Kleit helesinine ja seelik roosa -
noist kahest valima pean kelle,
sest armsad mõlemad mu südamelle
kleit helesinine ja seelik roosa!
Vist oleks õndsam eneselle
truuks jääda nii kui bernardiin
keskajal palvetaden aian sellen
Kolmainsale, tonsuuri pleekiden.
Kaks kleiti: helesinine ja roosa,
et süda noorustule leekiden
mul sulab põvven nagu margariin.

Noor ilmapõlgur õlul pelleriin
pöet puie, põõsastega piirat teid
noid mööda kloostriaia liivaseid
kui vari endamisi jalutand
ja süda rahutu tal valutand:
ah, kahe silmapaari akvamariin!

On kohat preilisid ja noori leski,
ning paljudega kestnud tedremäng,
mil vahel tagatipuks kahelegi säng,
ent kaks ei unune vist iganeski:
kleit helesinine ja seelik roosa!

Noist kõigist ülesõitnuist elulahest
küll hää, küll kurja ilmadega,
hallsiniste ja sõstra silmadega
jääb mälestus, võib olla, kleidist kahest
kui ookeani keskel saar Formoosa!
Säär sirge mõni, sale seelik
must möödus hõbepaplite alleel,
Coeur de Jeannette’i lõhna tunda veel...
On naise jalun tuju isemeelik:
suurt lahkust ülesnäidata kui tahaks,
et käigul gratsiöösilt ta ei pane pahaks
jalgteele varbad vaevalt poeta maha
nii põgusalt, kui vette pilluks hõberaha...
Gazelli graatsia, metskassi paitav samm,
O, naine, mõlemaist su kõnnak ilusam!
On mehe süda noorelt nii kui sula vaha,
et iga väike king sääl jätab jälje taha.

Kleit helesinine ja roosa seelik,
üks armas hingele ja ihule
on teine kallim patuselle,
sest tuju räbal, kas või roni katuselle
tuult tallavalle järgi kihule!
Nii noorelt ollakse ju ülemeelik:
liig palju juureldakse naise hingega,
mis ainult aluspesu moodiäri
korseti, siidisukkade ja kingega.
Mees õnnis see, kes ealgi ei päri
kui padi pehme puhast pööri,
kes võtab naist kui väikest voodilooma:
ei vaja tema püstolit, ei nööri -
klosetti minna ennast ülespooma...
Ei ole naisel hinge! Enne inimest
lõi Looja vormi liivaterale, puulehele,
ent hinge puhus sisse ainult mehele,
ja Aadamaks sai savimullast kest!
Kuid Eevale sai hingeks kuvves meel,
meest petta oskus, sivvu keel!

Ju päiksepalli alla kruuvind päevavaht
suurlinna kiviküüra taha varju.
Veel paneb punastama pilveharju
ta õõguv, pikkamisi kustuv taht,
ent peagi koltub kiirte roosa vaht,
ja vargsi ilmub taeva esimene täht
kui hämarusen vilkuv hundisilm

All puie pimedamaks muutub ilm,
kõik paarikesed pingil sirmidega katab,
kun soldat puusast vapramini atab
noort seitsmepuudalist praadahjukest
(ei armasta see rahvas daami lahjukest!).

Kolm juudi noortmeest, poeselli vist,
must mööda jalutasid keppe keerutaden
ja armatsejaid paarikesi erutaden,
graaf Luxemburgi vilistaden moodsat viit,
sest iganend ju ajast Wagner, Liszt,
nii otsustand on pügar-poeselli liit!
Ka minu pehme kehaosa hakkab tundma
ju liig reljeefilt pinki nurgelist,
sest järjest istund juba mõni tund ma.

Nii häbelikult mai kuu vana veerand
mäe tagant välja vaatab: temalegi vist
eit hõbet sarved pähe keerand...

