Teiste noorte kirjanikkude kõrval (Ralf Rond, Ed. Nukk j. t.) on avaldanud oma esimese raamatu ka Juhan Jaik — sellest generatsioonist, mis küll avalikkuse ette astunud, kuid kelle vaimline füsionoomia ikka alles moodustamisel. Isik juba mõned aastad on tegutsenud nähtava intensiivsusega. Varem ajalehis ilmutatud luuletuste kõrval on ta avaldanud "Päevalehe" lisas ja mujal, ka "Loomingus", novelle, mis on hingestatud rahvajutu tooniga ning tihti kalduvad naiivi rahvalikku fantastikasse, nii et Jaik oma võimetes novellistina on üsna eristuval teel. Ent kuna ajalehe teadete järgi on ilmumas Jaikilt novellikogu, ei tarvitse peatuda pikemalt ta ajalehtedesse paisatud proosal, vaid juba käesoleva kogu luuletusil.

"Rõuge kiriku kella" sisu on valminud 1918. kuni 1922. a., nii ajul, mis noorele arenevale autorile peaks olema minevik. Seepärast ei ole kerge käsitella neid luuletusi autori praegustena võimistena, vaid üldse arenemistähistena, peaasjalikult 1920. ja 1921. aastast.

Juba nime juure jõudes: miks just "Rõuge kiriku kell"? Nähtavasti kodukohast saadud muljed, on võetud sildiks asi, mis kõige enam võib äratada kodusust ja pühalikkust.

Kohalik koloriit selgub sisust kõikjal. Hümnis "Võrumaa" öeldakse:

   "Mu hällipaik, mu kodu, Võrumaa,
   Sa mägede ja laulu kodupaik,
   Mu laul on sulle, teisiti ei saa!
   Me jääme ühte, Võrumaa ja Jaik;
   Seks orge põhjast pidin tulema,
   Et laulda ilole, mis unustusse jäet,
   Kun sinikupulised kummad mäed."

Kohalikku koloriiti on taotatud kahel teel: kohanimede ja kohaliku murrakuga.

Oli kahtlemata midagi uut, kui Suits avaldas Tartu–murrakulise "Kerko kella", Visnapuu ühe või teise värsi samas murrakus. Adson ja Adamson tõid terved kogud murrakut, üks Võru, teine mulgi keelt. Ja too kõik oli oma kohal, sest Adsoni "Henge palango" mõtlemisviisile vastas suurepäraselt ta pehme Sännä murrak, Adamsonilt oli omane oodata mulgi keelt. Ent pandagu murrakut kõnelema Semper või Barbarus — usun, nad ainult kaotaksid. Jaik juba oma pisut primitiiviste ainetega on kui loodud murrakuluuletajaks: tahaksin koguni, et ta avaldaks oma novellidki Võru murrakus, siis need oleksid tõsised rahvajutud. Tuletan meele üht põhja–eestilist murraku–prosaisti — vahetevahel "Aos" avaldunud J. Parijõge, kelle kogu juttude tasakaal seisabki murrakupärasuste tarvitamises, kuigi ta nendega liiga tagasihoidlik.

Kuid ega Teie ei haavu, herra Jaik, kui ütlen, et need võrukeeliste luuletuste värsid oleksid nagu kulunud ja pisut nagu kuuldud. Umbropsu näiteid: "Oll' illus kevväi. Mürist, välku lei... Ma käve karjan, jänes kapstid sei... Ja pajukoorõst vilepilli tei." Mulle tundub vastuvõetavana võrukeelseist luuletusist kaksiksonett "Kevväi", kena sonetipaar, kus aga — ma ei leia mingit tarvet sonetivormi siduda võru murrakuga. Muidugi teine lugu on ka eepilisema "Valgõ kivi'ga": siin naiivis nägemuslikkuses hakkab avalduma see, mida pean Jaiki isikliseks väärtuseks, omapärasuseks. Igatahes, looduslüürika ei ole seevõrra ta pärisosa kui fantastika.

Tõsi, neid luuletusi võib lugeda naudinguga, nii võrumurrakulisi, eestkätt vist aga kirjakeelseid. Ent vähe sellest, et luuletus on nauditav: ta peab andma midagi omapärast, isikulist, eriti kui kogu peab olema autori tulevikulubadus. On vähe öelda "iga kuuse haljas minarett ning kahiseva kase püramiid" või riimida "graniit, pilveriit, siit, päiksekiire niit." Samuti on ennem ehitanud oma värsid suuremalt jaolt kõik noored luuletajad ja nii saavad ehitama edaspidigi. Kuid on siis vaja üht uut luuletaja nime lisaks eelmisile korralikkude värsside tegemiseks.

Öeldust ei järgne, et kogus ei oleks luuletusi tugeva isikulise ande väljendusega. Võiksin mainida sellaseist: Kodumets 1, 2, 3, eelmainit Kevväi 1, 2, Muinasjutt talvetulekust — see kena muinasjutt, kus ikka Jaiki armastatud kurat istub kartulikuhja tipus! Ja too eleegiline–eepiline Valgõ kivi. On märgata: kui Jaik satub fantastiliseks, kogu ta hoog tõuseb märksa. Kuid raske sonetivorm on nõudnud vist mõndki, mis ei olnud ette kavatsetud, ja kõige lõpuks ei ole ikkagi saabunud ideaalvormine sonett. Eriasi on korralik vormitunne, eriasi vormi virtuositeet!

Nõrgimaks terves kogus pean sõjasonette, mis on tulnud õõnsaks ja põhjusetuks paatoseks. Sõda ei ole leidnud Eestis luuletajat, kes selle aine viiks kaugemale kui J. W. Jannseni "Nüüd ülles Wenne alamad" või Jaan Lõo "Üles, üles verevennad, rakendagem sõjasõnnid."

On üks nähtus, mis teeb sümpaatlikuks selle kogu: see on pretensioonideta. Ei ole valitud eriti suuri aineid, ei ole uputud ilusate sõnade voolu. Ja kui väheseil on see voorus! Näib, luuletaja annab selle, mis tal on tõesti, ega peida suurte sõnade taha oma puudusi (sest tegelikult suurte sõnade tagant puudused paistavad seda reljeefsemalt).

Jaik — see on fantastiline eepik, mitte aga loodus– ega armastuslüürik tavalises mõttes, teeb korralikke värsse, pole aga virtuoos. Ei anna eriliselt suuri lubadusi, kuid nauditav lüürik.

Olen vaadelnud seda väikest kogu tahtliku pessimismiga, arusaadav, et olen loobunud taasvaatlikkusest algaja suhtes. Trükitud raamatuile, mis pretendeerivad ilukirjanduseks, peab lähenema ühtviisi kõigile.

Mõned arvustajad on eraldanud noort põlve eriliselt vanemast, keda võib olla eraldub iga 10 aastaga. Ent ma ei näe seda vahet palju, vähemasti kunstiideoloogias, nad ei ole nooremad, tihti vanemadki. Ja on siis suureks vahetegemise vahendiks asjaolu, et viimaste kirjanduslik tegevus algas "Siuru" tegevusaastail, seega hoopis teises kunstimiljöös kui eelmisel. Ei, noorpõlv oma üldsuses ei eraldu "vanemast", igatahes ei tundu ideeliselt, et ta oleks noorem. Ent kuidas muidu saaks teha vahet kirjanduslikkude põlvede vahel, ega siis ometi autorite eluaastate järgi? Kuid jätkem kilbile tõstmised: ei ole selleta vääritu veel algavgi generatsioon.