Olen kirjutand pikemad kriitilised ülevaated meie algupärasest kirjandusest a. 1921 ja 22. Mõlema aasta toodangu puhul pidin konstateerima pea üldiselt uute puhangute vähenemist ja loomingulise pinge loidumist. Lootsin selle nähtuse olevat ajutise, nagu on juhuslikud ikaldusaastad. Kuid kui olin läbi lugend 1923. aasta kirjandusliku lõikuse, siis kadus mul isugi üldise kokkuvõtte kirjutamiseks. Sest ei ole tänuväärt ülesanne, tõlgitseda pääasjalikult oma rahulolemattust ja pessimismi.

Arvustaja, kes ei taha konstateerida ainult üldise tasapinna hallust, vaid ometi millestki täie südamega rõõmustada, ei leia läind aasta toodangust palju nimetamisväärt. Selles esinevad pääasjalikult ennast kordavad tuntud kirjanikud või eelmisi kordavad tundmatud. Kuid nagu järelkirjanduses ikka, ei avaldu ka siin teravalt isikupärane vaim, olgu aines, metoodis või vormis. Ta ei paku autori enese- ja ilmatunde kvintessentsi, mida kunstis kõige päält naudime. Ta ähvardab üldiselt jääda ainult "kirjanduseks".

Iseenesest polnud läind aasta toodang eriti vaene. Nii ilmus viis-kuus romaani, mis meie oludes haruldane nähtus. Kui aga kusagil, siis on just romaanis võimalusi väljendada inimest, tema mõtte- ja hingeelu, lasta meil osasaada võõrast elutundest. Ja just eriti hää juhus oli läind aastal ilmund teoste autoreil, kuna nad enamikus pakkusid realistlikke pool-biograafilisi romaane. Kuid säärane biograafiline teos mõjub ikka ainult siis meisse, kui ta on psükoloogiliselt autobiograafiline, kui temasse kirjanik on mahutanud osa enese hingelisest arenemisest, olgu millise maski all tahes. Tulemused olid aga ometi väherahuldavad.

Nende enamasti ebaisikupäraste romaanide tagapõhjal teenivad minu arvates suuremat tähelepanu Lutsu "Andrese elukäik" ja Metsanurga "Taavet Soovere". Kui meie kirjanduslik elu on praegu õige sumbund, siis on nende teoste ümber veel eriti vaikne. See oleneb muidugi sellest, et neis puudub igasugune ajakohane tendents. Kuid see tähelepanemattus pole teenit. Neid näiliselt kahvatuid raamatuid kannab ometi suurem kunstiline tõepärasus, mis teeb nad minu arvates püsivamaiks kui nende kaaslased.

Imelik ühtesattuvus! Kesk ajajärgu tõusikulist jõhkrust ja egoismi hoolimatut maksmapanu kõnelevad mõlemad teosed haiglasest tahtejõuetusest ning unistavast passiivsusest. Kuigi Metsanurga romaan on skitseerit juba kümne aasta eest, Lutsu oma kirjutet aga alles läind aastal, ometi näib nende põhitoon olevat üks ja sama, hoolimata selle aastakümne sisust, mis eraldab nende sündi üksteisest.

Selles on nähtavasti midagi, mis pärit meie tõu alateadvusest. See on see passiivsuse vaim, mis peegeldub Kreutzwaldi "Lembitus" ja hilisema aja kirjanduses. Optimismi ja energia kuulutus ei tundu meil kusagil nii usutavana kui see tahtejõuetuse eritlus. Ja see paneb mõtlema, kui meeles pidada, et iga rahvuse kirjanduses ikka selle tundelaadi kirjeldus õnnestub, mis on rahvusele kõige iseloomulikum.

O. Lutsu "Andrese elukäik" sisaldab lihtsa loo, väliselt ilma mingi muu tendentsita, kui pildistada üht saatust, mis algab viletsaist oludest ja avardub võrdlemisi õnnelikkude juhuste tõttu, kuid mille lõpulikuks tulemuseks on ometi ainult väsimus ja inimelu tühja kulumine. Siin ei taotleta isegi mingit poeetilist tendentsi, nagu vahel varem Lutsu mina-novellides. Töö vorm on äärmiselt lihtne ja algeline, mõte väljendetakse otsekui alasti.