Kleit helesinine ja roosa seelik
on kahisenud mulle suvikuud,
et olen unustanud askeldused muud.
Ju puhtaks pühkind tuuleluud
kõik pargi kolletanud puud.
On päikse nägu kahvatu, kurbmeelik
kui üle katuste ta vaatab madalalt.
Pea märga tilgub kaela ülevalt,
et poed varju kuhugille tänavalt.
Nüüd "Musta luige" norutan kafeen
ma nukker nagu voorimehe hobune,
kes laisalt kõrvad tõmmab ligipää
ja tukub juha ammu ukse een.
Ah, tuli südamen ja ajun jää,
kaks inimlikku tasakaalu naba,
ent sellest ainus suvikleidi saba
võib luuletajat välja lüvva jäädavalt!
Ent mis veel siis, kui sabu neid on kaks,
mis arutihti juhtub nooremalt?
Ent asi veel võib minna hullemaks,
kui ämm sul’ külge kõnnib kolmandaks!..
Jääb järele vaid ainus pääsetee:
kui võid, siis ole mees ja lase jalga
maad mööda, parem veel kui üle vee,
ja ealgi kahega romaani ära alga!

All sügistaevaks kummund pilvelae
hää hulkuda nii raagun paplite alleel,
kui palitul on ülestõmmat krae.
Ent siiski tinaraske miskipärast meel.
Eel üle oja süngel Kolmeristi mäel
näen urgitsevat, jooksvat kahte poisikest.
Kui ikka mutta langeb esimene helbe lund
ja tuulest vingest kipitab mu kõrvalest.
On minulegi elutaevas talvistund:
liig palju kahest kleidist nähtud und!

Taas lendu tõuseb tuulepesin puult
hall vares, tiibadega vehib vastu tuult.
Hall vares minagi, kel kitsas olemisepuur,
ei ealgi peri - ikka vastu tuult
on minu lennu rabeleva tuur!

Oh südant, mis kui mahakäinud uur!
Võib olla ununeb pea seelik roosa
kui abielukuude nebuloosa,
ent aastaks mõneks jääb kui abaz uur
kleit helesinine mu südamelle,
sest värsijalga sulend kleidi selle!

II

On kahekordselt tulnud kevad põhjamaine,
mis harilikku aastasse ei mahu:
murt talvesurve, tsaaririikke paine!
Tuul põhjast lõunasse aab pilvekahu,
nii palju mälestusi süngeid, pahu.
See kevad jäädavaks jääb uvve aja rajaks!
Jäet unarusse harjumused paljud:
ei värvi ega polsterda kui lõbunaine
nüüd suurlinn oma nägu, rinda,
mis ennemalt teind talviseks hooajaks.
Ah, rasket, rusket verehinda
nood seinteks müürit maksnud kaljud!

Ah, mäletan: see oli kummaline suvi,
et voori-, kojamehest pääle tundis huvi
siis kogu tänav kõrgemast poliitikast
ja valitsuse armetumast kriitikast.
Ma usun isegi Oneegini apaatiast
siin oleks võinud saada jagu,
kui vaielusten saladiplomaatiast
ja vanaviisi valitsevast bürokraatiast
uut revolutsiooni aeti vagu.
Töörahvas nõudis leiba, nõudis rahu,
ent herrasmeestele kas teivast laepääl tahu,
see rahumõiste ajju kuidagi ei mahu!
Las veristavad rahvad vastamisi:
bankiir ja marodöör nii tasa-pisi
veel sajad miljonid teeb verepulmast!
On siiski marodööril ahastus ja häda,
et kokkuvariseb kõik läbimäda,
mis üleskobrutet on ajast julmast.
Elektrit õhun tunda, korjub kõu:
ei ole vabrik, kasarm enam vagune,
vaid lainetusen kogu seljatagune,
sest rahval kannatused käinud üle jõu!

