("Päevalehes" nr 282. ilmunud A. A. joonealuse "Kriisid ja kriisid" puhul).

A. A. kaebab, et meie aeg aatevaesemaks on jäänud, kui oli enne ilmasõda, ja et rahva maitse raisku on läinud; enne võetud rohkem osa tõsisest teatrist, kirjandusest, kunstist, nüüd jookstavat ainult tühise ajaviite ja kõmu järele: kino, operett, spordivõistlused, hippodroom, kerge tõlkekirjandus jne. kiskuda inimesi ära ettevõtetest, "mis vähegi taotleb kunsti ja millel juures on mingitki eetilist püüdu." Selle pahe vastu võidelda ja rahva kunstimaitset parandada ja peenendada tahab A. A. karmide politseiliste abinõudega: kõik kinod pandagu kinni, keelatagu ära tsirkused, totalisaator, tingeltangelid, kabareed, mille hulka on arvatud ka operetid, P. Pinna rahvateater ja Saksamaalt tulnud näitetrupi etendused Saksa teatris (mille lubamise pärast siseministrile tehakse kibedaid etteheiteid); ära keelatagu maksuliste sportliste etenduste toimepanek ja pandagu erimaksu ning tolli alla kõik tõlkekirjandus.

A. A. joonealune tuletab meele palvevendade ja viimsepäeva kuulutajate jutlusi. Need hädaldavad ka, et just praegune aeg olla eriti raisus, kuna ennevanast vagadust, usku ja armastust rohkem olla olnud. Aga kui loeme, et 10, 100, 1000, 2000, 4000 jne. aastat tagasi niisamuti hädaldati, ikka käesolevat aega hukka mõisteti ja endist ülistati, siis peame otsusele jõudma, et need paremad ajad siis võisid olla, kui inimene alles neljakäpakile käis.

Ei tarvitse pooldada massi maitset, ei kinode ettekandeid, ei spordiliialdusi ega muid pahesid, mis A. A. ette toob. Võib möönda, et tal kaebamiseks paljugi põhjust on, aga ta on fanaatik, vaatab asja ühekülgselt ja sedagi väga kitsast vaatevinklist, mis teda lükkab liialdustesse ja teeb ülekohtuseks, nõnda et tema kirjutus mõjub kavatsustele vastupidises sihis ja kutsub protesteerima. "Ma pole aasta aega kinos käinud, aga täna tahan minna," ütles keegi pärast kõnesoleva joonealuse läbilugemist. Sest liialdus ja ülekohus võtab mõju ära selt, mis samas kirjutuses asjalik ja õige on. Liialdustesse satub A. A. aga igal sammul. Täitsa põhjendamata näit. on kaebtus, et meie algupärane kirjandus ei leidvat kirjastajat. Kuni tänase päevani on ta seda kaunis kergesti leidnud. A. Kivikas on tänavu poole aasta jooksul kaks romaani avaldanud, mõlematel oli kirjastaja valmis enne, kui tööd ise. Ei ole kuulda olnud, et kellegil oleks mõni novell või romaan seismas ja ei saa trükkida. Ümberpöördud: neid otsitakse, aetakse taga, nõutakse, aga neid ei ole kusagilt saada. Samuti on lugu näidenditega. Või on ooperid, oratooriumid kellegil seismas? Olla mõned luulekogud. Aga!

Kui A. A. ei vaataks asja peale nii ühekülgselt ja kitsast vaatevinklist, siis teaks ta, et ka publik endist aega praegusest paremaks kiidab, nimelt, et endisel ajal paremat olla pakutud, kui nüüd: Jannsenit ja Vildet loeti suure õhinaga, iga uus raamat oli sündmus; K. A. Hermanni viisid jäid enesest inimestele meele; teatrites ettekannetavatel tükkidel oli arusaadav ja vastuvõetav sisu; aga nüüdse aja kirjanikkude kirjutustest (üksikud erandid välja arvatud) ei saavat keegi aru; uutel lauludel ei olevat ülepea viisi, meloodiat, mida saaks meeles pidada ehk üksikult laulda; teatrites näidatavat ainult abielurikkumist ja petmist ning maalidest ei saavat aru, kas nad kujutavad taevapilvi või metsloomade karja. Nii süüdistab publik kirjanikke, kunstnikke, teatreid, ja läheb kinosse, hippodroomile, spordivõistlusele. Oleme näinud kõrgest intelligentseid inimesi, kes mõnelt teatrietenduselt enne lõppu ära tulid üteldes: "Mispärast pean ma seda jõledat jamamist vaatama?"

