Euroopa - suurimal on inimtapatallil nimeks,
kun käiman meeste lihakshakkimine masinkiir.
Ju rahupõlv on relvatööstus-edun raband pimeks
kõik arud seks, et paberkaardeil moonduks maade piir.

Oo, kauge dzhungli lemmik, riisipõlde poeg, te imeks,
te vihaks, vägistuseks soetet tapatall! Kui hiir
siin härrasmeeste relvakeldri kurun inim imeks
vaid püssirohu vingu, hinge matab mille viir.

Sest hüvest vähesest, mis relvaülemate armust
ant verehinna eest, ei tohi gloobuse mollusk
teist omasarnast toetada kesk tüssamise karmust.

Kaastundlik, hõimne hüüd kui oleks ohtumanav tusk!
Ent kõigi piinu veendel, vilkeks valluden sest karmust,
usk armastada olgu, olgu elada veel usk!



Meeri-Maria-Mari        

Maria-Meeri-Marist, paljundet Ekateriinist,
need laulud siin, kun purpur-ööna välgub, mõlgub meel
sest külan sündind, linnastund intelligentsi kiinist,
kel unelm-tiivuks villakangad, hälinaks maakeel.

Me soisest kodust tõusvad mõtted üle õhuliinist,
nad veervad tähtina koit-eha kaunil suudlusteel,
kust paistab võimuhiilgus Londonist, Pariisist, Viinist -
kuid hiilgus moondub siin kui päikseläige mülkaveel!

Veel kõikjal jõrab, mürab sõjapõrgu een ja taga!
Kes sellen lõõman küpsetand on südant, kätt või reit -
see enam ühega ei maga, armastust ei jaga!

Maria-Meeri-Mari, ikka kõigiks valmis eit,
on moen nüüd. Toon laulest pärlikee tal õhinaga -
see omapärasus, mis Kohtla kaevandusest leit!



Meeri-Maria-Mari

Mu kenake madaam! On sul siis miskit muret,
on tõest palju siit maailmast vaja?!
Ju praegugi maamulda puurit jalajuured
ja muld on ikka konte pärandaja!

Meil kõigil maha mängi hing, ükskõik kuis sured,
laip külmund kanna’i enam hinge kaja!
Siis milleks igaviku nõuded taevassuured
kui tunda: ilm on hiigla lõbumaja!

Ehk kuigi liigselt paljundet Ekateriin,
suurkauplusest saand armastuse vürtsipood,
hing kuhu Jumalast ju piimanaiseks lood -

kuid ajad läbi! Prassi, uimastu ja joobu,
kui tuhatkordki koolman hing, küll särtsuv viin
ta üles äratab taas keset kehalobu!



Maria-Meeri-Mari

Põhõi! Kes mängib täna Colombiini -
nirts-närtsakaisse kägardund naisnarr:
kord närib kringlit, imeb kokaiini
ning vaagub vaid, et kuigi sobiks paar.

Kord viskleb pikal’ piki trammiliini -
vast taltsutaks raudlooma rataskaar,
nii püüden aimata Ekateriini,
ent halb on, halb on iga eksemplaar!

Mis maksab sul, lip-lapit armusaar?
Kuis südameke soovib! Ära pinni!
Miks oled kahetund kui hapnev taar,

silm pilu-lilu, üska hoiad kinni?
Ära piina! Suutäis viina - ongi paar!
Kas puiesteel või "Hamburki" või "Viini"!?



Lirva ja Floriis

Neid kaks on kabareen: Floriis ja Lirva, Lirva ja Floriis!
Oi, Himmel! Ümber neil kuis peekrid meeleolun vahutavad
Floriis kui klaverhüüd ja Lirva kriiskav, kuiskav viiulviis -
kui hullund helilained endasse kõik hinged mahutavad!

Siin palju teisi oleskellen võllajaid, meid sõpru viis.
Mireina Lirva, oo, Floriis! Teist eemal hinged kahutavad,
kui tulla teie seltsi, lõbulavastus saab kõigist siis -
et tulgu rongad elust, vaatame, kas meid nad lahutavad!

Konfeti tuisun serpentiini siud ja peegelriistu tirin,
käib siin purpuurse rõõmu puiestikun schiiberdaden lidu,
kui oleks mürgeldaman kõu - nii ümberringi klaase klirin!

Ee! Rõõmutarid Lirva ja Floriis! Te nimel rakkand pidu,
te nimel oivalus - las kaigub välisilma väike virin!
Ee, Lirva, oo Floriis! Te ellu kandke prasselduste idu!



Põlv vahele põlve

Põlv vahele põlve, palg palgele iharusnätskusen ligi -
siht pungari sellen, foxtrotistund plika ja õppuri iha!
Moodmuusika praagast, tantskõrtside karmust ei elu siin sigi,
kuid kiren võib mõnulda, veniten koibi ja väntsuten liha.

Seob sõprust, tööd, äri vaid viinastund kuumusen tundmuste higi;
tööneitsid, peab lepinguid sõlmima usalden enam kui piha
eestvõtjal, märk kelle vaob karskusse teie kui põletav pigi,
ei pühi send taltsutet vendi mäss, vanemi alistuv viha!

