Richard Roht andis oma viimaste teostega, nagu romaan "Kurgsoo" ja novellikogu "Neli juttu", lugejale hea hulga optimismi, rahuldas arvustajaid, pannes koguni mõne arvustaja kirjaniku ülehindamisele. Kõigel sellel olid eeldused: meeldis Rohti realistlik "ladus" jutustus idealistliste-romantiliste lõimedega, kaasaja nähtuste vaatlemise ja arvustamise ülekandmine kirjandusse, sealjuures otsekohesema vahekorra loomine enese ja ühiskonna vahel, pettudes ja eemaldudes "kaasvõitlejaist". Kirjaniku järgnevat loomingu arenemist võis jääda ootama huvitusega.

Ilma pikema vaheajata ilmutaski Roht uue romaani "Üksindus", mida, nime järele otsustades, võis pidada lahkuminevaks eelmisist töist, aga mitte nii väärtuselt langevaks, nagu seda tõendas esimesena Arthur Adson. Ent hiljemini teosega tutvudes saab lugeja tõepoolest mingi pettumustunde osaliseks, millest ei saagi ta lahti, kõige heatahtlikkuse ja vähenõudlikkuse peale vaatamata.

Selle teose puhul kipub keelele sama mõte, mis on mind Richard Rohti puhul ikka varitsenud: Richard Rohti kirjanikusaatus on traagiline. Ligi kakskümmend aastat teotsemist kirjandusealal, kakskümmend aastat vaeva ja püüdmist, kuid seejuures pole kirjanik veel suutnud võita enesele kindlat jalgealust, mis hoiaks teda siia–sinna kõikumast ning sunniks arvustajaid ja lugejaid kirjaniku loomingut ühemeelselt tunnustama.

Eelmist, nimelt kirjaniku algupärasust ja iseseisvust, on igale kirjanikule tarvis, viimast ei hülga "mõistlik" kirjanik ka kunagi, kuigi ta seda oma tegevuse esirinda ei sea, vaid hiljemini iseenesest järgnevaks tagajärjeks peab.

Kui Roht ühes hiljutises poleemikas alla kriipsutas oma vaadete muutumist, siis osutub see avalikuks teadaandeks. Rohti kirjanduslik ümbersünd on juba paar aastat tema loomingu kaudu märgatav. Ja see seisab eeskätt selles, et kirjanik on saanud oma ilmatundmises realistlikumaks ja oma nõuetes inimlikumaks, ühiskondlikult mõtlejaks. Jäägu pealegi Roht endiseks oma lüürilise tundekuse ja elu pealtvaatamise poolest, sest täielikult teiseks inimeseks siin ilmas muutuda ikkagi ei saa, kuid mõttesuunad on kirjanikul uued, õige märgatavad, kuna ta neid õige teravalt igas uues teoses alla kriipsutab. Kui polekski Rohtil muid väärtusi, siis tuleks teda vähemalt selle poolest hinnata.

Nii siis jätkub "Üksinduses" Rohti viimaste teoste mõtteviis, millega ta meie iseseisva riigi ja seltskonna tumedaid külgi üles otsib, nende põhjuste juures peatub ja maainimeste lihtsat eluviisi selle kõrvale tervenduseks pakub. Haritlaskond on materialiseerunud — ütleb Roht — vaimlised huvid on ainult pealiskaudseks päevakajastuseks muutunud, elumaitsmine on kõrgeimal järjel, naissugu esindab täielikku kõlblist langemist, nende loomulikud ülesanded on kõrvale heidetud, sisemised inimesväärtused kadunud — meie rahva tulevik on tume.

Riik on saanud kõikide vara-aidaks ja ülevalpidajaks. Sealt võtavad oma summad väga mitut liiki ametnikud, selle peale loodavad talumehed, aga töötegemine jääb aina vähemaks. Võõras vaim tungib maalegi, mitte üksi linnast tulnud inimeste näol, vaid see imbub ka põlisesse talurahvasse. Aga ometi näitab kirjanik viimaste vastu sümpaatiat. Siin on veel loomulikku elu ja tööarmastust.

Teose heaks omaduseks on, et kirjanik oma veendumusi ei väljenda mitte peategelase kaudu, nagu varemalt, vaid kõrvaltegelaste kõneluse ja tegevuse läbi, kes on loodud juba sellekohase psühholoogiaga. Olukord ja kõrvalkujud, kelle sekka peategelane satub, on valitud — kuigi vägivaldsel ja ebausutaval viisil — otse seks, et näidata kirjaniku pessimismi ühiskondlikes küsimusis.

