Tund juba päikeselle surma nõvvab,
säng koltund metsi taga valmis ju.
Ja vaipki veriveerne sujul sõvvab
sääl, ilmavalguse kun kalmistu.
Hetk verine ju, vaatke! kätte jõvvab:
ilm unele ja ööle valmistu!
Maa mässub hämaruse hahka uttu
jääb kuulma hiilingute halet nuttu.

Jäi ringutama lahkunulle järgi
pikk rivi vanu raagund pajusid
ja lõdistama latvu pisarmärgi,
kui pilvevaibad alla vajusid -
täis kuhjat raugenulle ruskeid pärgi.
Ning läänest värve rõkked hajusid,
öö eel veel õhtuhämar viivuks valvel
ning maailm koostet käsi hardalt palvel.

Ööks ei või jätta uksi, aknaid valla:
kõik olgu riivitet ja rambitet.
Taas lasen aknarõivad rängad alla
ja läidan lõkendama lambid, et
saaks valgus - päev mu halli lae alla
ja seinad helelema helgitet.
Häält enam ainumat. Ei miski sega
mu harrast oleskelu enesega.

Las’ õvven marumöllud ureleda!
las’ aknad raksu rahehaavliten!
las’ korstnan puhangpenid pureleda!
las’ torme vilulakksein traavliten
suur viha vuhiseda, vureleda
surm lehti saabeldavain saabliten.
Ei ulatu see siia, kostu mulle,
vaid iseeneseks saand erakulle.

Las’ hulku paarid pargi pimedikun,
kesk puude ragiseden purumist
ja hiilingute halehäälsen ikun
taas tunda armastuse suremist!
Las’ ahastavad õnne kaduvikun,
täis hinged hääbuvuse puremist,
ja poetavad piisku musta mutta!
Ei saa noid kannatusi kaasa nutta.

Veel õu ja tänavate tiirud pimed.
Ei lakka akna taga tuulte nutt.
Ent ilus nii, sest sünnivad taas imed:
kesk minu kammert kitsast, hääletut
mind külastavad kauged lemmiknimed
ja huimab mälestuste muinasjutt...
Hää nõnda - külmi tuulte kaugen suman
mul kujutluste helelämmen kuman.

Siis raugeb öö. Hahk hommik aralt koidab,
ent maailm merest mereni on hall.
Sääl kuskil, pilvi taga, päike loidab,
maad aga varjab udu vilu vall.
Ja tänavatel inimrivi roidab,
sest päikse pool taas ilma ümar pall.
Päev aknasse lööb pilgu helgituma,
mu leiab ränduri kui telgituma.



Läbi linna

Ei näe, ei näe,
et akendest veel lõkendavad tuled,
et naiste pääd on suured linnusuled
ja et neil silmad käivad sinna, tänna,
et möödujaile kergitavad hänna.
Ei näe, ei näe, ei näe,
et tule valgel väitsed vilguvad,
et verest selle riided tilguvad,
kes kividel on koriseden sureman,
sest keegi pussiga tal kõri pureman.

Ma kurt, ma kurt.
Ei veni kõrtsist kõrvu häälteröga,
ei körtsapill, ei rsavundkõri möga,
ei helehäälsed naiste itsitused,
kel kubemeten kõdi, pitsitused.
Ma kurt, ma kurt, ma kurt.
Ei kuule, sant kuis pilli piristab
ja eit ta kõrval ihneid iristab.
Ei kuule enesegi südant, hingamist.
Ent kõnnin. Küllap ka veel ikka hingan vist.

Ma tumm, ma tumm.
Poob postil ennast tapet mehe ema,
lääks talle lohutusi kõnelema,
jääb sõnatuks ent suu, sest keelepaelad
on tuimad nagu tohletanud taelad.
Ma tumm, ma tumm, ma tumm.
Ränk igal sammul kukub pähe löök,
ent kõrri kärvab, raugeb appiröök.
Ma praegu kividega surnuks visata
ja kõigil piinata ning tappa kisata.



