Pilt on piinlikkuseni tuttav: juba mõnda head aega põeme kriisi ka vaimlisel alal, raamatuid ei osteta enam, kirjastajad on pankrotis, kirjanikud rabelevad oma elamisolemise võimaluste eest, ja kui keegi neist raskeis tingimustes on jaksanud midagi luua, siis ei leidu kirjastust, kes seda viisakalt ja korralikult, enne paari kolme aastat avaldaks, või kes samuti honoraaripiskut tasuks (muidugi kui kirjanik pole alla laskunud minuti ja mineku kohaselt kirjutama); teatrid tühjenevad, orkestrid lagunevad, maitse langeb, vaimlise naudingu asemel otsitakse kerget lõbu jne. 
    Muidugi, majanduslik kitsikus on kõige selle taha. Kuid kas ainult? Kas arvatakse, et kui pankrotti mineja tõusik jälle vabamalt hingata saab, et ta siis totalisaatori asemel teatri läheb? Või et ta siis tingeltanglis äkki mõttele tuleb: on tarvis ikkagi hea sinfooniaorkester luua, mis saaks isegi Stravinskit ette kanda? Või et, ah, alles nüüd avaneb mul võimalus muretseda paremat kirjandust? See aeg on mööda, kus jäämurdumise hädaohus puudalisi küünlaid kirikule tõotati ja pärast paarikopikalisi pühakujusi ette pandi. Pääsmine praegusest majanduslikust kitsikusest ei muudaks palju meeli. 
    Selle eest on mitmeti hoolitsetud. On neid, kes nii või teisiti maitse langemise panevad kunstnikkude ja kirjanikkude süüks: teie olete need, kes rahva enesest eemale lükkate oma arusaamatute piltide, raamatute, helitöödega; teie, kunstifanaatikud, äratate himu kinosse minna; teie, nilbed, kõlvatud kirjanikud, sunnite publikut teile selga pöörama ja mujalt otsima meelt ülendavat kõlblust! Sellepärast siis tungitaksegi rüsinal kinosse, kus kurjust lõpuks ikka karistatakse, sellepärast siis loetakse õhinal Tarzanit, sest seal pole kuskil nilbust, sellepärast kuuldakse meeleldi lihtsaid laulukesi, mis kergesti meele jäävad, raskete sinfooniate asemel. Nii näib arvavat G. E. L. ("Päevaleht" nr. 287 ) 
    Nõnda jagatakse kunstnikkudele süüdistusi, nõnda lüüakse aga ka raskeid hoope kunsti enese pihta. Ja siin ei saa juba vaikida. 
    Imelik on vaadata, kuidas need, kes rahva maitse nimel kõnelevad, ikka rahva halva maitse advokaadiks hakkavad. Rahval on ju ka head maitset. Ma kardan, vabatahtlik advokaadiks hakkamine sel juhtumisel ei näita kaitsja enda maitset heas valguses. Oleme paaril korral isegi rahvaesitajate arvamisi Riigikogus kuulnud kirjanduse ja kunsti kohta. Aga kas rahvaesituse autoriteet kellegi maitse väärilisemaks teeb, või ülepea, kas ta õigustab rahva maitse nimel kõnelda? Vaevalt. Kes kunsti kõrgust ise austab, ei hakka seda madalamalt hindama, kui tal tuleks rahva edustajana välja astuda. Ja ühe isiku maitset ei tee kuidagi väärilisemaks see, et ollakse ise kas või haridusminister. Seda kõike on veel vähe. Hoope kunsti pihta tuleb veel mujalt. Sealt, kust seda oodatagi ei tea: neilt kirjanikkude hulgast, kes kriisi aega seks on kasutanud, et vastu tulla keskpärasele maitsele, et siis näivat minekut, mis nende töödele osaks saab, tõlgitseda enese väärtuse kasuks. Neile on muidugi avatud kõik kirjastused, sest kaup on võrdlemisi minev, tehtud suurema jao menu–liistude järele. Nad arvavad, rahva meele järele olla, tähendab kunstipärane olla, rahustavad, ega sea enesele suuremaid kohustusi üles; arvavad, et rahvapärase ja ajakohase aine valikuga novelliks või romaaniks on peatöö juba tehtud, ja mis muusse puutub, siis ollakse rahul, kas pikkade arutustega edas–tagasi iga vähemagi mõtte või sündmuse puhul (pidades seda psüholoogiliseks analüüsiks), või valitud värsivormiga, mis vähematki ei suuda vabandada kujude skemaatilist tühjust ja puisust jne. Need on ainult üksikud näited. Kelle kohta see käib, teab ise küll, et ta vahel ka paremini on võinud kirjutada. 