"Mina, Andres Jakobi poeg Süvalepp, olen sündinud kodumaa suuremas linnas 15. aprillil aastal 1885. Nii näitavad minu ametlikud paberid, ning mul pole mingisugust põhjust ülaltoodud andmete punktipealsuses kahelda." Nõnda algab see elulugu, mis vestet niisuguse lihtsuse ja otsekohesusega, et lugijalgi pole põhjust kahelda tema sisemises tõepärasuses. See on kui pihtimine oma ette, millel pole mingit eesmärki — ei püüdu ennast vabandada või teisi süüdistada.

Sellele protokollilisele algusele järgneb Andres Süvalepa lapsepõlve kirjeldus kehva vürtspoodniku kodus kõige selle primitiivsusega. Järgneb ema ja isa surm ning sattumine halastamata sugulaste hoole alla. Säält õpipoisiks kingsepa ja apteekri juure, millise kutse kirjelduses tundub autori lähedane asjatundmine. Kirjus kogus rändab mööda lühidalt, kuid teravate joontega iseloomustet inimtüüpide rida. Üksi jäänd poisikese saatusse suruvad oma pitseri tigedad, egoistlikud, alatud, kuid vahel ka häätahtlikud, hoolitsevad ning kaitsevad inimesed.

Õnnelikud ühtesattuvused võimaldavad, et väike Andres kõigi kannatuste kiuste saab parema hariduse ja ühtlasi parema ühiskondliku seisukorra omanikuks, kui suur osa temataolisi. Tema saatuses on midagi Juhan Liivi Villu omast, kuid ühtlasi on selles midagi traagilisemat, sest murdumine ei sünni äkki ja väljaspoolt tuleva katastroofi tõttu, vaid pikkamisi — ainult oma sisemise jõu roidumisest.

Otsustades väliselt, õnnestub Andresel õieti hästi elus, ta saavutab kõik, mida kunagi oleks võind unistada, kuid sellest hoolimata on see kurb lugu. Liig väsind, liig koormat ja vaevat kui kassipoeg on see poisikene, kellel meheks kasvades pole enam tõelist elujõudu ja elurõõmu. Ja sellepärast jääb ta kogu eluajaks kuidagi alaealiseks, ainult passiivseks vaatlejaks ning kannatajaks.

Lutsu mina-novelle lugedes on tihti raske mõista, miks nende tegelased enese otsekui kiuste õnnetuks teevad. Nende külge nagu ei näi hakkavat harilik loogika. Ainult üks loogika on neile sunduslik — nad peavad kannatama. Nad peavad siis olema passiivsed, kui ainsast liigutusestki oleks küllalt õnne saavutamiseks. Neid juhib mingi loobumiskapriis. Nad elavad liig intensiivi mõttekujutuselu, nii et unistuse täitumine hiljem näib liig kahvatu.

Nii avab Andres Süvalepp pärast pikka ainelist vintsutust oma apteegi, kuid mitte selleks, et äri teha, vaid lootuses, et ostjad teda tihti ei tülita. Ta sõidab siis minema, kui tal on kõik eeldused õnne tabamiseks. Ja kui ta tahtmatagi on saavutand oma suurima õnne — oma leivaisa tütre armastuse, millest pool eluaega unistand, siis ei näi seegi teda enam küllalt huvitavat. Kõigi nende unistuste täitumised on tulnud liig hilja, nendest olenev õnn on tuhaks põlend varem mõttekujutuses ja järele on jäänd ainult resignatsioon.

"Andrese elukäigul" pole, nagu öeld, mingit erilist mõtet, vaevalt on autor tahtnud kujutletagi oma päätegelase hingeelu teadliku valemina, veel vähem teha sellest sügavamale ulatuvaid järeldusi. Ta on tahtnud kujutada ainult inimelu, mis möödub passiivsuse aeglases virus. Kord istus sügisõhtul linna serval nukker poisikene raagus puude all pingil, — sellega algas; nüüd istub säälsamas väsind elatand mees, — sellega lõpeb. Selle kinnise hinge niidid juhivad kõik tagasi temasse endasse: "keegi üksik inimene, kes mahajäetud kõigist, või ise põgenend kõigi eest".

Raske on öelda, milles peitub selle raamatu veetlus. Igatahes mitte üksikuis detailes, vaid üldises massis, eepilises voolavuses. Selles on midagi uskumapanevat ja sügavalt liigutavat, nagu Dickensi David Copperfieldi poisikesepõlve kannatuste kirjeldusis. Neist halli elu korduvaist tõsiasjust tõuseb mingi lüüriline kogutundmus, mis kasvab ilmamureks, rõhub nagu universaalne saatus. "Andrese elukäik" on sündmustikult selgem kui Lutsu teised mina-novellid, kuid talle on omased ometi endised impressionistlikult-tuhkjad värvid ja nukker-kauge perspektiiv. Hoolimata kõigest realismist, on see ometi kuidagi unenäolik raamat. Selles paljastub autori teine kirjanduslik pale.