Melankoolne

Park tühi süngal hilisõhtu tunnil,
ju ammu suri päike pilvi seen.
Puud norutavad jahen vihmaveen
ja tuule viluleva võikal sunnil

neil ladvad ringlevad kui uhkeil hunnil
pääd võitlusinnu leegitsevan leen.
Park tühi. Vihmast, vilust virgub spleen
mürkmõru ähmitseval õhtutunnil.

Kes teab kui mitmendamal hulkeringil
kui lummu een ma järsku värisin:
rauk muldne nuttis, nuttis purund pingil,

käed verised ja hilbud ihul roojund.
"Miks iked inimene?" pärisin.
"Üks päike taevan vaid ja seegi loojund!"



Öisel uritunnil

1

Kask ringutab mu üle raagund käsi
mu ahastusi kaasa haladen.
Täis pakatavat palavust öö säsi
puupungi sosisklusin saladen.

Soost sujub udu üles hiljukesi
kui häbelusen ehan paladen.
Mind vaatisklevad pilved salakesi,
ja kuused kõrged taevast taladen.

Ja vaatab ringutleva kase alla
mind metski, pimedusen süsimust,
näen, kannab hingen mulle küsimust.

Ning küsivaks mu üle laotund valla,
ka taevas - sinisilmaks valvama,
kuis olen endaga ja valuga.

2

Mu urikivil tuli vilklev virgub
ja näitab ööle keeli verevaid.
Suits heledaina sammastena sirgub,
täis sädemsilmi helkvaid, herevaid.

All puude valgus laieneb ja kõrgub
ning sirke äratabki suikuvaid.
Kuusktüvist vaiku sädelevat närgub,
öökulle tulle tormab huikuvaid.

Saab paberlehti tuhaks palju, palju -
neid, ligi südame mis kavva kant
ja öil kui aared hardalt põvve pant.

Suur rõõm on tulel kõrgelt lõkleval ju:
küll jookseb ringi samblan säriden,
mu tunast õnne tuhaks näriden.

3

Ju jahtund tuhk. Ja aralt helestuma
lööb idast hommik udun hajuvan.
Puulatvu kastab koidu karge kuma,
eest mille öö on vaikselt vajuman.

Õhk täis kui oleks mingit salasuma.
Nüüd ainult unen oled sa mu man...
Ja hinge minu, ikka unetuma,
uus õndsus nagu sala sammuman.

Koit tähil tirendavail silmad suleb
ja paistab sirgud suigult ärkama
taas säravate sillerdustega.

Alt puude puhkeb, puhanguina tuleb
tuul hommikeelne, udusulgne siib,
mu valu, valge tuha, taeva viib.



Veering

Nagu hergav ääs,
lõõmav heretaden,
kumab pilvne lääs
veriveretaden.

Taevasiku nutt
pilvilt alla tilgub.
Lindudel on rutt:
ehatäht ju vilgub.

Paisub kastetilk
õiten säravaten.
Raugeb päiksevilk
taevaväravaten.



Öö

Siis, kui valgus väsib õvven,
summub, tummub taevaääs,
kustub, mustub lõklev lääs,
tunnen päikse pilku põvven.

Siis ma enda leian endan
tumma, kummalise öön,
Viirlen, tiirlen tähti vöön,
läbi lõpmatuste lendan

Ööl nii ikka helgitumal
kattub, mattub maine ilm,
kustub, mustub mureilm,
tuleb minu majja Jumal.



Lahkumine

- Käit kavva meil kateksi, kädeken käen
ja söämeken söäme sehen.
Käit kavva meil nõiduse vingutsen väen
ja loodussen, õnn et om ehen...

- Om ‘s sii siu viimäne sõna?...

- Mo rada läits säält, kos so tilluke keng
ol’ jällekse ette jo tennu.
Üü perätun ilum mu söä ja heng
siu kaisun tei kik oma lennu’...

- Om ‘s sii siu viimäne - - - - - -

- Küll ollive’ iluse’ mõtsa ja vii,
kust katel meil ra’ake läits ainus.
Siin om aga pööräk me ühitse tii -
peab lõpma sii unelik painus!

