Igavesti mulle antud olla kurb,
      Olla rõõmust hull,
      Olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
      Jälle süda mul
      Tuikab, tuikab sull’!

Igavesti antud mulle olla noor,
      Ikka nälgida,
      Joobuda alati.
Täitkem viinaga karik ääreni:
      Täna armasta
      Teda ihkan ma.

Ah, miks puhkeb jürikuine pajuurb,
      Päike heidab tuld
      Üle maa, üle vee?
Tule minuga, tule minule.
      Oh mu kevadkuld,
      Lillitet kõik muld!

Kuidas hallib, kuidas trallib linde koor.
      Õde, armuke,
      Valla hius, valla vöö!
Kiirelt kaob käest, mööda läheb öö.
      Heida minule
      Käed kaelale!

Ah, et närbub urb, et märgub naerev silm!
      Suudle, suudle mind
      Surnuks sa, enam veel:
Lahku armuta veab eluneel.
      Nüüd veel ihkan sind,
      Oh mu kevadlind.

Igavesti mulle antud olla kurb,
      Olla rõõmust hull,
      Olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
      Jälle süda mul
      Tuikab, tuikab sull’!

1916

Ma ihkan kurba vaikust oman rinnan kanda
Ning tunda ämarust kui vesimusta siidi,
End õhtu purpurpehmeil tunnel tahaks anda.

Siis oled vaikusen mu ligi üksi sina.
Kui õhinast, nii imelisest, meeled viidi
Teed ihalduse siis; sind õrnalt hoidsin mina,

Suud suruden su käele, helluden su ette.
Oo, öine tund, loo sellest unistusest tasast viisi,
Kuis kuurdub armulill, mis pandud silme vette.

1911



Ballil

Ruum sumises, kees. Roosa tule all
Kui nümfid heljusivad neitsid,
Siidkangad noori liikmeid peitsid.
Orkester valjult mürtsus üleval
Ja häälte joa alla heitsid
Vaskpillid, viled, viiulite keeled.
Kuis joobnustas see tantsijate meeled.

Ta seisis eemal loorberpuie rean,
Suur nukrus hingen jumalate.
Kui helmestik tast tantsijate
Käis mööda, neitsid nooren ean.
Ta võõrana sääl piduliste salgun
End oli kaduvuse leinal annud.

Ei tea kuidas pööris end ta siis.
Mu jumal! Viirg tast läbi käinud!
Ei pilku pöörda enam täinud.
Kui lapsepõlvest üles hargus viis,
Mis eluneelun meelest läinud:
Üks tütarlaps end unistusil’ annud
Käed mõttes oli oma sülle pannud.

Nii istus, kummardaden vähe pääd
Ja pilku kaugusesse saaten.
Mis oli hiilgus sellen vaaten,
Kui palju aimamata ilu, hääd!
Ta silmad olid kinnind aaten.
Oo, käsivarte marmor, valmind palged!
Klaarõunalised, läbipaistvad, valged!

Ruum sumises. Poeet käis teiste sean
Kui põgeneden nägemusi
Ja suigutaden ahastusi,
Mis tõusid hingen pikan rean.
Ei saand ta hoida ihaldusi,
Mis kiskusid ta meeled enda järgi. -
Kui pööris end, sai istjast sama märgi:

To sama istang, sama nukker poos,
Kui ennegi, mil läks ta ära.
Ta ümber unus pidu kära
Ja muusika, mis mürtsus täien hoon.
Kesk roosa tule pehmet sära
Kui tuberoosi punga avanevat
Siis nägi kahvand huuli küsitlevat.

Üks minut hiljem jo poeet ta een.
- Mu preili, ütles, teie loa
Seks tarvitan, et üle toa
Paar valsi tuuri teeme häälte veen. -
Ta pääle heitis silme joa.
Siis heljusivad vabanenuil rammel
Nad üle saali kergeil valsisammel.