Kes tahab aru saada peategelase noormehe eriskummalisest iseloomust ja teguviisist, peab mõistma üksinduse psühholoogiat, mida kirjanik eriti rõhutab ja selle järele koguni oma raamatule nime paneb.

Üksindus — see on "sisemine, hingeline eriolu, ja isegi väline vähene kokkupuutumine teiste inimestega". Varasest lapsepõlvest saadik on Hellmuth Haab ikka üksi, sest ema on tema sündides surnud ning isa kohta pole vähematki teadet, mispärast ta elab üksiklase vana tädi juures, maitstes üksindusest suurt headmeelt, tundes oma mõtte- ja tundeilma pärast otse vajadust selle järele. Ta tunneb mõnu õhu tininast ja unistusist, mis tekivad sel puhul kaugete maade kohta. Ja oodata võib palju, sest elu on alles ees! Ta ei tunne aktiivsuse ega ettevõtlikkuse vajadust; selle asemel, et peavalu sünnitavale tumedale sünniloole ise selgitust muretseda, toob juhus selle ja ühes ka terve "kupatuse" varandust, millega ühtlasi tekivad ta optimistlikku ja passiivsesse hinge esimesed tumedad mõtted elu raskusest ja inimeste egoismist ja variserlikkusest. Hellmuth Haab on õppinud oma kaaslasilt inimespõlgust. Ja midagi ei või enam uskuda. "Iga usu järele tuleb pettumus. Ainult iseend võib veel usaldada kino, raadio, aeroplaani ja miraljeesi ajajärgul." Ja ta pöördubki tagasi endisse vähenõudlikkusse, mugavasse üksindusse, mis on väljaspool elu, soovideta ja kujutlusteta olekus.

Probleemi loomiseks on Hellmuth Haabi iseloom õige otstarbekohaselt valitud, ent omaette, "asi iseeneses", on see võimatu naiivne ja kahetsusväärne. Ta on pehme ja otsekohese iseloomuga noormees. Vististi paarkümmend korda kriipsutatakse alla ta noorust, elutundmatust, et ta on alles 22–aastane; aga see just kasvatab kõige suurema pettumustunde teose vastu. Praegusel ajajärgul, mida Roht iseloomustab kino ja aeroplaani ajajärguks, ei leidu nii ilmsüütut ja tasakaalset noormeest, nagu Hellmuth Haab. Varakult õpitakse elu tundma ja selle väärtuste üle mõtlema, kuigi kontakti pidajaks enese ja elu vahel on ainult vaatlus. Viisteist, kakskümmend aastat tagasi võis aga küll Haabi iseloom tõepärane olla.

Haab põeb, nagu Rohti teisedki tegelased, enesekiitmis- ja skandaalitegemis–tõbe. Ta lugevat "hiigla–arvud raamatuid kõigilt aladelt", tal on "laitmatu reisimantel seljas ja selle all parema rätsepa õmmeldud hele suvi–ülikond. Jalas moodsad kingad. Mu summadanid on puhtad... Ma ei tule äratõugatuna kuskilt poriaugust, vaid ülikoolist." — Preili Dorothea kavalerile karjub ta joobnuna suu sisse: "Teie peate end siit koristama! Mõistate?" Ja sest saadik on võidetud tal selle naisterahva armastus... Pulmaööl kuuleb oma mõrsja kaitsekõnet tema kasuks ning mainitud kavaleri vägisi võetud suudlusi, ja sest on küllalt, et põgeneda metsa ja hiljemini headmeelt tunda oma suurest julgusest.

Peale selle on Haaval veel üks otsustava tähendusega iseloomujoon. Ta ei tunne suuremat huvi oma varanduse vastu. Naine teeb talle südamevalu, aga varast võib kerge südamega lahkuda. Ta ei unista peaaegu kunagi oma vara kasutamise võimalustest, küll aga mitu korda onnist metsajärve kaldal ja selle elu mugavusest, ise küsitelles: "Palju mulle vaja?" Eks seegi näita Haava üksindusearmastust.

Pole kahtlust, et Hellmuth Haab on pärit "vanast ajast", aga kõik teised kõrvaltegelased on läbi imbunud uue aja vaimuga. Uut vaimu, meeleolu ja tegelasi on suutnud Roht minu meelest õige hästi edasi anda. Oma kirjutise alul nimetasin ideid selle kohta, nüüd tuleks esitada lühidais märkusis nende esindajad.

