Mõni aasta on Tuglas arvustuslikke artikleid kirjutades ja "Loomingut" toimetades omas kirjanduslikus loomingus peatunud. Viljakas ei ole ta kunagi olnud. Juba tema töötamisviis: ainesse süvenemispüüe, hoolsus kompositsioonis ja piinlik stiililine viilimine ei luba tal sagedalt uute teostega esineda.

Nüüd on temalt Noor-Eesti kirjastusel ilmunud umbes kuuekümne-leheküljeline novell "Poeet ja idioot". Selle valmimisajana on lõpul "1908–1924" märgitud ja katke sellest on aastate eest "Ilos" ilmunud.

Sisuks on üks Felix Ormussoni juhtumustest kodumaal, nimelt Tartus. Tunneme Ormussoni juba tema-nimelisest Tuglase romaanist ja teame, et ta poeet, esteet ja aristokraat on. Need omadused on tal seni säilinud. Meil on ka seegi veel meeles, et ta noorena "kunsti, naisi, lillesid" armastas ja "ikka küllastumatu" oli. Seegi ei tundu meile võõrana, kui nüüd kuuleme, et ta "elu ja kunsti suures heitluses" ahastanud ja kuidas tema hinge siis kannud "kohutav askees".

Nüüd vaatleb ta "väsinult ja nukralt" Toomemäelt linna, millega ta "seot", aga mille elanikke ja askeldusi ta kui aristokraat põlgab.

"Ainult mitte neid inimesi näha! mõtles ta. Mitte tunda nende rumalust enese ümber, mis tõi otse füüsilist valu! Mitte näha nende igapäevast askeldust, nende ajalehti ja vürtspoode, nende laatasid, koosolekuid, pidusid ning matuseid!" ("Poeet ja idioot", lk. 8).

Ta on "püüdnud unustada kõike ebameeldivat oma minevikus". Ja ebameeldivad on tal muu seas koolivennad. Ta ei mäleta küll "pea ühtki nägu ega nime. Kuid ta juhtus vahetevahel ikka veel mõnd kohtama, mõnd postiametnikku, äriomanikku, põllumeest või maa kooliõpetajat. Siis ei võind ta iial mõista, kuis oli võind kord elada kaasa nii palju rõõmusid ning muresid nende elatand, kivinend ning tömpund inimestega." (Lk. 9.)

Mu silme ette kerkis lugedes selle aristokraatliku esteedi tüüp vist iseäranis selle tõttu elavalt, et ma novelli jõuluõhtul juhtusin lugema. Peatusin ega tõrjunud tagasi Kalileamaa Suure Demokraadi kuju, kes enese ümber ei kogunud tarku kirjatundjaid ega aristokraate Jerusalemmast, vaid vaeseid laimatuid, lihtsüdamlisi kalureid ja käsitöölisi; kes kõiki vaevatuid ja koormatuid enese juurde kutsus, et neile anda kõlblist kinnitust ja troosti selle ilma viletsuste kandmises; kes ei ülistanud anderikkaid, võimukaid ega paljuteadjaid ja iseteadvaid, vaid "vaimust vaeseid".

Sellest minu jõuluõhtulikust võrdlevast mõtiskelust ei tohi aga nõnda aru saada, nagu peaksid kirjanikud hoiduma Ormussoni sarnaste aristokraadi-tüüpide esitamisest. Ainult oma jõuluõhtulikku suhet selle tüübi vastu tähendasin siin.

Toomemäel tabab Ormussoni tema endine koolivend Kobras. See ei ole mitte "vaimust vaene", kuigi ta närvihaige on. "Idioodiks" on ta vist "poeediga" kõrvupanemisel kõlavuse pärast nimetatud. Tal on oma suur idee, mis idee fixe'iks saanud, mille kallal tema erk vaim ööd ja päevad töötanud ja mille ta nüüd Ormussonile tutvustab. See on "Kuradi apoloogia", suur kaitse ülekohut kannatava Kuradi kasuks. Sest seni on "liialdet kuradile kõige mõnitavamas mõttes. Ja see pole ime, sest seni on tema üle kirjutand ainult vaenlased! On oldud lihtsalt tendentsiline, ühekülgne ja ülekohtune, omakasupüüdest ning orjalisest alandusest Jumala ees... Teda on kasutet kõige närusemate patukeste vabandamiseks. Ta on säälgi pidand olema süüdlane, kui pole kedagi süüdlast pääle armetu inimese enese. Nagu huvitaks Kuradit tõesti igaüht kiusata!.. Tal on selleks liig hää maitse, et joosta iga pahelise järele... Ta ei janune avalikku austust... Tal pole sallimatut egoismi nagu kristlikul Jumalal." (Lk. 26, 27 ja 28.)

Vaimustatud oma idee fixe'ist avaldab Kobras lootust: "Nüüd alles võib algada pandemonismi suur kuldne aeg!" Sest "Jumal on suure karja Jumal, tema riik on vaimust vaeste päralt. Mitte nende hulgast ei leia Kurat enesele tõelisi mõistjaid ja imetlejaid! Tema kogudus koosneb mõtlejaist, uurijaist, otsijaist." (Lk. 31.)