- Om ‘s sii - - - - - - - - - - - - - -

- Ei massa kurb olla ja ikke, mu Kuld -
ei mehasteg’ üväss saa ikun.
Me mõlemba näime jo petusse tuld
suun suuren ja saladuslikun...

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -



Võrkkiigen

Sinitsen taevan karglevad kuu
ja tähtede tulitsed täpid.
Tuuleta tuigub põline puu
ja riplevad pilved kui rätid.

Öö - nagu peekrin võluvaim viin,
mis värvelden vilkleb ja virgleb.
Lõhnu vaid lailatleb sääl nagu siin
ja kõikjal vist kuumenden kirgleb.

Survlevad sääsed virelden verd.
Ei keelaks, ei keelaks, ent pole.
Täis olen tormi, mässlevat merd,
mis surmaks ja havvaks teil kole!

Sinitsen taevan karglevad kuu
ja tähtede tulitsed täpid.
Tuuleta tuigub põline puu
ja riplevad pilved kui rätid.



Verev noorus

Kilkli kõikjalla keväde:
taevas tulda tuisaskeli,
laani laule laineteli.
Inimhingissa ilosi,
rõõmo rõkkava rabeli:
höisked hõljahtlid õhossa,
tõusid tuisa taevasteni
päikeseni, pilvedeni.

Istsi Kaspari kulone
ildalla ilosa’alla,
istsi onniksena eessa -
kulmo kurba, meel murene.

Kuulis noori nurmedella,
mehi murolla mehitsid
lustilaule laulevada...

Kaspri mõttedki mõlatlid
mineviko muinasmaile,
noorusesa nurmedelle.

Hiilis hingeje igatsus,
soovi sigini südäme
päikseliste päivi perrä,
ollid ilmad mill’ ilosad,
elaviivoksed valevad.

- - - - - - - - - - - - - - - - - -

Kaspri kurba lambrissana,
leinälaugi lee lähella
mõlguteli mõttidasa.

Tääl tuli temä tubaje
küläline kummaline
veidü vettä võttemaie,
janoda jahotamaie.
Too tulija Taikva tarka,
see sõnori Soivre soosta.

Tulli tubaje, tereti,
kavva Kasprida kaesi,
peremeestä piiluskeli.
Siis salaksi ta susisi,
poole Kaspari kähisi:

"Sul jo surma silmädessa,
koolo kuma kulmingussa!
Kas tahad tuiko Toonelaje,
juba Mana mano minnä?"

"Ei taha tuiko Toonelaje,
ei Manalaje veel minnä,
aga pole jo parata,
kui jo koolo kulmingussa,
surma särä silmädessa"...

"Kui igatseb sino hinge
veelgi ilmassa elada,
rännäta eloradoda,
siis mo õppus sull’, hüväke,
olgu selleksi sinole:

"Lehekuulla, lauba’alla
kütä saun särätlevaksi,
kuumatle keres kilama
emälepä lõmmudella.
Lepälõmmele lisaksi
pead aga tooma sa tulije
süsimusta surnoristi,
kasepepuise kalmistolta.

"Siis mine vannije vesije,
Sorka silmäpilkemeksi
väitsi vahe käsivarte.

"Nõndap imbobki ihosta
so vana veri vesije,
sirib surm südämestana..."

- - - - - - - - - - - - - - - - - -

Lehekuulla, lauba’alla
küttis Kaspari kerise
emälepä lõmmudella.

Lepälõmmele lisaksi
surnoristi tõi süsitse,
kasepuise kalmistolta.
Küttis kivid kiirgämaie,
kerese kuumendamaie.

Siis läks vannije vesije,
väitse vaheda vajoti
soonejesa solkslevaje,
tukslevaje, tuiklevaje
terä terävä tugesi.

Suiklid silmäksed sulole,
aga kummad kangastused
ärgäsid hämärüsessa,
kolde kahvava kumassa.
Nägi
noorusnurmidana
äitsenguisse uppuvaida,
säränguissa siravaida,
lõhnadessa lailavaida...

- - - - - - - - - - - - - - - - - -

Päeväd paljod jo pimenid,
mitmed närtsisid nädälad,
ennegu leiti Kaspri korjus
hurmastasa hangomasta,
verestasa vettimasta.