Alle ei ole rahul. Ei ole kunagi rahul. Aga on seda varem kunagi olnud. Tol ajal, kui helesinine kleit ja roosa seelik olevik olid. Ja ka ainult nii rahul, kui seda harilikud konfliktid oma ego’ga ja dilemmad kahe magneedilise pooluse vahel lubavad. Kuid sellest on jatkunud, et sellest ajajärgust laul on kujunenud, mis edasi kõlab, kuigi temas kleidi ja seeliku värvid lõpupoole ikka rohkem ja rohkem hämarduvad. 
    Laulu lugejale jäävad nad algusest saadik hämarateks. Lugeja võtab neid riietusmomente bona fide, ütleb, et nad kord kunagi on olnud, ei astu nendega aga mingisugusesse kontakti. Seks ei anna autor ka võimalusi. Ta nimetab oma luuletust lauluks kleidist helesinisest ja roosast seelikust, kuna luuletus ise ei kleidist ega seelikust ega ka neid riideid kandvatest isikutest palju ei ütle. Ta laseb neid oma läbielamuste keskelt mõnikord läbi vilksatada kui värvilisi plekke, mis dramaatiliste poliitiliste sündmuste seas ja pärastises elu hallis monotoonsuses ikka ainult natuke saavad paista ja lõpuks kahvatama peavad. Tühjad käed ei haaragi pärast omas suures resignatsioonis enam nende järele. Ning tühjuses reageerib sapp. Alle ei ole rahul. 

    Kleit helesinine ja seelik roosa — 
    noist kahest valima pean kelle, 
    sest armsad mõlemad mu südamelle 
    kleit helesinine ja seelik roosa! 
    Vist oleks õndsam eneselle 
    truuks jääda nii kui bernardiin 
    keskajal palvetaden aian sellen 
    Kolmainsale, tonsuuri pleekiden. 
    Kaks kleiti: helesinine ja roosa, 
    et süda noorustule leekiden 
    mul sulab põvven nagu margariin. 

    Noor ilmapõlgur, õlal pelleriin 
    pöet puie, põõsastega piirat teid 
    noid mööda kloostriaia liivaseid 
    kui vari endamisi jalutand 
    ja süda rahutu tal valutand: 
    ah, kahe silmapaari akvamariin 
 
    On kohat preilisid ja noori leski, 
    ning paljudega kestnud tedremäng, 
    mil vahel tagatipuks kahelegi säng, 
    ent kaks ei unune vist iganeski: 
    kleit helesinine ja seelik roosa! 

Sellega algab laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust. Jätan kuusteist reflekteerivat rida vahele ja tsiteerin edasi:   

    Kleit helesinine ja roosa seelik, 
    üks armas hingele ja ihule 
    on teine kallim patuselle, 
    sest tuju räbal, kas või roni katuselle 
    tuult tallavalle järgi kihule! 
    Nii noorelt ollakse ju ülemeelik: 
    liig palju juureldakse naise hingega, 
    mis ainult aluspesu moodiäri 
    korseti, siidisukkade ja kingega. 
    Mees õnnis see, kes ealgi ei päri 
    kui padi pehme puhast pööri, 
    kes võtab naist kui väikest voodilooma: 
    ei vaja tema püstolit, ei nööri — 
    klosetti minna ennast ülespooma... 
    Ei ole naisel hinge! Enne inimest 
    lõi Looja vormi liivaterale, puulehele, 
    ent hinge puhus sisse ainult mehele, 
    ja Aadamaks sai savimullast kest! 
    Kuid Eevale sai hingeks kuvves meel, 
    meest petta oskus, sivvu keel!

Siin selles poeemi alguses on kogu August Alle olemas omas viisis, oma tõekspidamistes. Siin on tema konfidentsid ja tema credo. 
    Kas endine või pärastine, ainult selles seisab küsimus. Mis edasi arenev poeem läbielamistest pakub, sellest räägin natuke hiljem, siin konstateerin, et helesinine kleit ja roosa seelik enam pea sugugi ei figureeri, luulet kuidagiviisi enam ei mõjuta, et olgu siis alatoonina, kui vast õige ergale kõrvale kuuldav. 
    Aga nagu öeldud, selles alguses on Alle täielikult sees. (Üsna vormilise külje kohta olgu kohe öeldud, et ma kohati tema interpunktsiooniga nõus ei ole.) Kui meie Alle lahmakustega tuttavad oleme, siis ei peaks meid ka eksitama banaalsus ridades:  

    Kaks kleiti, helesinine ja roosa, 
    et süda noorustule leekiden 
    mul sulab põvven nagu margariin, 

sest seda võib võtta kui eneseirooniat kõige selle hariliku terminoloogiaga, mida noor iga oma tundmuste edasiandmiseks tavalikult tarvitab.  