A. A. leiab moodsas kirjanduses ja kunstis eriti eetilist püüdu ning arvab, et sellepärast publik sellest kõrvale hoiabki. Aga asi on ümberpöördult õige. Ei taha keegi salata, et üksikute autorite teosed on tõsise kõlblise sisuga, aga seda ei saa ütelda kõigest, ei isegi suuremast osast mitte, vaid eetilises suhtes kannatab kino, sport ja hippodroom võrdluse kirjandusega igatahes ära. Ükski kino näit. ei julge näidata seda väikest musta asja, millest Visnapuu nii mõnuga maigutades laulab, ehk akti, kuidas lõõmav kirg alasti paarikese kehasid rütmis kokku toob, nagu teine laulik kirjeldab; kinos leiab kurjus lõpuks ikka karistuse, kuna moodsais teatritükkides ja juttudes petetud naised ja mehed naeruvääriliseks, petjad aga kangelasteks tehakse. Ja üheski "Tarzanis" ei tule ette niisugust nilbust, nagu mõneski teoses, mille eest A. A. mõõka tõmbab. Sellepärast on temast ettevaatamata eetikaga tulla. Jäägu juba esteetika juure.

Siin on aga ka vastus, mispärast luuletusi enam ei taheta trükkida ega osta. Alles hiljuti olid nad väga moes, aga ruttu küllastus neist publik ja pööris neile selja. Kuid see ei ole publikule häbiks. Sest kui lauldakse pissuaaride lehkamisest ja muist mustadest asjadest ning füsioloogilistest toimetustest, mida loomuterved inimesed ei taha avalikkuse ette kiskuda, vaid millelt nad silmad kõrvale pööravad, kui neid juhtub tee ääres näha olema, – ja kui publik sellest suurt vaimustust ei tunne, siis tunnistab see ainult, et temal veel tervet maitset on.

Oli aegasid, kus politseiliste abinõudega taheti inimestes hoida vagadust ja õiget usku, kus olid keelatud kõik need kerged lõbud, mida A. A. nüüdki tahab keelata, ja politsei käis kodudes inimeste perekonnaelu revideerimas. Aga selle tagajärjed olid halvad kirikule, kelle huvides see sündis, nii et lapsed küsisid: "Ema, kui ma taevas kogu nädala olen hea laps olnud, kas tohin siis pühapäeval minna põrgu vallatute lastega mängima?" Nõnda, kui samasuguste politseiliste abinõudega hakatakse inimeste maitset parandama ja peenendama, siis põgenevad nad, et kunstist puhata, kinosse ja keegi ei või neile seda pahaks panna.

Sest kui olla järjekindel, kuhu siis jõuame? Siseminister oleks pidanud ära keelama Saksa teatrisse Saksamaalt näitlejate trupi toomise, sest Balti sakslaste kunstiline maitse ja arusaamine olla niisugune, et nemad head truppi juba ei too.

Aga kunstiliselt kõrgemal ei seisa meie provintsilinnade teatridki, nõnda tuleks siis need ka ära keelata, ammugi ei tohiks maapidudel ühtki näitemängu lubada. Samuti tuleks ära keelata kõik asjaarmastajate laulu- ja mängukooride kontserdid. Sest see "labastab maitset." Sellepärast saagu esinemise luba ainult see, mis valjust maitsetsensorist läbi käinud.