- Miks mina see? Nii küsis siis,
Ta viidud jälle asemelle.
- Kust tuleb kostus kurbadelle,
Kes teab, millal kõlab viis,
Mis lohutuseks südamelle? -
Nii sõnas ta, suud suruden ta käele.
- Kes suudab vastu panna ilu väele. -

Ruum sumises, kees. Roosa tule all
Kui nümfid heljusivad neitsid.
Siidkangad noori liikmeid peitsid,
Orkester valjult mürtsus üleval
Ja häälte joa alla heitsid
Vaskpillid, viled, viiulite keeled.
Kui vahuveinist kihasivad meeled.

Ah, laske olla joobunud poeet!
Tuld värvilist, vaskvilet pille
Ja naiste naeru, õisi lille
Tall’ andke nüüd, tall’ armsad need.
Sest ilu, antud üksikille,
Las kummarda nüüd sõnatun ekstaasin,
Vast homme uusil vesil meelte paadid.




Üks sügisene mälestus

Üht aiamaja sügisehtes
Ja õhtutaeva aeglast põlemist
Ma mäletan: puud pikad seisid lehtis,
Me ootasime hämaruse tulemist.

Vääntaime pehmed saugud piirsid rõdu
Ja aknaid. Esil päikse tule sees
Maas õilmitsesid astrid. Õhu
Reseeda mesi täitis maja ees.

Kui sammetkoetis rullus valla õhtu.
Sees majas seinad, maalid põlesid
Sest tulest, mille päike heitis õhku.
Meid hämariku käsivarred puutusid.

Su sõrmed unud klaverille -
Neid läbi hämaruse’i näinud ma -
Akkorde mahedaid lõid. Üksikille
Kui saarile me jäime ainuina.

Ja nõjatades istmel, kinni silmad,
Me istusime vaiki. Ahtus ring.
Haav-haaval helendama lõivad ilmad,
Mis enda jäädes kujustanud hing.

Ah, kuidas tahtsin siis, et oleks söönud
Su hinge sama ihke tuli, mis
Kui lõõsk mu meeli sõi, et oleks löönud
Su sõrmed keeli tundeis vägevis,

Mis inspiratsiooni värinates
Me hingi oleks haarand, vapustand.
Kuid kaua istusime unistades
Veel üksi nii, üksteisi unustand.

Su õrnad sõrmed unud klaverille -
Neid läbi hämaruse’i näinud ma -
Akkorde pehmeid lõid. Ja üksikille
Kui saarile me jäime ainuina.

1914



Kaks algust

Kaks algust minus: Süda ja mu liha.
Neid ühendand on armastus ja viha.
Käib ingel ühes majas saatanaga.

Too ohvrit jumalalle, naine vaga,
Too ohver verivalge altarille!
Oo! ära seisa templi uste taga.

Too tall, kes veristet, too lille.
Sest rõõm on ohvrit tuua jumalille
Ja süda ära anda küsimata.

Too ohvriks oma liha saatanalle,
Õisroosa ihu anna kiusajalle:
Tund tunni järgi sulab püsimata.

Su lapse ihu õitseb rüsimata.
Oo, tee tast ohver saatanjumalalle!
Siis laulda tahan ajaks igaveseks
Su ilu, mis on antud üürikeseks.

1912



Carpe diem       

Aeg kärsik on, aeg otsa saab.
Oh kuulgem, löövad kire vasksed kellad,
Et nähkem, hiilg’vad silmad, palged hellad!
Tund tundi nelju taga a’ab.

Kes erk veel, heitku endast töö,
End kastku veini, armastuse lätte:
Ses joovas saame ihalduse kätte,
Mis annab ülimeelik öö.

Löö lahti, preester, kiri pikk,
Kus leheküljil muistne ohvri veri.
Aeg, mis on antud, olgu nagu meri,
Kui laente murduv vahustik.

Aeg kärsik on, aeg nelju a’ab;
Oo, heida endast kate, naine, tantsi!
Siis langetame elu viimse kantsi:
Surm lõpu toob, aeg otsa saab.



Noorile tütarlastele

Oh me hirmsad oma liha seen.
Päästke ihu, neitsid, päästke hingi:
Aelden kui penid käime ringi,
Paljastaden jalgu, maha võtten kingi.
Olge valmis, seiske kindlad een.
Hukka läheb kõik, mis põleb sellen leen.