Jõe üle visat terassangadena
graniidist alustel on hiiglasillad,
ja kaljust raiut kivirandadena
veest ulatuvad kaldad mudalillad.
Kaks vaenuleeri lahutet on Neevast:
suur Nevski prospekt ja Vassiili saar,
kes põrnitsevad üksteist nagu kukke paar,
et harja mahavõtta vihast ülekeevast.
Kui Nevski tänavmiitingul ei salli,
vaid narrib, tõukab töölist kõhnalist,
siis saartel herrasmees, kes püvvab vassi
uut usutunnistust, mis valdand massi,
kätt kraest haaratuna tunneb higilõhnalist!
Et kullast uuriketti kõhul õõtsutaden
ja rängast äritusest lõõtsutaden,
on töölisega hädan rasvamagu,
ta ainus pääsetee on kiire pagu!

Ööl valgel, päeval raske teha vahet,
kui igal sammul rahvas ninapidi koon.
Ah seda pilke, teravuste rahet,
kui vastase partei oraator hoon!..
Nii palju sõnu, raskelt suuri sõnu,
mis tehti tänavatel, tehasten,
et osaltki neid lubadusi kehasten
võiks töölinegi tunda elust mõnu!

Kleit helesinine ja roosa seelik,
kaks noore südame suurt hambavalu,
ju Leete kaldal õngitsevad kalu...
Ah, seelik igavesti kahekeelik,
jäänd mälestus vaid rebit neitsivööst
ja kiresthullund mõnest armuööst!..
Uus elurütmi tunne, tormisööst
mu paadi ulgumerele on kallutand
ja uuten põlemisten hinge vallutand.
Nii ununevad valud, vanad vaevad,
kui tulirannatavad uvved taevad.

Käib vabaduse jumalanna kõvven
kesk variseva vana murdumist,
kui kevadpäike naerataden õvven
ta soetab uvve korra kurdumist.
Tung põlemise irdub põvven,
ei tahaks tänavalle rahvaga
ma ise iga kangelase vahvaga!
Kui kumab revolutsiooni punapaak -
aeg kleidist, seelikust on loobuda,
aeg töölisega ühen joobuda,
et kestab võidurikka punaväe ataak!

Sa ole tervitet, aeg punalippuden,
aeg enneolematu, julm
kui revolutsiooni püha, pulm!
Surm timukatel võllal rippuden!
Kui loomakari isandate karmust
on rahvas kannatanud aastasajad,
ent nüüd on vallat kuningate majad
ja troonilt tõugat "jumalate armust!"
Nüüd jumala ja keisri bloki ülekohtu
on võitnud sõdur, mustatööline.
Papp leivata jäänd laiavööline,
sest "kõrgetelle" suitsetakse püssirohtu!
Kui koertel, Laatsaruse paiseid lakkuden,
kont vahel langes teile isandate lavvast:
pea kinni kõvemini püssiravvast,
jalg ravvut saapan, käsi verirakkuden!
Su käed kui teraspihid peavad kapitaali
kord kahekorra murdma kaelaluu,
kui oma lipukirjale sa oled truu:
vaim peab võitma Mooloki ja Paali!
Teist paljud pühendet veel turmale
nii vabrikuten kui ka taluden:
maa ägab kodusõja valuden,
ent olgu julgust vastu astu surmale!

Kes kaotab poja, isa enda, lelle,
sest halastust ei tunne taud kui raud,
jääb mälestuseks meile vennashaud!
Au igavesti langend vendadelle!

III

Lokaali uksele ma kirjutaksin: "Surnud rott."
Siin on mu olemine peramine.
Hääl seesmine küll räägib: "ära mine"
sest üpris kõhnaks jäänd su rahakott!
Kuid siiski veab mind siia kohvipott,
boheemi ringi vaimunärimine
ja uudiste üksteiselt pärimine;
ehk teada küll, et täna nagu homme,
mis eile oli - kordub tunahomme,
ent seda siiski nõvvab komme...
Koon veidi kergem: elu halli tuhakott
ei litsu nõnda masendavalt turja,
et unustad nii mõnda välist kurja,
kui leti tagant hakkab paistma lihav lott:
ju uksest tullen perenaine paks
sul’ vastu naeratab nii korda päevan kaks.