Aga maitsed lähevad lahku. Tuglas näit. näeb kunsti ka härjavõitlustes, teised maitsevad esteetilist lõbu hobuste jooksmist, sportlaste maadlemist jne. nähes. Teiselt poolt: A. Kivi "Seitset venda" pidasid tolleaegsed valjud maitsepolitseinikud sopakirjanduseks, sama saatus on mõnele teiselegi väärtuslikule kirjatööle osaks saanud. Et ära hoida anarkiat maitse alal ja keelata ketserlikkude vaadete tekkimist, tuleks panna ametisse diktaatorivõimuline suurinkivisiitor, kes kõik ketserid tuleriidale saadab.

Aga kuidas seda läbi viia demokraatlises riigis?

Kunstnikule on kunst otstarve, rahvale ei või ta seda iialgi olla. Rahvas ei või olla kunsti pärast olemas, vaid kunst peab olema rahva pärast. Rahvas tarvitab kunsti ainult niipalju, kui palju see rikastab tema elu ja aitab uuendada ning täiendada jõutagavarasid, mis kulunud eluvõitlustes. Selles on aga inimeste nõudmised ja vastuvõtte võimalused väga mitmesugused. K. A. Hermanni "Kungla rahvas", "Laula ja hõiska" j. m. võivad olla muusikalisele arvustajale ilma vähemagi kunstilise väärtuseta, neid võib nimetada labasteks ja banaalseteks; igatahes on Beethoveni "Missa solemnis" K. A. Hermanni toodangust niipalju kõrgemal, kui taevas maast, aga mainitud Hermanni lihtsad laulukesed on meie rahvale rohkem muusika naudingut pakkunud, kui Beethoveni suurteos. Sest "Kungla rahvast" õpib iga karjalaps mõne minutiga laulma, et aga "Missa solemnist" ette kanda ehk seda ettekannet mõista, peab enne aastate kaupa pinevalt tööd tegema. Kuid kõigile ei anna elu selleks võimalust. Nii on lugu kõigi kunstidega. Meie ei jõua oma lastele veel korralikku algharidust anda, kuidas võiks siis kogu rahvalt nõuda täielikku eelharidust kõrgete kunstiteoste mõistmiseks? Seda võib ikka ainult üksikute juures otsida. On olemas kunsti rahvale, on olemas kunsti üksikutele väljavalitutele. Meil on mõned kirjanikud põlastades ja halvakspanevalt tagasi tõrjunud nõudmise, et nemad peaksid kirjutama rahvale: nemad tahavad kirjutada ainult vaimlisele aristokraatiale, üksikutele väljavalitutele. Hea küll, selleks on teil õigus, aga siis leppige nende üksikutega; miks teie siis kaebate, et rahvast teist eemale jääb?

Aristokraatliku kunsti produtseerijad pidagu silmas meie rahva arvu ja ärgu nõudku võimatut. Berliinis kaevatakse praegu, et seal ooperi etendusi liiga palju pakutavat, nii et kõik ei või osavõtjaid leida. Tallinnas pakutakse märksa rohkem. Sest Berliinis on 4 miljoni elanikku ja antakse umbes 20 ooperietendust nädalas, see on 200.000 elaniku kohta üks. Kui Tallinnas, kus kõigest 125.000 elan., üks etendus nädalas antakse, siis on see 60 prots. rohkem; aga Tallinnas etendatakse mõni nädal 2 korda ooperit.