Himumahla jooksvad kuivand suud,
Palavlikud silmad ots’vad jälgi.
Mõske, neitsid, esivere märgid,
Tiirasuse lõhna a’avad ninad järgi.
Ragisevad murrun noored luud,
Maha murret hää- ja kurjatunde puud.

Sütib, sütib himulne pilk.
Matke, neitsid, nisad, niuded, nabad;
Katke põlved, sääred, jalalabad;
Lööge ette ustel’ raudsed riivid, tabad:
Õnnetust toob iga läinud vilk,
Sütta poeb, verre toeb kire karjuv kilk!

Oh me hirmsad oma liha seen.
Päästke, neitsid, ihu, päästke hingi:
Aelden kui penid käime ringi,
Paljastaden jalgu, maha võtten kingi.
Olge valmis, seiske kindlad een.
Hukka läheb kõik, mis põleb sellen leen.

1910



Mõnitus

Lokomotiiv a’ab suitsu, vilistab ja ähib.
Hüvästi! neitsid silekõhulised.
Hüvästi! naised punnismaolised.
Rong kiigub, liigub; pehme kevadtuul mind mähib.
Hüvästi! hästi! daamid valgenahalised.

Kui hää on viimaks minna, jätta seljataha
Kõik armastused, vagad magamised,
Kõik südame ning ihu jagamised,
Ja visata kui paberossi otsad maha
Kõik mälestused lõpulised, päramised.

Rong lendab üle sireliten, toomen teede.
Ah, kondilised kaelad, raagus käed,
Ah, ära imet, magat rinde mäed,
Teed ummistet ja tuhmund silmi veede!
Oo-oi! kuis lahtund, vahtund teie viine väed.

Rong huigub, lillelisin jaamun seisab vähe.
Hüvästi! pakaljuuksed, higisjalad
Ja reied jämedad kui pakud, talad.
Kuis võis teil tulla iial hirmus hullus pähe,
Et jääksin teie juure, külmad sivvud, kalad!

Hüvästi! hästi! hapunahksed noored neitsid.
Hüvästi! naised lihahimulised, roojad.
Hüvästi! kahejalgsed lastetoojad,
Kes leivanäljas, pordus mehe juure heitsid
Nii kaua, kunni nende kubemed veel soojad.

Rong vilistades õhtu valgusesse vurab.
Hüvästi! sa, kes iga roojust kannad.
Hüvästi! kutsuvad mind uued rannad.
Rong kiigub, liigub, mõte meeltes vabalt surab.
Hüvästi! hästi! raskejalgsed jumalannad!

1917



Laul sest jäledast

Nüüd laske märatseda vaid ja surra
Ja vandu, saatanlikult hirvitada:
Oo, idioot, kes usub: armastada
Võib naine, et ta südameid ei murra.

Oo, narr, kes usub: ilu siin võib loita,
Kui oma elu suudad selleks anda,
Kui lõpuni kõik jõuad ära kanda,
Et ülev rõõm ses elus veel võib koita.

Oo, elu, virtsamere haisev lokse!
Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine!
Oo jamps, oo hullumeelne sonimine!
Oo, maailm, purjus jumalate okse!

Ma vihkan, nean sind, oo nilbe madu!
Oo, surmgi pole väärt siin ilus luua.
Oo, kõlbaks ennast vast veel üles puua,
Et raipeist haiseks jumalate padu.

14. I. 17.



Oo, nukker peni

Üks peni istub, nurka kükitud,
Nii vesisilmil vaatab, ihatseb.
Laud täis on sööke lükitud,
Peab pidu inimene, lihatseb.

Üks nukker peni vahib, niutsatab.
Suu jookseb vett ja soolik koriseb.
Vast pilgu roosk ta pihta siutsatab.
Sööb inimene, juues koriseb.

Oo, nukker peni, ma nii samuti,
Nii samuti kui sina alati
Suurt tunnen nälga, janu, valugi,
Saan õnne ma niisama palati.

Kurb sõber, peni, mina sinuga!
Ma inimene väes jõuetu.
Oo, hunda, hulu ühes minuga:
Sa ses, ma teises näljas nõuetu.

27. II. 17.