Haisvate soode ja sappide nõre
väärtuslik mäda,
nõristet kurnal, mis filtriks õre.
Verine häda!



Felix Ormusson
(Fr. Tuglas)

Ei ole liimimat liimi,
ei ole halvemat riimi
kui Tuglas.
Ei ole savimat savi,
ei ole kiskjamat havi
kui Tuglas.
Millises muglas
on ta küll keedet ja havvut,
kelle poolt needit ja ravvut?
Iga narri ta avitab,
kompromissiks meid kokku kõik savitab.



Gee
(Aug. Gailit)

Jestopi ja Pepo sell,
pane käima karussell.
Peru ruun ja Don Quijot’,
usu krooniks - pott!
Geniaalne, südamlik,
valelik, niisama pikk,
nukrameelne kärsik Gee,
jumalik kamäleoon,
imelik on sinu tee.
Sinu terviseks! Ma joon!



Harry
(W. Koch)

Harry Vogeli viin, Harry Kochi südamlik sõprus:
kahelda neis kahes oleks kuulmata tõprus.




Jüri Burbatt
(Ado Vabbe)

Püha habemega krokodill,
          Kürie eleisson!
Unistuste ilus sinilill,
          Eleisso küreisson!
Angelo ja futurist,
mõlamoll ja -leja rist-.
          Jürie Burbeisson!



Odamees
(Carl Sarap)

Päästa korra tahtsid isamaad,
selletagi omal’ naise saad.
Hõbetsõõrne vanavanker, kuldne odamus,
! Eks ole muu kõik rumalus?



Pierrot
(Joh. Semper)

Kõik mäng ja sport,
kõik crème ja tort,
ah,
See on Pierrot.
Sa kannata ja loo,
end risti poo,
tal ainult maskeraad,
säng, daam ja shokolaad.



Ruunat pegas
(Aug. Alle)

Mu pääle määgis kord ka August Alle.
Kas pean nülgima või pügama see talle?

Tõtt öelda, nülgi toda talle oleks kalle,
vaes’t ruunat pegasit mul nagu veidi’ halle.



Sinises tualetis daam
(Marie Under)

Sinises tualetis daam,
jumalik printsess!
Pikem vaid protsess
selgitas meile, et tema
- "Siuru" nüüd vanaema -
lornjeti klaasita raam.



Sännä trubaduur
(Artur Adson)

Enne oli "- kui sokk",
hiljem "Siuru" ülemkokk,
Mari Undri värsi vokk.
Pärast taidjaskonna lokk.
Nüüd on värsimeister suur,
kuulus "Sännä" trubaduur.



Tassa
(A. Tassa)

Ikka edes, edes müüdi aurus,
unistustega ichthyosaurus.



Vana parun

Olid kord "roheline hädaoht"
sina - Rihard Roht.
Nüüd nagu tõrvatu kasetoht,
avalik läbikäigu koht -
susised ainult ja vusised.
Süti!



Ässad

Kõik -steinid, -ssonid, -sepad, -nurgad, -vikud, -otsad
on, sõbralikult öelda, väiksed uluotsad.

Tänaõhtune kuu, kitsa palgega tütarlapse,
alla läeb, lahti kahvatu suu.
Seisata!
Täna enam kui muu päev ei õhtune päev vaikse
naeratusega. Olen kurb, kahvatu.

Rasketiivune tuul rõske kevade mühinaga
saadab mind; kevad ei ole veel.
Seisata!
Pean olema kuul puuriv lennaten vihinaga
südamesse; kuhugi olla teel.

Helehõbene vöö - tänav tähestet loikudega
küünlakuust. Lõhnad kahutusten maa.
Seisata!
Tahan kiusata ööd küsimustega kurbadega,
kauastega. Edasi minna ei saa.

Jo "Amores’e" seen kurba võitlemist enesega
pidasin. Kolm on armastust siin.
Seisata.
Kaks on elada een, üks armastus armastada
olnud jo naist, kennest õnn ja piin.

Teine "Amores" on "Talihari" karjatusen,
inimen! ken on sinule vend.
Armasta!
Kolmas jumalan on. Mulle iialgi avaneb kas
sarnane rõõm tunda kõigen end?      

Küünlakuu 1920