugeja heatahtlikkusele otsustada jätnud, et siin ikkagi tegemist
on eneseirooniaga, sest muidu on samasugustele tulemustele tulnud
Weininger ,
Strindberg ,
Nietzsche ja teised ainult halli ajukoore ilmatu kulutamisega,
kus see kulutamisprotsess mitte üheainsa lõpptulemusega, sententsiga
ei lõppenud, vaid haruldase sõnakunstiga appertseptsioone
vabaks teeb, sisemiste võitluste sügavat ilmet kannab, kus
kohavat viha on ja armetut armastust, pildirikkust, laia zhesti, teravamat vaatlemist ja hallutsinatoorilist nägemist, sõnadel
kaalu ja rauda, sammudel raskust ja ulatust, külmade tõelikkuste
teraskõla ja prohvetlikku paatost ühe sõnaga: lugejat
köitvat loomisprotsessi on. Kusjuures lõpptulemus hoopis väiksema
tähtsusega. Sest hoopis teistsuguse lõpptulemuse juure võivad
teised täielikult samasuguse elokventsi ja temperamendi kaudu jõuda,
teiste läbielamuste ja teistsuguste saatuste kaudu.
kui tulirannutavad uvved taevad. See teine periood on kirjeldav, katkeliselt kirjeldav,
õigemini: kokkuvõetult refereeriv. On nagu sissejuhatuseks
millegile. Temas ei hõõgu seda, mis essentsi all on, mis kas või
opponeerideski kaasa paneks elama. "Er ist nicht unbedingt genug" oli keiser
Wilhelm II krahv
Kellerile
Liliencroni kohta öelnud ja seega näidanud,
et see prototüübiline dilettant ometi kord ühe tõetera
suutis leida. Ja "ta ei ole mitte küllalt tingimata" tahaks suurema
põhjusega Alle kohta ütelda, kes ka selle ajajärgu hirmsat
võluvust meile ei suutnud suggereerida ja ka lootust ei täida, et
see ajajärk aluseks on, mille peale midagi ehitatakse, sissejuhatuseks,
millele muud järgneb, kui samasuguselt katkeliselt käsitatud
episoodiline peatumine reflektoorilises kokkuvõttes. Ning ta lõpetab
selle ajajärgu lausega:
on kauged rannad, saared, valged laevad ning palanguten punetavad taevad... Ent kusagil on suure linna avatlused: sääl auto ruigub läbi kärarikkaist tänavaist lakkking nii väike kannab kergejalgset naist madonnat pigemini vist küll Thaïst... Selle taga seisab juba igatsus, tunne, mis pieteeti nõuab ja valmisolekut kaasatundmiseks rajab, ning sa pooldad ka kaustilist antiteesi:
Ta "Päevalehen" otsib ausat rahameest kes laenaks talle kakstuhat marka, et pikki vesihalle siidisukke osta. . . Ja seisad lõpuks poeedi ees, kes refleksioonest vabana lüürikasse paenutab iha ja tunde :
veeres kõlinaga telliskivi katuselle kuu kui suur ja haljas hõberubla. Mõne meeleolu melankoolselt kiheleva katkikriimustuna nagu sääse kubla vajutaksin vastu seda külma vaske. Sest siin ei eksitagi hõbedast vaseks saamine,
siin domineerib tunne ja annab end jalamaid edasi.
|