Samuti on lugu kirjanduse alal. Saksamaal näit. on kirjanikul raskem kirjastajat leida, kui meil, ja alati lamab seal valmis käsikirju ilmumise võimalust oodates. Paljud kirjastajad võtavad raamatu kirjastada sellel tingimisel, et autor trüki ja paberi kulud omalt poolt ette ära maksab ja need selle järele tagasi saab, kuidas nad raamatute müügist sisse tulevad. Paljud jäävadki neist ilma, honoraarist rääkimata. Ka Prantsus- ja Inglismaal ei ole kirjastaja leidmine kerge, kui autor ei ole juba tunnustatud kuulsuseks saanud. Enne sõda, normaaloludes sai Saksa kirjanik 20 prots. köitmata raamatu hinnast. Raamatu trükk oli harilikult 1000 eksemplaari, ainult kuulsuste juures rohkem. Ja ehk küll Saksa rahva arv umbes 50 korda suurem oli Eesti omast, siiski leiti raske olevat 1000 eks. ära müüa. Nii kirjutab W. Schäfer raamatus "Der Schriftsteller" (Die Gesellschaft, Herausg. von Martin Buber): "Mõteldagu, peab leidma tuhat sakslast, kellele raamat nii meeldib, et nad selle ostavad. Siis loevad seda vähemalt 3000. Kolmetuhande lugeja pealt saab kirjanik 600 marka. See tähendab: väga palju tuhandeid peab ühe kirjaniku raamatuid lugema, et nad ainult vaestviisi sellest võivad elada; ja peavad seda aast[a]-aastalt kogu eluaeg tegema. Kui vähedel korda läheb nii suurt ostjate hulka võita, kuigi nad juba surematute hulka satuvad, on sagedasti kaevatud seisukord." Isegi nii viljakad ja kuulsad kirjanikud nagu Gottfried Keller ja Theodor Fontane ei ole võinud oma raamatute honoraarist elada, sest Saksa rahvas olla alles liig noor kultuurirahvas. Kuidas võib siis Eesti rahvalt tema nooruse ja arvu juures nii palju rohkem nõuda.

Ei, meil pole põhjust hädaldada, nagu oleks meil asjad sel alal rohkem hukas kui mujal, vaid meil on võrdlemisi mitmeti isegi parem ja nurisejate seisukord oleks teiste rahvaste juures suurema võistluse pärast veel raskem, millega meie muidugi ei taha ütelda, nagu ei jätaks asi meil midagi enam soovida ja nagu ei peaks hulkade maitse parandamise ja peenendamise sihis töötatama. Kuid põhjani ekslik on arvata, et seda võib ainult politseiliste keelude ja muude eitavate abinõudega, vaid asja tuleb hoopis teisest otsast hakata, positiivse tööga, jaatava kasvatamisega. Ja siin küsime A. A-d ning teisi nurisejaid ja hukkamõistjaid: mis olete teie peale nurisemise ja irisemise selles sihis teinud?

Nagu palvevennad kõigi soovimata nähtuste põhjuseks peavad ainult inimese uskumatut südant, nõnda teie – tema halba maitset, maitsepuudust, ja ühes esimestega hüüate nende üle Soodoma tuld ja väävlit. Aga selle asemel, et müristada kõrge kohtuniku järje pealt, võtke vaevaks astuda alla selle tööd tegeva ja kannatava rahva hulka, vaadake, missugustes tingimistes tema üles kasvab, elab, ennast toidab ja katab; õppige mõistma, et ühiskondlised ja majanduslised elutingimised tähtsal mõõdul mõjuvad inimeste eetiliste ja esteetiliste mõistete kujunemisele ning nende suhtumisele ususse ja kunstisse. Leiate teie, et rahvas ei ulata teie kõrguseni, olge lahked, kutsuge, aidake teda sinna, aga mis õigusega nõuate teie, et politsei peab teda piitsade ja skorpioonide abil teie juure sundima? Rahvas ei ole siiski ainult kirjanikkude ja kunstnikkude pärast olemas. Ja kui viimased ei taha rahva pärast olla, siis lähevad kumbki ise teed, ühed lumistele kõrgustele üksindusse, teised igapäise töö juure. Aga nagu kõige suurem usuõpetaja mitte ei nõudnud, et rahvast peaks ähvarduste ja hirmuga tema juurde aetama, vaid ise astus rahva hulka ja neile näitas ning selgeks tegi, kui palju ülem ja parem oli tema õpetus sellest, mis inimesed enne olid uskunud, nõnda tulevad tõsised kunstnikud ja kirjanikud rahva juure, leiavad teed tema südamesse ning rahvas võtab neid vastu ja sammub nende äratusel ja juhatusel kõrgemale kultuuri tasapinnale.