On huvitav, kui palju on elus korduvat, hoolimata ruumilisest ja ajalisest vahest, eriti kui on kõne lapsepõlve mälestuste nii piirat ja algelisest ilmast. Juhuslikult lugesin Lutsu "Andrese elukäiguga" pea samal ajal Gorki memuaarilist teost "V ljudjah". Kui palju on mõlemas ühtesattuvat: inimtüüpe, seisukordi, peaaegu ka sündmusi. Ja ometi ei taha ma sellega öelda, et Luts oleks vahest lugendki Gorki teost. Kuid reaalsuse raamid teatud ühiskondlikus ringis on võrdlemisi ühesugused ja lapse kogemused ning kannatused omas primitiivsuses õieti samased. Ainult kunstiline võte on see, mis eraldab sarnaseid teoseid üksteisest. Gorki teosel on laiem ulatus, see on tihedam, mitmekesisem, toonilt aktiivsem. Selle suure panoraama kõrval on Lutsu jutustus ikkagi ainult väike vesivärvi maal.

"Andrese elukäigu" kompositsioon on hõre ja primitiivne, kuigi enam-vähem järjekindel kuni sajanda leheküljeni. Siis aga teeb jutustus äkilise hüppe, jutulõng muutub täiesti katkeliseks ja selles ehituses on siitpääle enam aukusid kui kompakti seina. Viimased paarkümmend lehekülge pakuvad ainult jutustuse konspekti, kuid mitte enam jutustust ennast. Kui autor oleks tahtnud jälgida lõpuni seda jutustamistempot, mille ta oli võtnud tarvitusele alguses, siis oleks ta töö pidand olema vähemalt kaks korda pikem. Kui aga see polnud võimalik, siis oleks ta pidand katkestama töö juba sajandal leheküljel, liiategi et suurem osa Andrese lapsepõlve tuttavaist sel kohal on lahkund näitelavalt. See läbemattus ja viimistlemattus on Lutsu muidu nii sümpaatilise raamatu suurim nõrkus.

Kuigi Lutsu "Andrese elukäigu" ja Metsanurga "Taavet Soovere elu ja surma" motiivid üksteist riivavad, ometi eraldab mõlemat teost tunduv vahe. See avaldub nii kummagi autori suhtumises oma tegelastesse kui ka viimaste suhtumises elusse. Kui Luts näiliselt sulab ühte oma tegelase hingeelu ja vaadetega, siis kohtleb Metsanurk oma tegelast nähtava külmuse ning irooniaga. Kui Andres Süvalepp on passiivne nii unistusis kui nende täitumises, siis on Taavet Soovere unistused seda kirglikumad, kuid nende täitumine seda ilmvõimatum ning sellest oleneb ka suurem traagika. Ainult unistusliku siseelu domineerivus tegeva väliselu kulul on mõlemale ühine. Ja kumbki neist kannatab tahtehalvatuse all, kuigi omal kombel.

Lutsu tõsiste tööde jutustamisviisis on ikka midagi intiimi, nukrustavat ja õrna. Metsanurga stiil ei tunne kunagi intiimsust, sentimentaalse kaastunde asemel on tal parastav sarkasm ja õrnuse asemel järsk otsekohesus. Nii on ka jutustus Taavet Soovere elust ja surmast külm ja karmitooniline nagu ta lakooniline päälkirigi.

Olen varem essees Metsanurga üle toonitand, et see autor pea alati on tunnud kalduvust tegelikult passiivsete, loidude ja saamatute, kuid hingeliselt ägedate, haavuvate ning nõudlikkude inimtüüpide poole. Need tüübid on kuidagi üht serva pidi kasvand neid ümbritsevaist oludest, nende egoism on palju kordi suurem, kui on võimalusi selle rahuldamiseks. Sellest võrsub mingi hingeline virilus, valurikas heitlus unistuse ja tõelikkuse vahel, mida autor jälgib valusa uudishimuga.

Kui tegin eelmise tähelepaneku, siis olin Metsanurga muude teoste hulgas tutvunend ka "Taavet Soovere" esialgse, katkelise visandiga. Nüüd, mil Metsanurk oma lemmiktüübi biograafia lõpulikul kujul on avaldand, näib mulle, et ta sellega on saavutand ühe oma paremaist kirjanduslikest võitudest. Ainult sellepärast ei või see raamat äratada teenit tähelepanu, et tema sisuline maailm on nii kitsas ja eluliselt otstarbetu.

