"On värsse, mis laulvad hingest,
   Intiimseid ja õrnuvaid värsse"..

Vilmar Adams'i luuletused laulavad hingest, ta värsid on kõik intiimsed, peaaegu alati õrnuvad. V. Adams on lüürik par exellence. On aga raske leida usutav formel ta veetlevale lüürikale, sest igal tema laulul on oma elu. Sellepärast hõljub ta luuletuste üle mingisugune salapärasuse loor. Kõik on nii saamatult — lihtne ja selge päältnäha, kuid ei saa lahti tundmusest, et on võimalus mõista ka sügavamalt. Seda rohkem, kuivõrd ise jõuad sisse tungida.

Adams'i teemid on küll kõik tähtsad ja tõelised, ent tema luule subliim šarm pole teemides — "nägemustes", nagu loeme tema võib olla liigagi prententsiöösist saatesõnast, vaid selles, kuidas ta asju näeb. Ja see "kuidas" on tõesti huvitav ja uus eesti lüürikas. Preesterliku žestiga läheneb ta tuttavale asjale ja näeb seda mitte nõnda nagu meie oleme harjunud seda nägema:

"ei nii, ei nii, vaid hoopis teisiti."

Ja nagu äkki aru saades, et meie seda, mis talle bareljeef, tajume ainult peenikese joonistusena, kurdab ta, pool nuttes, pool naeratades:

"kuis uskmatuile näitan ma,
kuis vanast' vankreil – taeva reisiti."

võtamegi ta bareljeef "Koidula" . Koidula — ärkamisaja "kullatikit lipp". Kuid see Koidula "läheb mööda" V. Adams'ist.

"Ma'i näe sind Jannsenite suures toas,
kus istund lauluisa, Jakobson ja Hurt,
vaid kambris öises, kus on tuleroaks
saand üksikhing ja õnneootus murt."

See, mis on selge igaühele, ei võlu teda:

"Ka moonakas näeb seda, mis on näha",

ehk jälle

"Las teisi kütab sinu hümne paatos".

V. Adams läheneb Koidula kipskujule eestkätt mitte tänus ja harduses, vaid kaebega, et

"Sul elus õrnu sõnu kingit vähe,
Nii vähe hellitet on sinu käharpää".

Läbi ja läbi kultuuriline, intellektuaalne, püüab ta tungida nähtava ilma taha, püüab mõista kõik, õrnust ja julmust, hääd ja kurja. Olgu need katsed vahel naiivid ja küsitavad, tung näha seda, mis "pole näha", on Adams'ile olemusliselt omane. Ta mõistab õrna armastust, sooja isamaalikkust, mõistab "vabaduse kisasid", kuid äsja ühes Byroniga õhku virutades:

"Ei märke neid saa kustutada keegi,
Türanniast nad taeva poole hüüd!" —

sosistab ta juba türanni naisele kõrvu rahustavaid sõnu:

"Ärge kastke sõrmi vette:
puhast kätt ei oma keegi",

sest:

"Need vaid tindiplekid Kanti".

Ja mis küsib ta "unistaja pää" sellest, et lady Macbeth elas enne Kanti: tema ilmas on kausaalsus saanud nii kõrvaliseks asjaks! Kramplikult teravalt, intensiivselt otsib ta igaltpoolt "viimast õigust", mis on "varjatud meilt". See pole originaalitsemine, see on tema konstitutsioonis, ta olemuses, ta temperamentlikkuses ja iseäralises reageerimisviisis. Siit tulebki, et ta paiguti püüab nagu välja kutsuda, teha ülearuseid liigutusi, et vaadata, mis siis sünnib. Kuid meie ei pea sisse kukkuma ja vihastama, kui ta äkki saab maha niisuguse reaga:

"Taas kevad hüppab nagu vasik",

sest kas meie siis tõesti enam "nägu ei näe",

"kui tärgeldet krõbuskad — kus kurat!
Ja need, mil rinnad lahti, kraed."

Ei maksa võtta liiga tõsiselt ka tema ähvardust:

"Sind heidan ma, kultuuri kark", —

see on ju sama laulik, kes isegi armastuse kulminatsioonil, otsides kõige ilusamat võrdlust armsama tulekule, hüüab:

"Sa tuled... kui Novalis'e fragment."

