Seda luuletuskogu iseloomustab tema autori enese tunnistus 64. lehekülje salmis:

"Küll võlund mind on sagedasti
"mis raffineerit ja pervers."

Ja perversiteedi tähe all on siin kõik. Juba raamatu pealkiri, kaanepilt, pühendus, eeskõne "Lahtine leht" ja laulud ise. Kaanelehel, mis nähtavasti luuletaja enese poolt joonistajale suggereeritud, näeme lumerätsakate loori all kinnissilmadega näovarjundi tulipunase suuga, "suudlus lumme": apaatiline tahtevõimulage himur nägu. Pühenduslehelt loeme: "G. S. — Teie mehelisele võluvusele." Eht urningi saladuslik tundevormel.

Raamatu saateks on kirjutatud eriline lahtine leht, millele edevalt pealkirjas tähendatud: "pliiatsiga kirja pand — saateks." Just nagu huvitaks see kedagi, millega need pervers read paberile on sorgitud, kas pliiatsiga või sulega. Muidugi on peenetundeline esteet sellega ütelda tahtnud, et need sissejuhatavad saatesõnad mitte sarnaseid igaviku väärtusi tema meelest ei esita kui luuletused ise — ja sellepärast siis — lahtisel lehel ja pliiatsiga. Selles eessõnas mängitakse jällegi kõiksuguste otsitud enesevaatlemise tunnetega ja lõpetatakse suhkrumagusa suudlusega, mitte "lumme", vaid iseenesele:

"Ja mu elu suuremaks sooviks jääb, et mind kord ometi keegi "läbi näeks", ilma et ta häbi tunneks, mind vihkaks või hurjutaks, nagu ma ise ei saa end vihata, hurjutada ja häbeneda... Kui ma Elu ennast nägin, tõstsin ma käed ja panin nad kokku kui ustav laps. Aga maailma magusus immitses läbi mu naiseliku sõrme. V. A."

Ma usun, et mina seda noorherrat kaunis hästi läbi näen, et raske ei ole ka teistel, kes vähegi tegemist on teinud kunstiga ja hingeteadusega, teda läbi näha. Põlgamisest ja vihkamisest ei või siin juttugi olla, vaid aina kaastundmusest ja hoiatusest, mitte nii kirgliselt "ilmamagususe sõrmi" lutsutada, vaid hoolega tööd, iseäranis ka füüsilist tööd teha ja terveneda ihu ja hinge poolest. See tee, mis tema omale valinud, oma "ilmamagusust" ka teistele noortele oma luuletustega külge pookida, viiks meie nooruse, kui see õnneks läheks, tahtejõuetule maitsemisele ja kadumisele, kuna meil praegusel ajal tarvis on iseloomudes terast ja rauda eluvõitluses, et püsima jääda. Sellepärast ei sünni meile lipukirjaks segane unistus ja raffineerit perversiteet, vaid lihtsus, selgus, tugev tahtejõud ja töö.

Kui Vilmar Adams näib arvavat, et see elusuun, mida ta nii väga näib harrastavat, üks suurem ja väärtuslikum kultuurisaavutus on, siis eksib ta rängalt. Juba ürgaegadest peale teeb loodus väärsamme ja produtseerib inimesi eriliste, iseäranis aga ka homoseksuaal kalduvustega, kuid ta laotab nende üle ka ettevaatlikult oma saladuslise liniku, mis neid häbelikkuse näol takistab oma erikalduvusi avalikult propageerimast. See käib vastu, muidugi saates olevale lausele: "Ent kõik, mis tõeliselt on, on sellega õigustet ja kui on ultraviolett kiiri, mis (vististi mõeldud "miks?") ei tohiks olla ultraaja- ja kohakohaseid hingerütme."

Selle põhimõtte järele oleks siis "õigustet" näit. kleptomaania, alkoholism, sadism ja kõiksugu kurikalduvused. Sest neid on tõeliselt olemas. Ja sünniks neist pervers värsse veeretada, kus siiamaalsed puhtad riimid juba tülgastavatena tunduvad ja kus, nagu "saate" teises osas õpetatakse, selle asemel tuleks "uus riimi raffineerit meloodia", kus õitseksid nõndanimetatud "irdriimid": laip — lai, Hiina — piinad, janu — anum, pikad — plika, mardus — madrus, puurin — suurim jne."

Selle riimiõpetuse juure tehakse tähendus: "Uusriimi tarvitamine on lubat ainult tõsisele luuletajale... Taevas hoidku meid selle eest, et kallis mänguriist ei kukuks karjapoisikese kätte..."

Sellega on "luuletai" siis ka iseenese luuletöö ära hinnanud, sest ta on söandanud oma luuletusis uusriime õige ohtralt tarvitada, kas "rikkusest" või "kehvusest", selle jätan lahtiseks. Kuid see "tõsise luuletaja" epiteet, mis saatekirja lõpul kaudselt omandatakse, käib risti vastu sellele "vähenõudlikusele" ja "mitte Eesti Parnassile püüdmisele", mis saatesõna esimeses osas domineerib, ehk küll ka seal lauludes väärtusi oletatakse, "millel meie haritlaskonnas peavad puuduma resonaatorid."

Ma arvan, see "pliiatsiga kirja pand — saateks" on omast kohast juba arvustus laulude eneste kohta, mis niisama ümbritsetud on välistest edevustest: Mottod ja tsitaadid kõigist ilmakaartest: Galileo Galileilt (Eppur si muove!), Heinrich Heinelt, Nietzsche'lt, Lao Tseilt, apostel Pauluselt ja "lainjoone tähistelt". Meil oli kord juba "Noor-Eesti" algupäivil sarnane "luuletai", kes kõik maailma kokku tsiteeris, aga sealjuures ise üsna ära kuivas.

Kõigest maneerist ja enesega koketeerimisest hoolimata ei taha ma salata, et Vilmar Adamsil annet on, kuid selle ande lämmatab ja rikub kõik see, mis ma raamatu "saatesõnast" olen välja lugenud. Kui väga sisuvaesuse ja vormikultuse all kannatab suurem osa laule, selleks ainult üks näitus:

Triolett:

Ma laulan kõigest, millest tahan,
Kuid armastusel — parim laul!
Löön riime küpsi õunu maha
Ja laulan kõigest, millest tahan.
Oo sula keelel, laule vaha,
Ja haihtu hõrnalt, hinge haul!...
Kui laulda võin ma, millest tahan,
Sul armastus — mu parim laul!

Kuidas "haihtu hõrnalt hinge haul" sulavalt kui vaha eestlase suust välja peab tulema — seda ülesannet tuleb eriliselt lahendada, nagu kuulsat Pickwicki konnahüppe teooriat. Minul tuleb selle h-maitse juures meele mu lapsepõlve tuttav, vana moonakas Lepik-Jaan, kelle "parim" toit oli nätske tainane pooltoores leib. Ta pidas küpseleiba niisama luitunud, maotuks, nagu Vilmar Adams puhtaid riime.