Sellest vaatekohast välja minnes kavatseb Kobras asutada "uue usu, uue religiooni, uue kiriku. See oleks Saatana Kirik."

Hullumeelse Kobrase mõttekire ja "Kuradi apoloogia" mõju all olles läheb Ormusson pimedas koju, viskub sohvale ja näeb und: Kobras ja mitu müstilist olevust ilmuvad tema tuppa, istuvad lauda ja jatkavad "kuradi apoloogiat".

Ärgates ja aknast välja vaadates – on hommik – näeb Ormusson Kobrast vastupoolsel kõnniteel mööda ruttavat ja rahesse kaduvat, "mis peksis ta paljast pääluud nagu jaanalinnu muna".

Niisugune on "Poeedi ja idioodi" sündmustik. Kirjanik on sellele vastavad dekoratsioonid joonistanud. Kobras arendab oma demonoloogiat sügisesel videvikul Toomemäel, raagus puie all, mis tuule käes kriiksuvad. Ees vilguvad linna tuled. Mööda läheb üliõpilane ahvi luukerega. Lõpul öö ja hommik rahesajuga.

Üldiselt ei maali aga Tuglas dekoratsioone enam nii värvikalt ja detailselt kui enne. Kõik on antud väheste joontega, selgelt, kindlalt, täpselt, tagasihoidlikult.

Ka stiil on lihtsamaks ja mehisemaks muutunud; endine naiselik "ilu" ja "luule" on sellest kadunud, tuntavalt rõhutatud rütmiga ilukõnest, mida mõnes varasemas Tuglase teoses leidus, ei ole enam jälgegi. Asjata otsiks siit Kivikas "lüürilist šokolaadi".

Kujude ja piltide valikul kaldub Tuglas endiselt romantikasse. Ta algab tõelisuses, aga libiseb sellest kergesti fantastiliste nägemuste valda. Tal ei näi usaldust olevat reaalelu ja reaalsete inimeste kirjelduseks, kuigi ta oma vaimulaadi ja ilmavaategi poolest näib ratsionalist olevat. Tema kirjanduslik romantika on intellektuaalne. Romantika võimaldab tal suggestiivsemaid, erakordsemaid, õudsemaid pilte sündmustiku dekoratsiooniks võtta (unenäo pilt "Poeedi ja idioodi" lõpul) ja üllatavamaid, müstilis-groteske kujusid esineda lasta. Juba "idioot" Kobraski, ehk küll enam-vähem reaalilma tüüp, muutub Tuglase kirjeldusel varsti romantilis-groteskiks; unenäo tegelaste juures on aga liialdused selles suunas palju enam võimalikud — kõik nad esinevad fantastilistena. Seal kirjeldatakse üht neist nõnda: "Kõik temas näis nõtke ja vedrutav. Tal nagu polnudki kindlaks määrat pikkust. Ta võis oma käsi ja jalgu kokku tõmmata ning välja sirutada tarvidust mööda kui katsesarvi. Ta vilajad silmad liuglesid ühest teise, kumbki eri sihis, ja näis, nagu oleks ta võind pöörata oma päädki ühel hoobil kahele poole. Nii fantaasiarikas oli tema kael."

Üldpilt kõigist sealsamas: "Kuus istujakuju oli viskund kokku fantastilisse rühma, kehad virildund, näod poolpõiki, käed liikusid kui raagus oksad mustas sügistuulis." (Lk. 53–54.)

Muidugi on võimalik sarnasel fantastilisel olengul julgemaid paradokse või rabavamat irooniat avaldada, nagu: "... kas peab igal planeedil korduma seesama Kristuse kannatusmüsteerium, mis maakeralgi? Kuid siis peaks Jumalal olema palju poegi — müriaadid! Ja tema kutseks oleks ainult poegade ristipoomine! Või kas peab esinema seesama Kristus korda mööda igal planeedil? Kuid siis on see interplanetaarne teaater..." (Lk. 56.)

"Poeet ja idioot" on terav satiir jumala-idee põhjenduskatsete mõistusväidete vastu. Jumala-idee põhjendus viiakse absurdiks. "Kuradi apoloogia", avaldatud "idioodi" Kobrase suu läbi, moodustab novelli raskuspunkti, on tema kandjaks. "Kuradi apoloogia" on vaimuka, terava, tabava anatole-france'ilise irooniaga kirjutatud ja tõendab ülearune kord, et intellektuaalne moment Tuglase hingeelus domineerivaks arenenud. Tedagi on vallanud skepsis, aga ta ei ole selles veel nõnda kaugele jõudnud kui kadunud France. Ta näib veel intellekti, mõistust usaldavat ja mõtet austavat. Mitte juhuslikult ei lase ta Ormussoni Kobrase mõttekirest tuld võtta, seda imetleda; mitte ükskõik pole talle Kobrase ütelus: "Viia kõik kurjatundmine suure loogikani, viia kirg selge mõtteni!" Neis sõnades peitub Tuglase ilmavaade, tema alateadlik ja vist ka täiesti teadlik ratsionalistlik ilmavaade, mis mõjutab ka otsustavalt tema kunstilist loomingut.