Vaba Maa 2. XII 1924, nr 279, lk 6.
Kunsti kaitseks
Pilt on piinlikkuseni tuttav: juba mõnda head aega
põeme kriisi ka vaimlisel alal, raamatuid ei osteta enam, kirjastajad
on pankrotis, kirjanikud rabelevad oma elamisolemise võimaluste
eest, ja kui keegi neist raskeis tingimustes on jaksanud midagi luua, siis
ei leidu kirjastust, kes seda viisakalt ja korralikult, enne paari kolme
aastat avaldaks, või kes samuti honoraaripiskut tasuks (muidugi kui
kirjanik pole alla laskunud minuti ja mineku kohaselt kirjutama); teatrid
tühjenevad, orkestrid lagunevad, maitse langeb, vaimlise naudingu asemel
otsitakse kerget lõbu jne.
Muidugi, majanduslik kitsikus on kõige selle
taha. Kuid kas ainult? Kas arvatakse, et kui pankrotti mineja tõusik
jälle vabamalt hingata saab, et ta siis totalisaatori asemel teatri
läheb? Või et ta siis tingeltanglis äkki mõttele
tuleb: on tarvis ikkagi hea sinfooniaorkester luua, mis saaks isegi
Stravinskit
ette kanda? Või et, ah, alles nüüd avaneb mul võimalus
muretseda paremat kirjandust? See aeg on mööda, kus jäämurdumise
hädaohus puudalisi küünlaid kirikule tõotati ja pärast
paarikopikalisi pühakujusi ette pandi. Pääsmine praegusest
majanduslikust kitsikusest ei muudaks palju meeli.
Selle eest on mitmeti hoolitsetud. On neid, kes
nii või teisiti maitse langemise panevad kunstnikkude ja kirjanikkude
süüks: teie olete need, kes rahva enesest eemale lükkate
oma arusaamatute piltide, raamatute, helitöödega; teie, kunstifanaatikud,
äratate himu kinosse minna; teie, nilbed, kõlvatud kirjanikud,
sunnite publikut teile selga pöörama ja mujalt otsima meelt ülendavat
kõlblust! Sellepärast siis tungitaksegi rüsinal kinosse,
kus kurjust lõpuks ikka karistatakse, sellepärast siis loetakse
õhinal Tarzanit, sest seal pole kuskil nilbust, sellepärast
kuuldakse meeleldi lihtsaid laulukesi, mis kergesti meele jäävad,
raskete sinfooniate asemel. Nii näib arvavat G. E. L. ("Päevaleht"
nr. 287 )
Nõnda jagatakse kunstnikkudele süüdistusi,
nõnda lüüakse aga ka raskeid hoope kunsti enese pihta.
Ja siin ei saa juba vaikida.
Imelik on vaadata, kuidas need, kes rahva maitse
nimel kõnelevad, ikka rahva halva maitse advokaadiks hakkavad. Rahval
on ju ka head maitset. Ma kardan, vabatahtlik advokaadiks hakkamine sel
juhtumisel ei näita kaitsja enda maitset heas valguses. Oleme paaril
korral isegi rahvaesitajate arvamisi Riigikogus kuulnud kirjanduse ja kunsti
kohta. Aga kas rahvaesituse autoriteet kellegi maitse väärilisemaks
teeb, või ülepea, kas ta õigustab rahva maitse nimel
kõnelda? Vaevalt. Kes kunsti kõrgust ise austab, ei hakka
seda madalamalt hindama, kui tal tuleks rahva edustajana välja astuda.
