Üliõpilasleht 1924, nr 3/4, lk. 35-40
J. Kärneri romaani "Bianka ja Ruth" puhul (Hors d’oeuvre’ina "Bianka ja Ruth" välisvormi analüüsi juure*). Mitte arvustus! Sündmustik. Ideaalid, naised ja maalid. Refleksist, armastusest ja kitist. Klisheed: miski ja imperatiivid loodusele. Reministsense. Ideelise sisu hinnang. . . Oleme sellega täitnud seatud ülesande
ja ujund läbi
Kärneri
meetrumi ,
rütmi ja
riimi , püüdes
neid formaal-metoodiliselt analüseerida. Nägime, et Kärneri
"Bianka ja Ruth" on; välise vormi poolest koguni sündmus meie kirjanduses. Kuid ei saa hoiduda
kiusatusest ütelda paari sõnaga Kärneri iseloomulikust
kunstilisest võttest ja
poeemist ("romaanist") enesest. On ju paratamatult
antud iga sõnaga meile vormi kõrval korraga ka sisu.
et teile vähe huvitavat see pakub ...... (IV, 9) Tõesti ei võiks meid too asi palju huvitada, kuid kangelane ei ole mitte ainult naistekütt, ta on (oli õieti) idealist,
ma uskund olen, inimest, naist armastand ja kauneid maale, veel muustki joobund Joobumisele on järgnend pohmelus. Kangelane on pettund ideaalest, inimesist, kauneist maalest ja "muust", jätnud rippuma seinale ideaalid ja maalid ja sõitnud suvitama. "Kerge sedasi!"
võid olla, mõtlin....... ...... Parandust ei vaja maailm täna ega, kui läheb hästi, hommegi vast unub pea see kommegi" (XI, 7) Ta ümbritseb end vanade sõprade asemel, kes nüüd
uutega. Neist esitab ta meile kaks: mingisuguse Juhani, kel
praed, kallid koogid" (II, 13), kel "kaunis daam" astus "asemelle viina" ja kellele autor sellepärast õigluspäraselt pühendab terve päätüki ja üksikud stroofid teistes, ja veel teine sõber peni,
Ka "muu" ja naised saavad oma osa, kuid kangelasel on igav ja ta muretseb omale ajaviite:
Nii elab ja töötab kangelane kord zum Tode betrübt (XV päätükk), siis jälle himmelhoch jauchzend (XVI päät.)...
kõik muutub tähtsusetuks
öö tänane". Ja ta läheb mööda, see öö, ja teine, ja päevad ja uued ööd, mees heitleb kahe naisega, ja põnevusega ootame lahendust. Ja tulebki. Kangelane sõidab väljamaale, Ruth talle järele, ja ...
ta ümbert langes. Oli öö..." Haritud lugejale ei tarvitse eraldi ütelda, et see tsitaat on viimasest päätükist. Ta teab seda isegi, ta on seda ju paljud korrad kinos näind. _______________
Romaanis on 3 tegelast 1) Olaf Amos, peakangelane, 2) Bianka ja Ruth ja 3) Loodus. Kui meie romaani följetoonse arvustuse kirjutaks, siis päälkirjastaksime oma artikli Sest kitiks oma reflekseerimisele ja romaani sündmustele tarvitab Kärner loodust. Keset dialoogi arenemist, kus meie just põnevusega ootame, mis nüüd vastatakse, tuleb Kärner ja viib meid metsa, näitab meile päikese tõusengut ja vaesed armunud peavad ootama, kuni tuleme tagasi jalutuskäigult. Ja kus ta meil loodust üksikasjaliselt demonstreerida ei saa, seal annab ta meile teda väikestes doosides. Toome esimese silma puutund näite:
jõest vulin kostab. "Kärsitumalt ma tõesti algand üht, siis teist. . . . (IV, 10) Imestame, miks hakkas talle äkki jõe vulin
kostma ja mis ühendus on sellel dialoogiga, mille vahele ta topitud,
ja tahtmatult tõuseb kahtlus, et mingisugune jõgi ei vulisendki
vahele, vaid eelmise rea ,,see" on kõiges süüdi. Ja nii
mitmelgi pool. Kus sõnadest puudus, seal kohe lööb looduse
sekka stroofide kitiks. Säält tulebki see ühe koha pääl
trampimine, see kontsentratsiooni puudus, mis romaani pääpuudus
ongi. Kahetsen, et ei saa pikemat tsitaati välja kirjutada. Paar rida
on vähe veendavad, kuid lugege ise kas või neljas päätükk
läbi ja te veendute.
Või: ta on vait. Või: sääl
ääres on onn ...