Nii tillukesten latriten kui tuhatoosiden
siin toan esimesen võtnud aset
on harilikult naised - keelepeksja publikum,
toan teisen mõni marodööri unicum
ning järgmisen vast üliõpilased,
kuid viimasen - Ovidiuse Metamorfoosiden
on sama paigutus: een asetub muu mass
ja tagapool - penaatide Parnass...
Siin valitseb Apollo valgustaja vaim
ja vahel särahtab ta hõbenool.
See kasin käputäis on tuima rahva sool,
boheemi mürgitet ja kummaline taim!
On ikka löögivalmis valit bataljoon
eest kõige ausa, mahatallat, kõrge!
Võib olla muidu lahun, käed siis jälle koon,
kui tõusiklusega uus kokkupõrge!
Nii imelik: see arvult väike ring
on ikka olnud oppositsiooni hing,
kes arvustand me seltskonna banaalsust
ja valitseva korra "radikaalsust"...

(Ent tuleb ette - laulu muudab lind:
boheemi silman ka on oma pind,
sest vesiveski, mõne tiinu metsa eest
on ühest Paulusest saand uvvest Saulus...
Suur elutarkus valdand veskimeest:
õnn kaasa mativõtuks, vana Paulus!)

O, ülikooli noorus, prassi, hangelda
sa kuni oled haljas, kuni oled noor,
sest pärast raske maju, raha kokku pungelda,
kui oled juba nuumat tõusikluse koor!
Üht teist veel mäletan ma üliõpilast,
kes pimedusen valgustavaks loiduks
sai rahvale, kes aatevälku tagus,
ning selle eest ei kohkund suremast!
Ent sellel siin on vaimutoiduks
veel Kunglajäätis läägelt magus!..
Siis juba ehtsam püksi pressit kant,
sest nii saab rebasest kord korporant!

Toan teisen istun täna juhtumisi.
Üks kuulsus kohalik, ju vana advokaat,

siin vastu võtab oma klientisid.
Ta kõrval assisteerib mõni kandidaat.
Siin ostavad ja teevad müügilepinguid
kõik marodöörid üle Tartu linna,
siin määravad nad kindlaks hinna,
sest rahvas vajab riiet, suhkrut, jahu, puid,
veel mädand heeringaid ja kaupe muid.
Kui himu täis sest ausast kodaniku tööst,
siis ajaviiteks vahetakse hobuseid,
ehk suurustakse mõnest mahaprassit ööst,
et naisi käperdet, mis maksnud tuhandeid.
Kui kord nad surevad, siis ajalehist loed,
et suurimad nad Vanemuise ja kultuuri toed!

Toaneitsi graatsiaga mõni kena daam
must mööda ujub Vene soobliten...
Mu daam, kui palju piiritust see maksab kraam?
Võib olla eksin, olete ehk ostnud dollariten?!...
Kas mitte välisministeeriumi kaubamajast,
kun diplomaatiliste pakkide retordin
alkeemilisen piiritusest saavad nahad,
briljandid, vaibad, aktsiad ja välisrahad?..
Suur meister Piip ja sellid sellen spordin
on kaugel ettejõudnud pimedast keskajast!

Need näod läind igavaks ju tüütuseni
siin ümber lavvade ja latritoosiden
nii kodusten ja tuntud poosiden!
Nii harva saadab siia Issand naisi keni!
Kuid pole väljapääsu sellest kitsast ringist,
et võõrduksin ma "Surnud roti" ukselingist!
Ent kusagil on ookeani avarused,
on kauged rannad, saared, valged laevad
ning palanguten punetavad taevad...
Ent kusagil on suure linna avatlused:
sääl auto ruigub läbi kärarikkaist tänavaist,
lakkking nii väike kannab kergejalgset naist -
Madonnat - pigemini vist küll Thaïst...
Mu sõber, ütle mulle: "Need on unistused!
Oh oleksid sa parem pristimees või sõdur,
(kui poleks tervis mitte nõnda põdur!)
siis lööksid trummi, peaksid paraadi
nii umbes meie spordimeeste laadi,
kes teibaga teind hüppe geniaalse!..
Sind peksavad nüüd ise omad vitsad:
kui kirjandusele on huvid, taskud kitsad,
miks oled valind kutse ebaideaalse!?"...