Ja ühe isiku maitset ei tee kuidagi väärilisemaks see, et
ollakse ise kas või haridusminister. Seda kõike on veel vähe. Hoope kunsti
pihta tuleb veel mujalt. Sealt, kust seda oodatagi ei tea: neilt kirjanikkude
hulgast, kes kriisi aega seks on kasutanud, et vastu tulla keskpärasele
maitsele, et siis näivat minekut, mis nende töödele osaks
saab, tõlgitseda enese väärtuse kasuks. Neile on muidugi
avatud kõik kirjastused, sest kaup on võrdlemisi minev, tehtud
suurema jao menu–liistude järele. Nad arvavad, rahva meele järele
olla, tähendab kunstipärane olla, rahustavad, ega sea enesele
suuremaid kohustusi üles; arvavad, et rahvapärase ja ajakohase
aine valikuga novelliks või romaaniks on peatöö juba tehtud,
ja mis muusse puutub, siis ollakse rahul, kas pikkade arutustega edas–tagasi
iga vähemagi mõtte või sündmuse puhul (pidades
seda psüholoogiliseks analüüsiks), või valitud värsivormiga,
mis vähematki ei suuda vabandada kujude skemaatilist tühjust
ja puisust jne. Need on ainult üksikud näited. Kelle kohta see
käib, teab ise küll, et ta vahel ka paremini on võinud
kirjutada.
Ja nooremad, pealekasvav tõug kirjanikke,
ei tee seda hõlpsust nähes omale ka suuremaid ülesandeid,
peale muidugi mõne erandi. Nagu peaksime tõesti keskpärasuse
sohu uppuma. Kus on see noorus, kes muidu trotslikult armastab kunsti kättesaamata
kõrgusi? Ons tema ülesanne teed tasandada väikekodanlisele,
mugavale maitsele?
Kuid veel on midagi, mis väga halb on. Meie
arvustuski, nii vilets ja väeti, kui ta praegu on, hakkab ka järele
nõrkuma ega ole küllalt agar kunsti õigeid piire kaitsma.
Nii nõrgaks on jäänud hoobid labanevale maitsele. Mitte
ainult arvustajate maitse pole paendlikult alla kummardanud ja tihtigi
keskpärasusi viisakalt austanud. Ei, ka arvustuste vorm ja laad on
viimasel ajal midagi ennekuulmatut ja mujalnägematut! Emba kumba,
kas lepitakse sellega, et refereeritakse arvustetava teose sisu suure hoolega
ja arvatakse, sellest on küllalt, või
nagu ma seda olen "Loomingu" kohta juba poolteist aastat näinud tehtavat
loetletakse sentimeetrilise täpsusega,
kui palju on ühes numbris proosat, kui palju artikleid, kui palju
luuletusi, missuguses vahekorras nad ruumilt on teine–teisega, mitu autorit
iga kord on kaasa töötanud, mitu rida keegi annud, teiste sõnadega,
mõõdetakse tollipulgaga enam kui ajuga. Just samuti, nagu
muusika etteknnete arvustuses oleme harjunud nägema märkusi:
lento oleks võinud vähe kiirem olla, crescendo
pidi aeglasem olema, f asemel võeti fis.
Ja lõpuks, nüüd on paras aeg leitud
välja tulla ideedega, mis keskpärasusele viirukit suitsetavad
ja sedagi maha teha, mis meil tänu taevale
siiski olemas on paremast kirjandusest ja kunstist.
Oli aeg, kus seda laadi hurjutusi ja etteheiteid uuemale kirjandusele ja
kunstile sai jalamaid vaikima panna uute ja uute teostega, mis enese olemasoluga
julgelt ja paremini oma väärtust kaitsesid, kui seda vastu–arvustused
oleksid teinud. Nüüd aga, kus kunsti käik paratamata aeglasemaks
halvatud, kus vastse teosega ei saa vastuvaidlejaid keeletuks või
vastukajatuks teha, nüüd leitakse parajaks kirjanikke ja kunstnikke
süüdistada kõigis tehtud pattudes, kui ka tegamata jäänuis.
Et miks te ei kirjuta kergelt ja mõistlikult, ei anna põnevat
ega mõnusat ajaviidet, miks ei jaga te õpetusi ega istuta
kõlblust rahvasse; tulge alla oma lumistelt kõrgustelt otse
rahva juurde ja kirjutage nii, et teid õhinal kümned tuhanded
loeksid (miks pole teie seas
Bonselseid ): võiksite muretumad olla
ka aineliselt!
Mõnel võib ju vahest neist kõrve–kiusatustest
süda pehmeks minna. See on ta eralõbu. Kuid ka kunstil on omad
nõuded ja kohustused ...
Nõnda pole siis aeg kaitsta süüdistuse
vastu üksi kirjanikke ja kunstnikke, vaid ka kunsti.
|