Taavet Soovere on harilik vallakooli haridusega külapoiss, kehva talukoha omanik. Ta kuulub sellesse ühiskonna kihti, keda meil traditsiooniliselt on peetud praktiliseks, visatahteliseks ja edasirühkivaks, kuna tema ideelised huvid selle vastu pole kunagi nii välja arenend, et takistaksid omakasupüüdlikku eluvõitlust. Metsanurga Taavet Soovere on aga selle tüübi täieline vastand ja sellasenagi veel usutav.

Metsanurk nimetab oma päätegelast juba raamatu eessõnas "traagikoomiliseks kujuks". Ta ei kirjelda tema lapsepõlve ega arenemist sarnaseks, nagu tunneme teda jutu algul. Sellest on kahju, sest tüübi monograafia jääb sel teel pisut ebaselgeks. Tema ümbrus on praktiline, "elutark" ja mõttekujutusvaene. Ei ole lähemalt põhjendet selle täiesti erineva indiviidi tekkimine säärases ümbruses. On tema tahtehaigus pärit tõbi, joondudes isapoolsest suguvõsast, või on see kasvatuse järeldus? Meie ei tea sellest midagi.

Taavet Soovere on olemuselt äärmiselt aateline, aus, omastkohast positiivne tüüp. Kuid tema aatelised unistused ja auahnus ei leia tõestumisvõimalust, sest et neid ei kanna tarviline tahe. See on vastolu mõttekujutuse ja tahtejõuetuse vahel. Soovere ei oska teostada omi kavatsusi ega tõlgitseda tegudeks sõnu. Tal puudub and järjekindlaks, distsiplineerit vaevanägemiseks. Tema traagika on selles, et ta minimaalsete eelduste puhul unistab maksimaalseist saavutusist.

Ise väikese hariduse ja kehva varandusega tahab ta olla ümbruse rahvavalgustaja ning eeskujuandja majanduslikul alal. Tema eeskava on laenat meie ajakirjanduse ebamääraseist juhtkirjust, kus see on esinend rahvuslikust ärkamisajast algades pea kuni siiamaale. Lisaks armastab Soovere haiglase kirega lugeda juturaamatuid ja harrastada laulu ning muusikat. Kõik need mõjud lokkavad segamini tema sentimentaalses ja romantilises hinges. Mida enam ta ebaõnnestub tõelises elus, seda suuremaks kasvab ta kibe üleolutunne ümbrusest.

Omal kehval kohal kavatseb ta suuri ehitusi, ega näe, kuidas talu ühtsoodu alla läheb. Ta ei pinguta jõudu, et väikeste töödega parandada kõige päält enesegi seisukorda, vaid tahab kohe suurte ettevõtetega olla teistele eeskujuks. Ta plaanitseb härbäri, lilleaedu ja viinamarjakasvatamist, kuigi lauda katus on sisselangemas. Tema ainus enese maksmapanu võimalus on näitemängude korraldamises ja laulukoori juhatamises, kuid seda ei peeta tõsise mehe tööks ega ärata see lugupidamist. Tema mõttekujutus loob ühe õnneromaani teise järele rikaste ja ilusate peretütardega, tõsielus on ta armsamaks ainult vaene saunatütar.

Kui Soovere maal on pankrotti jäämas, müüb ta talu ära ja ostab linna serval räpase maja. Ja kohe kerkivad uued plaanid sellest, kuidas ta teiste omasarnastega asutab seltsi, et teha rahvavalgustustööd ning äratada üldist tähelepanu. Tõeliselt võib ta karskusseltsi näitelaval etendada ainult tolade osi. Nagu Don Quijotel on Dulcinea, nii ka Sooverel oma Mery Sandow, kelle õige nimi on aga Mari Sant. Nagu kuulus la-manchalane, nii kirjutab ka meie rüütel oma daamile romaanide stiilis kirju.

Siis tärkab Sooverel ühe teise samasuguse fanaatiku mõjul mõte asutada suurt sepa töökoda. Ta pandib oma maja ja asutab sepikoja. Ta unistab, kuidas enne ja pärast päevatööd ühes sellidega sepikojas laulab, pidades otsekui töö jumalateenistust. Ja tema unistustes kasvab sepikoda muidugi kohe suureks vabrikuks, mille esiküljel on silt: "Taavet Soovere ja Co." Tõeliselt teeb sepikoda pankroti ja Soovere peab lahkuma oma majast. Kuid varsti on ta — muidugi ainult mõttekujutuses — teisel teel vabrikant ja abiellub rikka vabrikandi tütrega. Isegi viimase nimi on tal valmis unistet — see on Alice.