    Ah, kahe silmapaari akvamariin 

käib samasuguste ekspressioonide liiki, kusjuures tal aga akvamariini ees üks silp puudub. 
    Kuid nüüd konfidentsid, et 

    on kohat preilisid ja noori leski 
    ning paljudega kestnud tedremäng, jne.  

käivad sisuliselt niisama puberteedi ajajärku, kus arvatakse, et sugutsentrumite avaldustel pea kosmiline ja üldsust ilmatu huvitav tähtsus on. 
    Kui veel juurelisada, et Looja "hinge sisse puhus ainult mehele, ja Aadamaks sai savimullast kest",  

    kuid Eevale sai hingeks kuvves meel, 
    meest petta oskus, sivvu keel,  

siis on see niisuguses formulatsioonis niisama üsna noore mehe credo. Ja meie ei tea mitte, kas ta noore Alle credo on või praeguse oma, sest autor on omas poeemis need sundivad lülid andmata jätnud, mis ühte või teist kindlasti lasevad järjeldada. Ei tea mitte, kas ta ühe endise tõekspidamise üle naerab. Ning Alle on lugeja heatahtlikkusele otsustada jätnud, et siin ikkagi tegemist on eneseirooniaga, sest muidu on samasugustele tulemustele tulnud Weininger , Strindberg , Nietzsche ja teised ainult halli ajukoore ilmatu kulutamisega, kus see kulutamisprotsess mitte üheainsa lõpptulemusega, sententsiga ei lõppenud, vaid haruldase sõnakunstiga appertseptsioone vabaks teeb, sisemiste võitluste sügavat ilmet kannab, kus kohavat viha on ja armetut armastust, pildirikkust, laia zhesti, teravamat vaatlemist ja hallutsinatoorilist nägemist, sõnadel kaalu ja rauda, sammudel raskust ja ulatust, külmade tõelikkuste teraskõla ja prohvetlikku paatost — ühe sõnaga: lugejat köitvat loomisprotsessi on. Kusjuures lõpptulemus hoopis väiksema tähtsusega. Sest hoopis teistsuguse lõpptulemuse juure võivad teised täielikult samasuguse elokventsi ja temperamendi kaudu jõuda, teiste läbielamuste ja teistsuguste saatuste kaudu. 
    Kui Alle meile ainult ühe sententsi annab, meid aga sententsi ettevalmistavast protsessist ilma jätab, siis peame järjeldama, et tal see üks endine credo on, mida ta nüüd enam tähtsaks ei pea. Tal võis tähtis olla, oma endist "mina" karakteriseerida. Kuid, nagu öeldud, ta jätab selle tumedaks ja paneb meid juurdlema. Juurdlemine ei ole aga luulele mitte kasuks, luule tähtsamaks elemendiks on tema spontaansus vastuvõtus, mida analüüs ja refleksioon takistavad. 
    "Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust" on jaotatud nelja ossa, mis annab ühe neljaks jaotatud perioodi autori elust. Nagu juba enne tähendatud, ei figureeri ei helesinine kleit ega roosa seelik selles perioodis palju. Ei ole ka probleemi arendamist kahe üheväärilise külgetõmbe magneedi suhtes. See oleks igatahes probleem olnud, mis vast polügaamilistel maadel vähemaid või teistsuguseid konflikte tooks kui siin, kus religiooni ja eetika teistsugused juured ikkagi õige sügaval meie olemises. Aga ka sellest probleemist läheb August Alle mööda. Ning meie ka siis ühes temaga ja jälgime siis seda neljas järgus antud ala, kõnnime temaga kafeesse, kus hetkeks igapäiseid mõtteid mõtleme, oleme revolutsioonimöllus, ilma et end oma tundmustega angažeerida, sest sõnad "saladiplomaatia", "marodöörid", herrasmehest "rasvamagu", "sest rahval kannatused käinud üle jõu", "sa ole tervitet, aeg punalippuden, aeg suurim, enneolematu julm kui revolutsiooni püha, pulm" jne. kõlavad liiga tuntuina, liiga palju omal ajal ajalehtedes kuulduina; ainult mõnikord lööb lause sekka, mis õilsast metallist taotud nagu  

nii ununevad valud, vanad vaevad, 
kui tulirannutavad uvved taevad.  

