Nukk ütleb oma "Triolettide" *) "Proloogis": "Mees põldur; naine — see on nurm... Mees — kündja; naine ainult nurm." Nii peab Nukk ennast ka "põllumeheks" ja jutustab "Triolettides" ühest oma künniloost ja mis sellest sai. See pole kerge olnud, "nurm" pannud ta "palavikus, haigena sonima, areldi seisma, järele ronima..." Kes noortest kündjatest ei kaebaks töö raskuse, piha- ja ristluievalu üle!

Nagu põllumehed põllundust majanduse aluseks peavad, nii hindab ka "põldur" Nukk oma ala väga kõrgelt:

"Mis annaks põhjust salata,
et armastus on kõige alus?"

Kuigi tal kibedal "künniajal" "sonida", "ronida" ja "areldi seista" tuleb, hüüab ta siiski vaimustatult:

"Oi, jumalik on armastella..."

Ta soovitab kõigile selles asjas rutata: "Veel kuni antud noored olla, miks elult elu võtta'i või."

Selle õpetliku sissejuhatuse järele jutustab ta loo, mis "nurmel" juhtunud. See "nurm" olnud alles kooliplika ja kannud kahte patsi. Ta jutustab, kuidas nad Pärnu pargis ja metsas kõndinud, kuidas plika konna kohates kiljatanud, kuidas "kõik riided ümbert" visanud ja järve hüpanud, kuidas ta hiljemini kord end "kündja" põlvele istuma seadnud, kus "kõik seginesid, jalad, peadsid". Noorelmehel "segines" arvatavasti kõige enam pea, sest ta ei tea, mis seal õieti sündis ja ta õhkab ahastades: "Jumal hoidku, ega väike see plika mulle ei annudki midagi!"

Siis sõidab plika ära, noormees on kurb ning pahane: "Kui olin ma su tõesti võitnud, miks üldse sa siis maale sõitnud..." Tagasi tulles on plika juba "viina ja maiustuste" läbi võidetud ja "müütu". Noormees on sellepärast väga kuri. Aga kas ei olnud ta ise oma liig varase "künniga" kõiges süüdi! Asjata kurjustab ta: "Te, naised, olete kus õppind end müüma tänavail ja turul?" Ja lisab hoobeldes juure: "Me, mehed, pole iial lõppend..." (?) Kus need naised seda kõike mujal õpivad, kui "kündjate" juures!

Nagu toodud tsitaa[t]idest juba näha, on "trioletid" kerge käega paberile visatud. Riim on shabloonilik ja sagedasti lonkav ("surra — murra", "salad — kaelad", "kooliplika — õnnelikke", "lapsi — patsi", "sööstsin — trööstin" j. t. s.).

Nukk on oma elamusi liig suureks erakordseks või haruldaseks pidanud ja neid rutanud trükitult ilma ette kandma, läbemata neile laitmata vormigi anda.

Need elamused ei ole sügavamad keskmise inimese omadest; pildid on kahvatud, mõtisklused lahjad. On mõnikord katsutud värske olla, aga see pole õnnestanud, näit.: "Kõik lõpeb siis kui höövel aja teind meie juures oma töö". "Aja höövel" on muidugi algupärasem kui vana "aja hammas", aga ta ei ole õigel kohal tarvitatud.

Nukk'ilt on varemini siin, seal mõned luuletused ilmunud, märksa paremad kui need trioletid.