Oma hooldaja Almbergi perekonnas elab ja liigub Haab. Almbergid on olnud kord saksastunud eestlased, nüüd muutuvad oludekohaselt jälle eestlasiks. Karl Gustav Almberg on vaikne ja osav ärimees-vabrikant, kes pikkamisi läheneb oma sihile. Proua Elisabeth Vilhelmine on korralik tõusiku naine: "ta nägu on natuke lihav, aga veel ilus oma valgeverelises pehmuses", ta oskab hästi oma tütreid rikastele meestele naita. Tütreid on neli, neist vanem juba mehel, kaks järgmist saavad mehele jutustuse jooksul. Vanema tütre järgmine Dorothea on "seltskonna ja salongi emalõvi", kes oma lopsaka kasvu ja vasekarvaliste lokkidega meeldib Haavale. "Preili Hedvigile on ülikool ainult huvitavaks kohaks tundma õppida keni noormehi", ta on veel "kõhn ja kerge", aga juba on tal anne oma flirti mitmekesistada ja tahab abiellu astuda sellepärast, et seda rikkuda. Väike Amanda, kellel "kaks juuksepatsi ja kaks vallatut silma", teab juba kümneaastasena oma õdede armusaladused ja oskab neid vääriliselt hinnata.

Almbergi ümber on koondunud maa "haritlaskond", kuid siia käib sagedatele pidustustele ka linna tõusikkond. Läbilõige sellest võimaldab tutvuda tänapäeva eesti seltskonnaga. Hingekarjane Jõeäär armastab kahemõttelisi anekdoote jutustada, mis leiavad "palju tänuväärseid kuulajaid". Maa-apteeker Lillipuu armsamad jutuained on äri ja klatš, ja ta nägu aina hiilgab seejuures mõnust. Aga ka paar tõsisemat inimest, nagu dr. Kahr ja metsaülem Mattiesen, on nende maaharitlaste keskel. Linnast käivad siia Almbergi tütarde kavalerid: korporant Rehemägi, keda Haab nimetab pikaks, ennast-armastavaks ja teisipõlgavaks logardiks, ajakirjanik–üliõpilane Kõrb, heasüdamlik ja rahulik inimene, kellel esialgu veel arvustusvõimet, kuid hiljemini sulab temagi oma nooriku kaudu tõusiku–seltskonda ära; ajalehed on uppumas parteivõitlusse ja lugejate madalaisse maitseisse, korralikus osaühinguski võib ajada "üldkasulikke operatsioone".

Looduseromantika on jäänud Rohtil endiseks. Läbi metsade sõites "toredate kõrbidega" hingab Haab suurte sõõmudega maaõhku ja imestab rukkiväljade ning hiiglapuude nõiduslikkust — ta on ju esimene kord maal. Oma üksildasil jalutuskäigel satub ta harimata, umbrohtunud põldude keskele, kõhnade-väikeste karjade ja lagunenud–sissevajunud majade juurde. Inimesed elavad siin, aga on jätnud oma igapäevase töö hooletusse sellepärast, et Almberg võib neid maid iga silmapilk nende käest ära võtta. Uskumatu — Roht ei tunne põllumehe psühholoogiat või on sihilik! Pulmaööl satub Haab jällegi üksiklase metsaneiu juurde, kes harib üksi põlde ja peab karja – ja nii juba aastaid. Neist fantastilisist pisiasjust oleks võinud saada mõne teise kirjaniku käes iseseisvad huvitavad jutustused.

Lugedes tekib mitu korda mõte: see literatuur, mis tekkinud Hellmuth Haava päevaraamatust, kirjutatud "iseenese mälestuseks oma noorusest", oleks võinud jääda avaldamata. Üldmulje ei saagi halb, aga kohati on see väljakannatamatu. Võib arvata, et see on kirjutatud mõni aeg enne "Kurgsood" ja teisi realistlikke jutustusi (kirjutamisaega pole kuskil üles märgitud), umbes "Mineviku" ja "Hümnid Paanile" päevil, nüüd oludekohaselt ümber tehtud ja täiendatud. Riikliku toetuse saamine pani nagu kohustuse õlgadele. Palka ei vastu võtta ilma tööta. Midagi pidi välja andma, kas või vanemaist asjust; seda teguviisi märkan ka paari "vanapoeedi" juures.

"Üksindus" on nüüd lugeja ja arvustaja ees laual. Peab andma oma otsuse. Käesoleva kirjutaja peab "Üksinduse" paremaiks omadusiks: ideid, üksinduse–meeleolusid, mõnd loodusekirjeldust ja kõrvaltegelasi. Halvemaiks: peategelase naiivsust, isa kahtlast ja ebamäärast pihtimust, armastuseromaani hilist algust (algab alles 130. lhk.) ja üksikuid romantilisi metsa kukkumisi.