Unistades nõnda suurmeeste osadest ja mängides tõeliselt narride osi, saab ta tiisikuse ja sureb. Kuid surmaagooniaski kujutleb ta enese veel laulukoori juhatavat, loeb omi luuletusi ja käseb jampsides sulast kõik masinad maa päält põletada ja oreliga kündma minna. Vastandina Don Quijotele, ei kao tema illusioonid surreski. Tema viimsed sõnad sisaldavad süüdistusi ikka ainult välisilma kohta: "Nad on keeled katki lõiganud, elid ei tule änam kuuldavale... Nad on lõõtsa ära rikkunud." Purjus karskusseltsi edustaja peab temale hauakõne.

Nii lõpeb Soovere elu. Selles oli unistustel võrratu ülekaal tegude kõrval. Iga pettumuse eel ja taga laseb Soovere omal mõttekujutusel lennelda. Enne fantaseerib ta, kui suurepäraselt kõik kujuneb; pärast, kuidas vähemalt kord inimesed tema väärtust hindavad. Ühe pettepildi purunemisel loob ta kohe uue. Mõnerealisele tõsielukirjeldusele järgneb romaanis jälle Soovere unistuste haiglane vesivõsu. Lõpupoole tundub selgesti, et tegelane on vaimuhaige, mitte vähemal määral, kui tema hispaanlasest eelkäija.

Romaan algab kindlasõnaliselt, otsekoheses mõttes muusikalise akkordiga: "Üks kauge huige käis läbi suveöö, julge ja võimas. — Nagu oleks keegi kõrgele mäetipule jõudnud ja sealt, kuhu seni ainult linnud maha laskunud, uhkesti alla vaadates kogu maailma võidukalt enese järele hüüdnud. — See äratas Taaveti kui sarve hääl uinuva sõjamehe ja andis tema mõttile äkilise käände. Ta kargas aia niiskelt rohult üles ja tõstis parema käe tähtis taeva poole, nagu vastuseks, et valmis on võitlusele." Selle romantiliselt-uhke žestiga algab eesti Don Quijote võitluslugu.

Ja romaani lõpus, Soovere matustekirjelduses, korduvad niisama kauged helid: "... Lind siristas rohelises lehestikus tuhandet korda oma lühikest alandlikku viit. — Siis kostis pikk lõikav vabrikuvile ja mattis linnulaulu; alt linna äärest pikast korstnast tõusis mustav suitsupilv, taevasina ja päikest tumestada ähvardades." Selle tõeluse akkordiga päädib eesti Don Quijada elu, kellele purjus kõnepidaja sõnade järele polnud maailm kohane, või kes polnud kohane maailmale.

"Taavet Soovere" vormis on Metsanurk näiliselt objektiivsem kui vaevalt üheski teises töös. Ta on siin oma protestivaimu ja elukibeduse teadlikult paisutand naeruväärsuseni ja ühtlasi ise sellest vabanend. Kogu see iroonia, mis on autoril inimeste väikluse ja elu tühjuse kohta ning mis avaldus näit. "Orjades" küllaltki labasel kujul, paljastub ses uues romaanis tegelaste eneste väljendustes, ilma et autor ise enam midagi seletaks.

Teose kompositsioon on õieti lihtne, sündmustik areneb üksteisele vahenditult järgnevate piltide abil. Nii palju kui romaan on ühtepunut pääasjalikult päätegelase unistusist, on ta sisu õieti lüüriline. Kuid Metsanurga realistlik stiil ja irooniline suhtumine kangelasse hoiab ometi selle eest, et teos ei valgu laiali ega kaota silmist põhiideed. Romaani kontuur on kõigest hoolimata selgejooneline ja plastiline.

Mait Metsanurga "Taavet Soovere elu ja surm" on, hoolimata oma pisut igavast ja hallist alatoonist, väljapaistev teos meie kirjanduses. Kui me midagi peame kahetsema, siis ikkagi seda, et eesti kirjanikul pole nii väliseid kui ka vahest sisemisi eeldusi selleks, et luua omi tüüpe monumentaalsemaiks, juba väliselt volüümilt ulatuslikumaiks,