Anti mulle ette pakk uut Eesti kirjandust, mis valminud tänavuse jõululaua jaoks. Üks neist vastsündinuist oma must-kollase kaanega põhjustas kohe mu käe tõrjuva liigutuse. Kaan niisugune: üks noormees istub roosalt valgustatud tantsivaid paare looritava akna taga aias, käed püksi taskus ja üks valge neitsi tuleb musta kavaleeriga ümber nurga. Noormees istub üksinda. Puude lehed ja rohukõrred on ilusasti välja joonistatud. Maja müürist on paiguti krohv maha langenud. Kogu mulje: igapäevaselt romantiline, sarnane raamat, nagu neid müüakse Saksa raudteejaamade koiskides, ajaviiteks rändavale proovireisijale. Lükkasin esimesel momendil selle eksemplaari tagasi, et: mis te mulle pakute Saksa raudteeliteratuuri, tahan Eesti raamatut. Vastati: see on ju Eesti raamat: Richard Rohti romaan "Üksindus". Hakkas piinlik omast võhiklusest kõige moodsama Eesti kirjanduse firma suhtes ja oma lühinägelikkuse pärast: kaanel ju istub noormees üksinda ja silt üle akna lehestikus kinnitab: "Üksindus."

Rich. Roht on ikka armastanud läbi käia mõisnikkude ja parunitega. Juba leerieast peale. Selles passioonis on ta jäänud enesele truuks, kuna omad endised romantilised kaabud ühes ilmavalu kortsudega ja meeleolurikkad peleriinid on viinud metsast viimaseil aastail talutarre, linna kodanikkude salongidesse ja tubadesse, on saanud müstikust realistiks. Aga mõisnikke ta maha ei jäta. On kosutav näha sarnast püsivat poolehoidu ja ustavust ning ühtlasi alalist edenemist. Kui enam võimalik pole lasta ehtsal parunil neljahobuse tõllas sõita kõrtsi ette jooma autori vagabundist kangelasega pudel veini, sest et tõllad ja täkkude kvartetid on parunitelt võõrandatud, siis laseb ta hiljem parunipreilil Eesti soost kunstniku lossi öösel sisse pugeda, ja kui ka see enam pole võimalik, sest et parunipreilid pole enam kellegi numbrid ja parunite tiitlidki on võõrandatud, siis valib ta oma seltskonnaks puht Eesti soost, tõusikutest mõisnikud. Et aga siingi tarvis on alati uus olla ja et üks hästiloetav romaan saaks sobiva ning kohe algusest sissevedava intriigi, on ta seekord kangelaseks valinud tüdruku poja, ühe ilusa õmblejanna ja priske mõisavalitseja keelatud armastuse vilja, kes täisealiseks saades ühe ropsuga muutub mõisnikuks, ja veel missuguseks mõisnikuks! Laskem kõnelda mõisnikul — endisel priskel valitsejal, kes õmblejapreili ära eksitas, oma seadusliku naise südamerabanduse abil hauda saatis, Venemaale virutas, rikkana tagasi tuli ja surmavoodil oma nooruspatu vilja heaks testamendi teeb ja temale pika kirja kirjutab, kus kirjeldab oma mõisat: "Nagu siin ligiolevast testamendist näed, pärid sa minu mõisa ja tööstused, mis olen asutanud. Mul on suur linatööstuse vabrik, veski villatööstusega ja laialdane meierei, mis valmistab saadusi ekspordiks." (Kui ajakohane!) "See kõik on praeguste hindade järele ühes mõisa ja inventaariga 30–40 miljoni väärt ja annab aastas 5–6 miljoni sissetulekut." (Välk ja pauk!) "Mõis ei kuulunud võõrandamisele" (taga paremaks), "kuna tast juba ammu enne revolutsiooni osa kanditaludeks oli krunditud ja praegu ta krunt ainult 150 vakamaad suur on". (Autoril on meie maaseadus hästi peas. Ainult nende kantnikkudega sünnib talle väike viperus: unustab hiljem lhk. 171-sel, vasttsiteeritud lhk. 34-da ära, muidu tooks ta selle koha oma isa kirjast trumbiks ja dokumendiks välja oma valitseja ja hooldaja vastu, kes neid kantnikke püüab välja ajada dokumentide kaotsimineku soodustusel; kuid sarnane unustamine on ju arusaadav nii pika romaani kirjutamisel). Edasi: "Minu mõis on karjapidamise jaoks sisse seatud". (Tubli!) – "Pealegi on mu piimatööstus valitsuse poolt eeskujulikuks tunnustatud, samuti ka linatööstus". (Kui mõistlik ka valitsus) – "Väljamaalased, kes sõidavad meie riigi majandusega tutvunemiseks, on pealinnast ikka ka minu asutustesse juhitud." Euroopasse ka veel – no eks ma ütelnud, et missuguseks mõisnikuks! Küll võib see Rich. Roht inimeste südamed kadedaks teha: Raamotil müüdi karugi maha, Munnal läks "Ulila" vett vedama, aga Rohti "Kohila" (nii on selle muster-mõisa nimi) õitseb ja haljendab, 5–6 miljoni aasta sissetulekut ja väljamaalased muidugi voorivad vaatama ning imestama. Oh seda õnne ja ilu – kuid lugegem ruttu edasi, mis tuleb veel, põnevus on kruvitud äärmuseni.

Tuleb: noore, õnneliku pärija "Kohilasse" asumine, kus õitseb ja haljendab valitseja neli tütart, üks teisest armsam, aga üks neist, keda autor ristib "sarvedega gootlannaks", olles selle nime peale väga uhke, on kõige jumalikum.

Ta on tantsijanna, tal on minevik ja punakad vasekarva juuksed, "korda seatud kullatud võruga. Kõrvus ripuvad tal pikad pärlid" ja riietatud on ta kord: "avarasse siidist hommikkleiti, mille valgel põhjal looklevad kollased, sinised ja punased väänkasvud", kord on tal "üle punase kleidi visatud hõbehall mantel, jalas hallid kingad", kord on ta jälle kolmandas-neljandas toaletis. Üldse on see üks väga huvitav preili. Meie kangelane, taevast kukkunud mõisnik, armub temasse. Tuleb üks hirmus suur armastus.

Tuleb: suur armastus, kihlused, anoniim kiri pruudi pihta. Pulmad, kahekordsed korraga. Noorik petab pulma-ööl meie kangelast. See pistab jooksma metsa, satub vihma ja räästa alla, on meeleheitel, tuigub ühe kantniku lävele, langeb palavikus kokku. Teda hakkab ravitsema noor perepreili, sümpaatlik ja üksiklane. "Kohila" mõisas on skandaal. Äiapapa tuleb meie kangelast mõisa tagasi meelitama ja toob temale palitu kaasa. Kangelane on nii ähmi täis, ei lähe. Kõnnib ja luusib peale üksinduses ja mööda metsi-maid pulmaülikonnas, suur valge side kaela all. Tuleb noorik. Liigutav stseen. Jumalaga jätt. Lahutus.

Veel on ses romaanis: seltskondlikke olenguid, eeskujulikku popsimajapidamist, klatschi, Rohti kiidetud looduskirjeldusi, anekdooti, Võru murrakut, opositsiooni seltskonna vastu, natuke ühiskondlikku viletsust, raamatupidamist, jälle Rohti kiidetud looduskirjeldusi, "üksinduse meeleolusid", armukadedust j. m. Sisurikas raamat.

Asjata tahtsin, nagu mainitud, algul tagasi lükata seda raamatut kaane pärast: igale potile kohane kaan.