|
1.
Meid saatus
kokku juhtind lapsi,
ma noor, Sa alles kooliplika,
kaks kellel seljal pikka patsi.
Meid saatus kokku juhtind lapsi,
kui olevusi õnnelikke.
Kesk elu ääretumat platsi
võib saatus kokku juhti
lapsi.
- - - - - - - - - - - - -
Ma noor, Sa alles kooliplika.
2.
See oli pargis
sügishales,
kus kahekesi kohtasime.
Puil lehesilmad roostekales,
ses pargis porises ja hales, -
ees, taga, ümber oli pime.
Kostüümis enne käind
sa vales.
Nüüd pargis porises ja
hales
Su siluett mu ees kui ime.
3.
Sa tulid harilikul
ajal,
kui olid lõpetanud tunnid.
Sui kokku saime siin või
mujal.
Nüüd tulid harilikul
ajal,
meil kohtamiseks määrat
tunnil.
Peo, peos, pea pea najal
kui ikka kahel armastajal,
me nõnda veetnud vabad tunnid.
4.
Su nagu lapse
koju saatsin.
Ju ütlid: üksi kardan
minna!
Veel kaua Sulle järel vaatsin
teel, õhtul, kui Su koju
saatsin,
et üksijäetult öhe
minna.
Mind armastid, ma seda teadsin,
tol õhtul, kui Su koju saatsin,
ka olemiseks leidsin hinna.
5.
Ah, mulle ulatasid
käe
ju jumalagajätteks väikse.
- Hääd
ööd, ma lähen, üksi jää! -
nii ütlid, ulatades käe
alt paistva kriidivalge käikse.
Kui pime, midagi ei näe
ma peale ulatatud käe,
kindata, nii sooja, väikse!
6.
Su murda huuli
roosiaeda
ma ihkasin siis nagu varas.
Kord ainus keelat vilja kaeda,
seks murda huuli roosiaeda,
aeg varitseda välja paras.
Ei mul, siis teisel kord neid kaeda...
Su huuli murda lilleaeda
ma ihaldin kui laps, kui varas!
7.
Su käele
viimse suudlusroosi
ma pillutasin nagu tule.
Koketilt vahetasid poosi
kui vajutasin suudlusroosi
Su käele, kummardes ta üle.
Õnn mulle vastu viskas loosi
Sind lubades, kui suudlusroosi
Su käele pillutasin tule!
8.
Oi, kelmikilmelisel
naerul
mul näppu ähvardelles
näitid,
ent herendid kui hommik aerul.
Miks näitasid mul sõrme
naerul
ja miks nii hoiatelles väitid:
- Et
kuule! - Näppu näitid naerul.
Jah, herendid kui hommik aerul,
kui hoiatelles seda väitid!
*
1.
Rähn roheline
lennul huikab,
täis kaja imelikku laan,
kui hing Sus endaski, mis tuikab.
Rähn roheline lennul huikab,
lööd silmad üles:
pilvesaan
sääl sõidab pikka.
Keegi luiskab,
hein niiduvalmis. Karjus huikab.
Täis heli imelikku laan.
2.
Teed sammu,
teise, vaatled lilli.
Oo, kahju Sul kuis murda neid.
Tuul puie ladvus ajab pilli.
Sa seisad silmitsedes lilli,
siis lähed jälle umbseid
teid,
käid enda varbad väiksed
villi.
Teed sammu, teise, vaatled lilli
-
ah, kahju Sul on murda neid!
3.
Ent siiski!
Käsi alla vaob!
Sul lilli murda ärgand sund.
Aeg unistuste kaisus kaob.
Sest kõigest, millest süda
taob
näed metsarajul ilmsi und.
Su käsi kergib, uuest vaob,
ükshaaval lilli kimpu laob,
-
neid murda Sinul mingi sund.
4.
Su unistuste
kangelasel
nüüd nopit lilled punud
pärjaks.
Metsräästas praegu huikab
kasel.
Ei märkagi, et kangelasel
Sa pärga punudes veel märjaks
end mättal istund samblasel.
Sa unistuste kangelasel
kõik lilled punuks armupärjaks.
5.
Pärg valmis.
Kangelase pääs
näed mõttes seda, mõttes
vaatad.
Tuul rebib riideid tujus hääs.
Sa seisad hoides pärga käes
ja kõike kaunist ilmas jaatad.
Järv hiilgab heinas nagu jääs.
Pärg valmis... kangelase pääs
näed seda, muigad, maha vaatad!
6.
Nüüd
jooksed jälle tuldud rada,
Su riideid rebib oks üks teel,
saab võsast nägu kannatada,
kuid seda märkamata rada
Sa sama jooksed, Sul häämeel.
Konn! Hüpe järsk, ka
kiljatada
ei aega saand, vaid jooksed aga...
Su riideid rebib võsa teel.
7.
Ning jõudes
alla ääre järve,
jääd seisma õhetaval
näol.
Su põsil helgib lilli värve
kui seisad kaldal metsajärve,
meel muretu kui noorel käol,
kel elu purend pole närve.
Sa joostes alla ääre
järve
jääd seisma õhetaval
näol.
8.
Siis, äkki, nagu
tütart näki
Sind enda sülle võlus
voog.
Seas lõmmulehti laiu äkki
end tahtsid näha -
tütar näki,
Sind sinna kiskus mingi hoog.
Kõik riided ümbert
visand, läki
nüüd vette villu -
tütar näki.
Ah, kuidas kaisutaks Sind vood!
9.
Jalg marmorvalge
vajus vette,
kui oleks sadand taevast sinna.
Pääd veidi kummardades
ette,
jalg teine -
marmor kukkus vette,
et võistu kaugemalle minna.
Käed tõstsid, sirutid
siis ette,
ja -
sadas keha järsult vette,
kui oleks heidet taevast sinna!
*
1.
Silm särab,
andes ainult valgust,
just nagu kaugel kumav tuli.
Kas mäletate selle algust,
mil silm ei annud ainult valgust,
-
t’as tuhatkraadne põles
tuli?!
Toob suvi kaasa sügisalgust...
Nüüd särab silm
veel andes valgust,
kord kustub seegi kumav tuli!
2.
Kõik
lõpeb siis, kui höövel aja
teind meie juures oma töö.
Ei keegi nendest armu vaja,
kes sammund läbi oma aja,
kel algand igavene öö,
kes astund üle surma raja!
- - - - - - - - - - - - - - - - -
Kõik lõpeb siis,
kui höövel aja
teeb meie kallal lõputöö!
3.
Just nagu lilled
närtsind vaasist
kord käsi suur ehk väike
heidab...
Kõik killuneb, kui oleks
klaasist.
Just nagu närbund lilled vaasist
üks käsi välja viskab,
peidab, -
mis tühjad lõhnade
ekstaasist;
nii lilli närtsind, lilli
vaasist -
meid kõiki elu endast heidab!
* * *
Mu laul on lõppend!
Ainult kujud
olnd elamusist hinge jäid.
Kõik kustund mälestusist
tujud,
jäänd hinge õhulised
kujud,
jäänd mälestusi
palju, häid!
Aeg nagu pilv meist üle ujub
kõik kaasa viies, ainult
kujud
meil hinge muuseumi jäid!
|
