soome kirjanik, soome kirjanduse imelaps. Oli vabameelse rühmituse "Nuori-Suomi" liige, elas ennastpillavalt ja -kulutavalt; kirjanduslikud aineid ammutas kaugest, folkloorsest minevikust kuni kaasajani, tema loomingu paatos varieerus pateetilisest sõnakõlinast sügava sisemise traagikani. Heine ja Runebergi mõjulises noorpõlvelüürikas domineerib juubeldav õnnetunne. Loomingu kõrgperiood jääb sajandi algusesse (nt kogud "Pyhä kevät", "Kangastuksia"), lüürika tipuks peetakse rahvalaululiste ballaadide kogu "Helkavirsiä" (1903-1916, e. k. "Helkalaulud" ja "Pühad laulud", 1922), mida iseloomustab leinolik traagiline optimism. Hilisemas loomingus muutuvad sünged toonid veelgi tugevamaks, lisandub filosoofiline ja teosoofiline aines. Kokku on Leino rikkalikus loomingulises pärandis kümmekond poeemide ja paarkümmend luulekogu, näidendeid, romaane, uurimusi, esseid, kirjandus- ja teatriarvustusi ning Dante "Jumaliku komöödia" tõlge.