    Ja nooremad, pealekasvav tõug kirjanikke, ei tee seda hõlpsust nähes omale ka suuremaid ülesandeid, peale muidugi mõne erandi. Nagu peaksime tõesti keskpärasuse sohu uppuma. Kus on see noorus, kes muidu trotslikult armastab kunsti kättesaamata kõrgusi? Ons tema ülesanne teed tasandada väikekodanlisele, mugavale maitsele? 
    Kuid veel on midagi, mis väga halb on. Meie arvustuski, nii vilets ja väeti, kui ta praegu on, hakkab ka järele nõrkuma ega ole küllalt agar kunsti õigeid piire kaitsma. Nii nõrgaks on jäänud hoobid labanevale maitsele. Mitte ainult arvustajate maitse pole paendlikult alla kummardanud ja tihtigi keskpärasusi viisakalt austanud. Ei, ka arvustuste vorm ja laad on viimasel ajal midagi ennekuulmatut ja mujalnägematut! Emba kumba, kas lepitakse sellega, et refereeritakse arvustetava teose sisu suure hoolega ja arvatakse, sellest on küllalt, või — nagu ma seda olen "Loomingu" kohta juba poolteist aastat näinud tehtavat — loetletakse sentimeetrilise täpsusega, kui palju on ühes numbris proosat, kui palju artikleid, kui palju luuletusi, missuguses vahekorras nad ruumilt on teine–teisega, mitu autorit iga kord on kaasa töötanud, mitu rida keegi annud, teiste sõnadega, mõõdetakse tollipulgaga enam kui ajuga. Just samuti, nagu muusika etteknnete arvustuses oleme harjunud nägema märkusi: lento oleks võinud vähe kiirem olla, crescendo pidi aeglasem olema, f asemel võeti fis. 
    Ja lõpuks, nüüd on paras aeg leitud välja tulla ideedega, mis keskpärasusele viirukit suitsetavad ja sedagi maha teha, mis meil — tänu taevale — siiski olemas on paremast kirjandusest ja kunstist. Oli aeg, kus seda laadi hurjutusi ja etteheiteid uuemale kirjandusele ja kunstile sai jalamaid vaikima panna uute ja uute teostega, mis enese olemasoluga julgelt ja paremini oma väärtust kaitsesid, kui seda vastu–arvustused oleksid teinud. Nüüd aga, kus kunsti käik paratamata aeglasemaks halvatud, kus vastse teosega ei saa vastuvaidlejaid keeletuks või vastukajatuks teha, nüüd leitakse parajaks kirjanikke ja kunstnikke süüdistada kõigis tehtud pattudes, kui ka tegamata jäänuis. Et miks te ei kirjuta kergelt ja mõistlikult, ei anna põnevat ega mõnusat ajaviidet, miks ei jaga te õpetusi ega istuta kõlblust rahvasse; tulge alla oma lumistelt kõrgustelt otse rahva juurde ja kirjutage nii, et teid õhinal kümned tuhanded loeksid (miks pole teie seas Bonselseid ): võiksite muretumad olla ka aineliselt! 
    Mõnel võib ju vahest neist kõrve–kiusatustest süda pehmeks minna. See on ta eralõbu. Kuid ka kunstil on omad nõuded ja kohustused ... 
    Nõnda pole siis aeg kaitsta süüdistuse vastu üksi kirjanikke ja kunstnikke, vaid ka kunsti.