See teine periood on kirjeldav, katkeliselt kirjeldav, õigemini: kokkuvõetult refereeriv. On nagu sissejuhatuseks millegile. Temas ei hõõgu seda, mis essentsi all on, mis kas või opponeerideski kaasa paneks elama. "Er ist nicht unbedingt genug" oli keiser Wilhelm II krahv Kellerile Liliencroni kohta öelnud ja seega näidanud, et see prototüübiline dilettant ometi kord ühe tõetera suutis leida. Ja "ta ei ole mitte küllalt tingimata" tahaks suurema põhjusega Alle kohta ütelda, kes ka selle ajajärgu hirmsat võluvust meile ei suutnud suggereerida ja ka lootust ei täida, et see ajajärk aluseks on, mille peale midagi ehitatakse, sissejuhatuseks, millele muud järgneb, kui samasuguselt katkeliselt käsitatud episoodiline peatumine reflektoorilises kokkuvõttes. Ning ta lõpetab selle ajajärgu lausega: 
                Au igavesti langend vendadelle ! 
 
    Mis ju ometi fraas on, fraasiks saanud tema igavese kulutamise tõttu. Ja fraasiks jääb juba sellepärast, et inimsugu mõne aastagi järele armastab unustada, igavikust kui poeetilisest litsentsist rääkida lubades. Kui August Alle, kes omas õiglustundes muidu nii fanaatiliselt fraasi vastane on, siis paneb see lõpp siin juba võõrastama, et pärastpoole segasele tundele maad anda tähele pannes, kui palju Alle igasuguse valepaiste vastu raiub, ise aga valepaistelisi kõnekääne omaks võtab, uskudes, et nad ka teiste meeles sisuga täituvad, kui ta ise nende sisu tunneb. 
    Järgnev osa on olevikule lähem. Kannab lokaalkoloriiti, mis aga mitte erinev ei ole kitsaste miljööde omist. On arvepidamine tavaliste nähtustega, seltskonnaga, sapine ja kibe räsonneerimine — August Alle ei ole rahul. Sa oled nõus, mõnikord ei lepi mitte üsna tema vast ühekülgse hindamisega, siis aga põrkad salmide vastu, kus fantaasia looma asub:  

    Ent kusagil on ookeanil avarused, 
    on kauged rannad, saared, valged laevad 
    ning palanguten punetavad taevad... 
    Ent kusagil on suure linna avatlused: 
    sääl auto ruigub läbi kärarikkaist tänavaist — 
    lakkking nii väike kannab kergejalgset naist — 
    madonnat — pigemini vist küll Thaïst...  

Selle taga seisab juba igatsus, tunne, mis pieteeti nõuab ja valmisolekut kaasatundmiseks rajab, ning sa pooldad ka kaustilist antiteesi:  

    Ka muus on ärapõgenend mu eest! 
    Ta "Päevalehen" otsib ausat rahameest 
    kes laenaks talle kakstuhat marka, 
    et pikki vesihalle siidisukke osta. . .  

Ja seisad lõpuks poeedi ees, kes refleksioonest vabana lüürikasse paenutab iha ja tunde :  

    Auklise ja halli pilvevoodri vahelt 
    veeres kõlinaga telliskivi katuselle 
    kuu kui suur ja haljas hõberubla. 
    Mõne meeleolu melankoolselt kiheleva 
    katkikriimustuna nagu sääse kubla 
    vajutaksin vastu seda külma vaske. 

Sest siin ei eksitagi hõbedast vaseks saamine, siin domineerib tunne ja annab end jalamaid edasi. 
    Neljas järk tõuseb. Siin on tundmuse alatoon kõige tugevamini kuulda, mõnituste alt ja arvustuste alt, ja sa lased end kaasa tõmmata, et küll kohati jälle tagasi põrgata, kuid lähed leplikult ligi, maitsed mööda minnes mõnda idülli, näed mõnda gigantiliseks minna tahtvat pilti, põrkad jälle tagasi mõne liiga aktuaalse-polemiseeriva nähtuse ees, kuid tunned ikkagi hinge, seda allelikku hinge, kes rahul ei ole, kes tasandavat mõõtu ei tunnusta, mitte kõigekülgselt ei taha vaadelda, ennekui otsusi teha, kel tugev sõna valmis ka väiksemate tähtsuseta asjade kohta. 
    Ja helesinine kleit ning seelik roosa? Nad on pea ununenud. Ja mis nad õige meisse puutuvad? Tant de bruit pour deux omelettes!
    A. Vabbe on raamatut väga kaunilt illustreerinud. Kaanepilt annab imelikul viisil mingit assotsiatsiooni "Struwwelpeterist" või Wilhelm Buschist , igatahes millegist, mis kaugel minevikus on, nähtud lapsena, aga sellena ka kadunud sensatsioonidest. 
    Teiste illustratsioonideta ei suuda ma enesele raamatut sugugi ettekujutada. Nad täiendavad seal, kus meie puudujääki konstateerime, suure intensiteediga ja mõjuvad oma sensibiliteediga spontaanselt ja sageli meisterlikult.