________________
Veel mõni sõna Kärneri kunstilistest
võtetest.
* "lill miski lõhnas mürgisena" (V, 5), * "ja udus sillerdab lind mingi" (V, 7), "Kuskil vulises kui allik varjat. Vaikisime. Mets vaikis. Hingas keegi vaid mu lähedal" (VI, 1), *
"õhk leevendab, ja puhuv näib kui kaugelt keegi mööda sammuks" *
"........... Varju heitis mu teele miski tundmatu" (VII, 1), *
"Kaugemal on miski teoksil" (VIII, 3), *
"Kume hõikab ja teine hääl vastab kusagi1"(VIII, 6), *
"me lauda istub keegi kolmas" (X, 4), *
"Keegi häälel äreval mu kõrvu kordas veidraid sõnu" (X, 6), *
"Keegi sel tunnil liigub ligidal" (VIII, 6), *
"Lagedal kui keegi kõndis" (IX, 13). * Õudne, õudne, õud! Kes see keegi
on, härra autor, kes suvituskohas kõnnib?
________________
Teiseks armsaks võtteks on autoril imperatiivid
loodusele. Paanitsev luuletaja kõnnib suvituskohal ja aina kamandab,
nagu oleks teda too Keegi oma komissaariks Elva määrand.
sa ladval kiigu! Valmi, voos!" (II, 5) *
Tund, seisma jää! Aeg, ära lenda!" (XVI, 9) *
".... Tuule narmas,
mu ümber lehvi! Helenda , kuu nukker kaugel! Hela, maa!" (XVII, 10), *
".... Öös valmi, reek! Ja männik akna taga, müha !" (XIX, 3), *
"Nüüd helgi, päeva helde kiir! Tuul läänest puhu õrn, zefiir!" (XIX, 10). Ma olen ainult mõne üksiku välja kirjutand,
mis just meeles oli neid kohti on rohkem. Siia kuuluvad ka "tervitused",
nagu ,,hääd kõikidelle" (XV, 5) etc.
Расти, трава! Цвђти, сирень!" peaks küll enam-vähem peenemaitseline luuletaja niisugustest mehhaanilistest trikkidest loobuma.Jaan Kärner King Lear’ ina stepis kujutetagu enesele seda illustreeritult! _________________
Kuid üldse: Kärnerit lugedes tuleb alatasa kübarat
kergitada vanad tuttavad. Siin ainult paar lihtsamat näidet.
kes armas." (V, 8) Siin võidakse ütelda, et Kärner tsiteerib
Wilde’i .
Olgu.
täht tähega ...." Keset dialoogi ja kahe suudluse vahel reministsens
isegi vanast
Goethest
Ma õnnis selle taeva all." (XVI, 9) Ehk tunnete ära Fausti nii tuntud kõnetelu
hetkele
Autor tahab avaldada oma kosmilist kiitust ja võtab
seks kohe
Jack Londoni sõnad:
ööl sel on väljas taeva all On veel reministsense Puschkinist kõnelemata
Onjegini stroofist
ja üldiselt näib vene mõju (geneetiliselt) kõige
silmapaistvam.
_____________________
Veel palju mõtteid kerkib pähe romaani lugedes (huvitav
on näiteks see hüüd Jumalale, nagu lahingu elevandile
siinsamas paigas surnuks mind" V, 5 mis romaanis mitu korda kordub, kuid ka meil
sellepärast lõpetagem ruttu oma vaatlus. Kuid enne, kui meie punkti paneme, lubatagu veel
paar sõna öelda meie suhtumisest romaani ideelisele sisule:
öö tänane" , ja tahes-tahtmata tõuseb vastupanu, kui niisugusest
võimalusest kõneldakse. Kuid ka meie ei tea selgesti, mis
on kõige tähtsam, ja seni kui meil lahendust ei ole, loeme luulet
ja oleme tänulikud Teilegi, härra Kärner, selle eest, et
Teie praegusel ajal, kus inimesed luuleta elavad, kirjutate jambe
Kuid kellele palju antud, sellelt ka nõutakse palju. Ja
laulikult nõuame tänapäeval, kus meie ikka lootusetumalt
ilmavaateliselt hotentotistume, kus meie läbi ja läbi materjalistlik
haritlaskond astub tsivilisatsiooni barbaarseimasse perioodi, et poeet
ka läbi oma isikliku väsimuse näitaks meile tähtevalgust*
.
* Katkend sellenimelisest suuremast tööst. [V. A] * "Tähtevalgusest" on hiljuti üks vene kunstnik jälle lausund tarvilikke sõnu venelane A. Remisov oma essees "Inimesest, seast ja tähtedest". |