Joonealuste toimetaja märkus: Lööming Tartu kohvikus kipub vägisi meie kirjandusajaloos tähtsama koha omandama, kui Poola lahing Eesti ajaloos. Et seda "suurt" sündmust vääriliselt hinnata, ei saa joonealuste toimetaja ruumi andmata jätta hr. Alle poolt tulnud lahingukirjeldusele, kõigi tema strateegiliste ja taktiliste üksikasjadega ja sõjakusega.

Nii siis: Nüüd olen mina lõpulikult blameeritud ja reast välja löödud! Esiteks sellepärast, nagu ütles keegi kirjanduslik proua, et olen Aino Kallas'est kirjutanud följetoni "Jaanalinnu sulgedega", ja teiseks, et "Kaja" ja "Päevaleht" on lajatustega mu kõrvad lasknud ära kiilutada. Olen oma "Kaja" ja "Päevalehe" poolt reklameeritud kõrvadega kimbus praegu nagu sohitüdruk keelatud armuviljaga. Ei oska nendega midagi enam peale hakata, kui sinu vastu on mobiliseeritud Eesti parempoolne ajakirjandus, seitsmes suurriik, nagu "Päevalehe" Rbn. armastab rasvaselt alla kriipsutada.

Kas juba nõnda kaugele on "Kaja" ja "Päevalehe" talus jõutud, et isegi ühest väiksest kohviku kakelusest katsutakse vaimlist profiiti lüüa, kui oma vastaseid sihiliku informatsiooniga püütakse alandavasse seisukorda asetada? Olen selle tõttu sunnitud sõna võtma oma mehe au kaitseks ja "Kaja" ning "Päevalehe" toimetusele teatama, et ma oma kõrvadest seevõrra lugu pean, et neid mitte ei lase igalühel noorhärral ära kiilutada. Kui lugeda "Kaja" ja "Päevalehe" naiskirjaniku aukaitse kirjeldusi, siis tuleb nii välja, et August Alle seisis kui lammas ees ja ministri poeg muud kui aga kiilutas kõrvu: ikka ühelt poolt ja teiselt poolt —, nõnda et Tallinna ajalehtede toimetused lajatasid.

Asi oli lühidalt nõnda. Mängisin hr. Hindrey'ga esmaspäeva õhtul "Linda" kohvikus malet. Pidin parajasti just hobusega astuma, kui korraga keegi mulle isiklikult tundmatu noorhärra üle male laua kummardas ja minuga paar sõna soovis rääkida. Tõusin püsti ja mulle pandi küsimus ette, et kas mina olen Aino Kallasest följetoni kirjutanud. Mina vastasin, et ja, mina kirjutasin. Samal silmapilgul, mulle kaunis ootamatult, rabas ta mind näkku lüüa ühelt poolt ja teiselt poolt, kuid ma pareerisin mõlemad löögid pahema ja parema käega, kuna ainult üks hoop natuke otsaesist riivas. Siis lõin vastu ja ta hakkas taganema. Haarasin ajalehe kepi kätte ja lõin ta esimese hoobiga vastu vastase turja või külge katki, nõnda et mul ainult kepi pärajupp kätte jäi. Tema taganes oma laudkonna juurde, mina kõndisin järele ja viskasin talle seal paari-kolme sammu pealt katkilöödud kepi jupiga näkku, otse silmade vahele, nõnda et prillid lendasid. Siis tuli Hans Kruus vahele. Ja sellega oli asi lõpetatud.

Läksin tagasi oma laua juurde, istusin poolelijäänud malepartii taha ja tegin kavatsetud hobuse-käigu.