Kui kesk talvel külm õige pakaseks läheb, raputab vangistatud Peipsi oma ahelaid. Ta tummast, jää kütke all vaikivast põuest kõlavad suurtüki sarnased paugud ja mõõtmata lume lagedal tulevad sinised viirud nähtavale - sinav vesi paistab rannasolevale vaatajale silma, esite lai kraavi sarnane, läheb aga kaugemale jõudes ikka kitsamaks ja kaob viimaks kui sinine niit, kui juukse karv halli taeva laotuse sisse ära. Need on praod, mida külm jää sisse on sünnitanud. Imestades jäeb võeras vaataja lõikavast külmast hoolimata silmapilguks järvede järve kaldale seisma. Kuula! Paukumine ja ähkimine ja siis jõrin, nagu sõidaks Kalev kuue hobuse saanis raksudes üle jää. See on Soome külma taat, kes sääl põristab, põhja tuul ees, jää saan taga. Ei, see on liikumata kühmas, tormist sügisel kokku visatud jäätükkide hunnik. Üks raks käib, ja otse vaataja jalge kohalt jookseb vaevalt arusaadav kriips noolotse üles järve pääle. Pea aga läheb ta laiemaks ja mõne tunni pärast on ta lai pragu.
     Niisugused praod on ju nii mõne inimese elu nõudnud. Häda ülesõitjatele, kui nad kaugel järve pääl prao ette jõuavad, millest hobused üle ei jõua hüpata ja öö kätte tuleb. Sagedaste on nad üle järve sõitjaid ja kalamehi ööks ehk kaheks vangi pannud, sagedaste ka - kui loom hilja pragu märkas, et enam seisma ei saanud jääda - hobuse, sõiduriista ja mehe tükkis neelanud. Ja need olivad praod, ainult Peipsi praod!
     Veel kardetavam on Peipsi jäälagunemise ajal. Siis on teda raske uskuda, raske uskumata jätta. Mõnikord ei taha ega taha jää järele anda. "Tänavu ei jõua veel Jürigi Peipsist jagu saada!" ütleb randlane, kui Peipsi õige kauaks kinni jäeb ja Jüripäev ju käes on. Teinekord aga ei küsi ta sugugi kalendri järele. Kui talv mitte väga äge ei olnud, kui lõuna tuul, mis Ema põue, see on jõesuu poolt tuleb, ärkab surmaunes suikuja hiiglase rind üle öö elule ja murrab häkitselt oma ahelad ja ta vihane müüramine kuulutab kalameeste küladele rannas, et ta oma vangi kütkeid lõhub. Hommikul paistab sinav vesi ujuvate ja randa visatud jäätükkidega randlase silma.
     Häda sellele, kes niisugusel ööl noodale läks, ehk veel enam sellele, kes sarnasel ajal ülereisi ette võttis!
     Kahekümne aasta eest seisivad ühel Märtsi kuu hommikul kaks jalameest sääl pool Peipsi kaldal, Ouduva linna lähidal, ja pidasivad aru. Mehed olivad Lohusuust pärit Kirsimäe Jaak ja Ristiotsa Rein, kes paar nädalat tagasi Peipsi tagant maad olivad läinud kuulama. "Venemaalt" oli sel ajal kerge veiksid mõisaid rendi pääle saada ja muud Venemaad Lohusuu ega Kodavere mehed ei tunne, kui see mis Peipsi "taga" on. Hirm ja igatsus oli meeste tõsistelt nägudelt näha kui nad kodu poole vaatasivad, kus neid omaksed ootasivad. Soe ilm, sula lõuna tuul ja Peipsi päälmise jää vesine rabe kord ei kuulutanud meestele hääd. Häkilist järve lagunemist oli karta, sellepärast olivad mõlemad kaubaga ruttanud - laguneb järv ära, mis siis ilma rahata võera maa sees, võera rahva seas teed? Aga järv näitab väga kahtlane - mis teha? Küll ju pool tundi vaatavad mehed kodu poole, üksteise silmi, kumbgi ei taha esimest sõna ütelda.
     "Läheme, Rein!" Jaak vaatab taeva poole - tal oli raske seda ütelda.
     Ta seltsimees vaatab küsides ta otsa - mitte sellepärast, mis ta ütles; ta ise tahtis sedasama praegu Reinule ütelda, - vaid et seltsimehe otsa vaatamine talle troosti annab.
     "Meie upume, Jaak."
     "Kui upume, siis upume Jumala nimel, Rein."
     Ja jälle mõedavad mehed lagedat jää välja. Tee on märgitud, nad on mõlemad tublid käijad, nad jõuavad õhtuks kodu.
     "Mina lähen, Jaak."
     "Mina ka!"
     "Upume ehk ei, Jaak."
     "Elu ehk surm, Rein. Minu naine jäi kodu nõnda - ta võib sellesse surra ja ma ei saa teda enam näha kui ma jää äraminekut ootama jäen."