Poeet, moodne narr, viinatilga eest tõdede pühimust müütav,
niisama artist, leiba, viina, naist, lõbu saad jumala ilma,
vaid lõbusta pungarit, pummelung muidu kel tüütav!

Ööd armastab pungar, ei veendumustunnusein tulistet silma.
Jazzbandide ööst, Kungelbaalide põrgust, vend kaaslaseks hüütav
nüüd käsutab võimu, nüüd ohjab ju rakatusrahkivat ilma!



Trill-Trall

Oo, preili, preili Jimmy - balli pummelungi daam!
Oi, tingel-tangel-tungeldus, hõi, kungeldus, hurraa!
Madaam Fox-Trottki trillib, trallib, - iharuse aam!
Poiss pergel-mürgel-mürtsutai, tamm-tiri oll-lal-laa!

Kuid silmin siniallikain käib traagilikum draam!
On millalgi niit reedetum või üle karjara’a
armkulu kõhetu, põld põlat muistse pildi raam?
Oo, kodunurk, paik hubasem, oo, püha kodumaa!

Ah, andestust, madaam! Oo, preili, tantsukingatald
veel vajab kõhutust, pää pööritust! Sen trallihoon
tipp moodsal meeletusel oleks järelmõtlik mald.

Põsk punsub põsel, lõõtsub rind ja veren paisub soon,
tumm-ihar keha jõõrleb, öörleb, mürtsub meelte vald,
jazzbandi tõugat süda kiunub justkui ohvrivoon!



Mälestusi!

Polk. Olge lahked! Härge polk. Ja sekka mõni nolk.
Suur, uhke elu! Hei! Paraaditsev see jõmme rida
su poolt. Mu sünni auks. Kõik läbi käid. See prassiv polk
nüüd mälestusen. Kuid ei? Ootavad siis mult veel mida?

Hing!? Lõbu. Naeran. Issand! Nali. Mõni sala kolk
veel rüvetada sääl? Säh, võta! Omanda! Ja vii ta
kun tahad. Ilu. Elamused. Segipaisat solk.
Kuid sootsin. Lapsepõlv. Loon hingest kevadtuliriida!

Üks tuleb. Teine läheb. Eile... Täna samune!
Pälk liha läbistab. Hing pilkekambri jääb. Kõik kaob.
Ja kustun, lahjun. Aeg vaid argneb - enam rammune!

Mil lõhkeb aeg täis mälestust? Mil klamber lahti vaob?
Teen tuliriida armusegust kord - soov ammune:
ehk süda veel sen mõrkjan lõõman ihad õnneks taob!



Nägemuslik

Kisa. Tumm-tumm. Välgatus. Löök.
Tõrvund öö. Tiib välgatav. Palu.
Halin. Rahu. Hõõguvus. Röök.
Välkund. Nurmed. Raiesmik. Salu.

Kodu. Süda emade. Köök.
Kartulaid. Sünd. Pööritus. Valu.
Kustus. Tahmus. Lummutav nöök.
Silmus. Hergus. Veristet jalu.

Kahin. Sahin. Ahistav pahin.
Rahe. Valkab. Vakatus. Hiil.
Karje. Särin elamustahin.

Naerdaks. Nuuksung. Pidemed-siil.
Pilkus. Algus. Külmetus. Vahin.
Verdub. Tardub. Tuiskude miil.



Laulatus eluga

Siin laulan laulu kannatavast tõsielust -
Maria-Meeri-Mari mille tulm ja tagajärg.
Sa’i hooli palvevendi leinast, võmmi keelust -
käid kaasa eluga, pään igatsuste pärg.

Vaid elust hardud, naerataden valuneelust
lööd läbi, kuigi süda pisaraist on verimärg.
Kes süüdi siin, kui unelm määrdub meeliskelust,
kaasinimsest saab tihti marutsev, jõllsilmne härg?

Kaob inimen, ent elab elu! Haisvat särinat
küll hõngub tihtigi, kui süüaks isu pärast -
ent kaugus rõkkab, ruum täis ruttamise kärinat!

Su man võib olla võlut valulisest särast,
võib tunda siiski veel, veel tunda sellast värinat,
all rinna ema tunden sündi ebamäärast!



Mu enda südamen

Maria-Meeri-Mari, mu madaam ja lidu!
Need nimed kallid kõik, et olen armastund.
Kui aja ainsal lapsel südame teen pidu,
mu hing sull’ laulena pruutlooriks narmastund.

On hingen ühtund mitme armastuse idu,
koon tunda nende tärkamist: taas armas tund!
Et kuigi hing, mis lõimind selle püha liidu,
näeb koitvalt, kirkalt helisevast narmast und.

Las sädelda madaam, mu lemb või uljas plika
suur elu pidupäev! Kui teised sõid ja jõid -
sa eluea vaevlend igaviku-pika!

Mu südamen siin varru pulmapäeva võid,
nii kihava ja valutulest valgusrikka:
seks ise karika sa kannatusten tõid!