On ju kultuur saanud tema olemuse osaks. Mis teisel oleks "Dichtung", see ongi temal Asi, konkreetseim asi. Lugege ise järele. Surra tahab ta kui Malebranche, ta hing on "kallist siidist", ta ööd on olnud kivist, ta päevad on olnud papist, ta laulud aina kubisevad sõnust, kui Rubikon, Tutankhamen, Kant (korduvalt), Konrad Mägi maal, Graal, tennispall, mehaanika, luksus, monaadide (!) pulm, hingesiluett, plebs, seinal maalit lill, Giordano (Bruno? milline familjaarsus!), zarathustritsevad, vedur ja vaksal, Wilde ja Wilde (Oskar), Aavik, Loorits, Põld, Heine, nimekaart, kaardu läinud riim, kosmiline piljard jne. jne. in infinitum. Kuid – ja seda peab eriti rõhutama – kuskil pole need "raamatulised" sõnad meelega tarvitatud, ei, nad ongi elu, haritlase elu, kellele kõik nad nii tuttavad, konkreetsed ja spontaansed. Sest nende peale vaatamata on autor lihtne, otse liigutavalt. Juba ta keelest on eemale jäänud "keeleuuenduse äärmised võimalused". See on lihtsus, mis on läbi käinud komplitseeritusest, intensiivselt elanud haritlase lihtsus, kellel jäänud "paljas elu". Vilmar Adams'i hing on kindlasti pateetiline, kuid see paatos on kui kõrgepingeline elektrilamp, mis põleb isoleeritud kestas, ta ei soojenda ja ei põleta. Seda teab poeet ise, kui ta omas esimeses tsüklis "Suudlus lumme" laulab:

"Ma seisan tarretanud poosis,
on tähtedest mu pjedestaal,
mu teed ei kata roosad roosid
ja külm mu kauge ideaal".

Ta pilk, ju vaatamisest turb, ei ole seni näinud ühtki rõõmustavat või kurba asja, kõik, mis teistele näib tähtis, tal mälestused kaugest unest, maine retk on kindlasti lootusetu, iga Rubikon on väike kraavike, kõik mis elab, on Toonela nuumaja, armastus ei anna meile midagi, õnn armastuses on vaid liig lihtne mehaanika, kohata ei saa, järele sõita võimata sellele, kes südamele kallis olla võiks, armuteed ei kulge põhja (sügavusse), kõik näod on mingit, imesid ei sünni, ainult surm toidab meie elu järele janunevat suud, küünlad sulavad ja kuused visatakse õuele ja isegi luule, see viimne väärtus, ei ole muinasjutt, vaid ainult:

Selle tühja taeva poole
"Kaks väljasirutatud kätt".

Kõike seda teab luuletaja, tunneb seda "me olemuse mõttetust" intensiivselt "iga hetk", ta näeb ootvaid surnulinu isegi siis, kui kevadvärinas on valmis tühjaks jooma kosmose karika. Ent see ei ole mitte kahekümneaastase poseeriv pessimism, musta prilli kandmine, see on olemusline ürgne kustutamata "hinge põud". Kuid kui me mõtleme leida Adamsis enesetapmise apostlit, siis eksime. Kümnel ja sajal ei oleks teine motiiv võimalik, läbi läinud neid kõrveid, tulnud surnud punktile, kus "õnneks pole andi". Kuid Adams on ju "teisiti". Ta ei võta mürki sisse, vaid ümberpöördult ootab silmapilku, kus saaks mürki anda maailmale kui rotile! Ta ei istu Buddhana maha, et vaadelda oma naba, ja ei tülita Jumalat palvetega juba sellepärast, et tema pessimism, ta lootusetus liiga sügav ja ta teab, et "aidata ei saa meid palved ega jonn". Aga

"laulik lauluga veel ehib oma hauda!"

Elu on lootusetu – just sellepärast tahan elada. Armastus ei anna meile midagi – just sellepärast tahan armastada. Luulet pole kellelegi vaja, aga – "kuis ilmata võin rütme palavaid". Ja see stoitsism, kus "mainegi lahti maistund," kus näiliselt pole küljes tükikestki elavat liha, "mis rühib, roomab ja on soe", on tõstetud mingiks religiooniks, kaineks joobumuseks: "Suudlus lumme". Ja "kes joobund nii, sel pole vaja maaõnne soe ja mugav tall". Elu on lootusetu, aga kompromisse temaga mitte teha!

Kitsas artikli ruum ei luba siinkohal peatuda raamatu formaalse tähtsuse juures. Olgu ainult ära märgitud Adamsi kõrge värsitehnika, mis paiguti muutub virtuositeediks – ta luuletused pakuvad rikkalikke näiteid alliteratsioonest, assonantsest ja keerulisemaist peidetuist häälikkordusist. See teebki ta luuletusi musikaalseiks ja laulvaiks. Eriti tuleb tervitada ta uuendusi riimi alal, mis viivad välja eesti riimivaesuse umbtänavast.

Raamatuil on süda nagu inimestelgi. Ainult tarvis seda osata leida, mis pole kerge tänapäeva lehitsejate-kultuuri juures. Kui meie suudame kätte saada V. Adamsi esiteose nii omapärase rütmilise ja näilise parnaslikkuse all nii igatsevalt närviliku pulsilöögi, siis omandab meile see korrektsete jambide kogu korraga tähtsa ja suure tuuma.