     Südilt ja käest kinni hoides alustavad Jaak ja Rein teekonda. Vali lõuna tuul puhub külle päält ja paks pilv katab taevast, aga nende süda on südi, liikmed tugevad ja jõudsalt jäeb ikka enam maad nende selja taha. Kõik näitab hästi minevat. Pilves ilm neid ei hirmuta, lõuna ajal on nad ju arvata kesk järve. Jää on küll vesine, aga üle ja üle lõhkemata.
     Nüüd hakkab paksu lume räitsa sadama. Tuul hulub kangemine ja ajab lund meestele vastu silmi. Nad suudavad vaevalt tee märkisi, vitsa raagusi, tähele panna. Mehed löövad veidi kohkuma, astuvad aga vapraste edasi. Aja järele arvata, on nad ju üle poole järve, aga hirmus ränk on käia kange tuulega. See raputab nende riideid, kisub nende hõlmasi, nagu oleks ta vihane, et tema võimule järele ei anta.
     Sääl - mis see on - kaugel kohab midagi! Nagu halvatud jäävad Jaak ja Rein kuulatama - tõeste, kaugel tuule pääl kohab - vesi! Järv on lagunemas. Mehed ei näe küll veel ta lagunemist, aga nendele on see tuntud, mis sääl kaugel sünnib: vesi vahutab, jää tükid tantsivad ja raksudes murravad lained üht tükki teise järele lahti - hirmus, hirmus!
     "Meie oleme kadunud, Jaak!" hüüab Rein, võtab mütsi pääst, loeb Issameie - "edasi Jaak!" hüüab ta siis.
     Mehed ruttavad, kõvemaks läheb mühin. Jää ähib ja vabiseb jalgade all. Edasi, edasi, ruttu, ruttu!
     Silmapilgu seisatavad mehed. Vööd võetakse vöölt, sõlmatakse kokku ja kui arvatud pikkus välja ei anna, leigatakse leiva kotid ribadeks, keeratakse kokku ja jätkatakse otsa. Teine mässib teise otsa enesele ümber käe. Kui üks sisse langeb, võib teine teda välja tõmmata - jää jalge all ei või enam kaua lõhkemata jääda. See kõik sünnib tulise rutuga. Nad tõotavad vastamisi teine teise naise ja laste eest hoolt kanda, see on kui nendest teine peaks pääsema. Edasi, edasi! Mühin läheb suuremaks, tuul täieks tormiks, lund tuleb nagu kotiga - oh Jumal, oh Jumal!
     "Ma kingin kirikule kroonlühtri, kui ma pääsen," hüiab Rein.
     Oh Jumal, Jumal!
     Jaak ei vasta midagi, aga ta lubab oma südames iial enam enese naist peksta, kui Jumal teda veel päästab, iial lina leisikasse vett raputada, et kaupmeest petta, iial naabri heinamaal ööse hobust sööta, iial kirikus jutluse ajal tukkuda, iial magaski teradesse haganaid panna - ei midagi, ei millalgi midagi niisugust enam.
     Oleks mõni truu hingekarjane sel silmapilgul nende meeste südamesse võinud vaadata, küll ta oleks rõõmustanud.
     "Ruttu, ruttu, oh Jumal, oh Jumal!"
     "Oh Jumal, oh Jeesuke!"
     Kui veel tund aega antaks, siis pääseks hingega. Juba on selgeste jää räginat kuulda - kui veel tund aega antaks! Maa ei või enam kaugel olla. Ruttu, ruttu!...
     Vesi kargleb saabaste alt üles, teda on ju nii rohkeste jää pääl. Juba - oh juba mustab Lohusuu kiriku torn, aga juba paistab ka vesi!
     Veel umbes viis versta...
     Jää põrub, ähib, jooned löövad sisse. Kui veel pool tundi aega antaks - oh Jumal!
     Verst...
     Jää paendub jalge all - selgeste on tunda, et ta tüka kui pudru on, aga veel koos hoiab - üks ainus kõva laine, siis võib ta lagunud olla! Üksainus sõna on meeste huultel, üksainus: Jumal.
     Pool versta...
     Ühe jää-tüki päält teise päält teise pääle hüppavad mehed, enam kui üks kord on teine teist veest välja tõmmanud, veel on elu ja surm teine teisega võitlemas.
     Veel - ?
     "Aa, kurat, maa!" hõikab Rein, põlvini vee sees, kuhu ta jää tüki päält kukkunud - "Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!"

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

     "Lühter on lühter," mõtleb Rein ja kingib kroon lühtri asemel veikese küünlajala.
     Kui Jaak nädala pärast kaupmehele linu läheb ära viima, liputab ta vihaga igale leisikale natukene kastet pääle: "Maksud suured, - kaupmehel see üks kaks rubla enam ehk vähem."