Ei mõista selle pääle midagi ma kosta,
sest siin on raske leida nõu tarka!
Ka muus on ärapõgenend mu eest!

Ta "Päevalehen" otsib ausat rahameest,
kes laenaks talle kakstuhat marka,
et pikki vesihalle siidisukke osta...
Kui õhtul jalutan ma paari tänavat,
kas üle Kivisilla - mööda Barkalaist,
siis kohtan ümber nurga kergelt käänavat
kui liblikat nii mõnda ebelevat naist,
kes pahele taas tõttab öiselt pahelt.
Ah, muinasjumalana igavesti aheld
ma mälestuste külge naiselt kahelt!
Ehk suudan unusta veel roosan ihaleva,
ent noorushavvale mu patuselle
jääb helesinine kui kivi raske!

Auklise ja halli pilvevoodri vahelt
veeres kõlinaga teliskivist katuselle
kuu kui suur ja haljas hõberubla.
Mõne meeleolu melankoolselt kiheleva
katkikriimustuna nagu sääse kubla
vajutaksin vastu seda külma vaske.

IV

Rist kõigile on raske antud kanda,
rühk üles kannatuse kõrgustelle.
Hääd inglid pääluu asemelle
meid okaspiitsadega karjatavad
kui lambaid tumma taeva randa,
kun kauged mäed lumiharjatavad.

Viib üles palju kitsaid kaljuradu
noid, kes on elu võidulaenu loosid
kõik andja käega tuule pilland,
kes kõigile ja kõigest villand.
Jääb igavesti maha maine padu,
hää-kurjatunde puu ja naine-madu
ning patulätte verirusked roosid.
Veel viskub vaade vargsi üle õla,
kui kostab trall ja klaasi kokkukõla,
ent siis ju avardub su üle
ja laiub taeva sinisüle.

Salg selleks enda, vara ajaliku,
maa, koja, naise, veise, eesli, härja, -
kõik kõhule ja voodile nii vajaliku
pead vahetama vastu okaspärja.
"Üks tühi töö ja vaimu närimine",
kord lausus kuningas-rauk luuletaja,
kui neidis pakitseva mesikärje
tal’ surus vastu külmetava selja...
Kas kuningas või äriinimene,
või töömees, luuletaja-tuuletaja,
kes elust ajab läbi nälja nelja -
üks tühi töö ja meelekibedus,
mis kasvab nagu kangus vana viina,
ja ligimese keele libedus
ehk ainus balsam iga hingepiina.
Seepärast õndsam risti üles kanda,
suud äädika ja sapi käsnal anda,
et kõrbeks huultel viimne maine vale
ja silmilt pudeneks kui soomus kale.

Ent õudne siis, kui mitte üles mäkke
ei vii see rada veristaja talla,
vaid tagurpidi, päri mäge alla...
Hää ingli piitsamehe imeväkke
vist südamen on olnud usku vähe,
et olen kaotand lunastava tähe.
Ei seleta silm enam lumiharju,
vaid oma risti alla kühmund küüra,
kun ripub rooste läinud lüüra,
nii imelikku, veidralt võõrast varju...

Ja nagu pärdik leierkastimehe
mu kõrval sörgib väike kurat hall -
tuik veren talupoja suitsurehe
sa silmin viirsatub kui mõisatall.
Hall kuradike halli maa ja rahva,
su saatus samuti kui ahvil kole:
üks mütsiga käib, korjab raha ringi,
kui teine nälgind talupoja hingi
on hallid ajand oma kahva, -
ja däämoniks sul ollagi ei ole!

Nii mööda ränka rada, kivirüha
me komberdame alla orgu.
Kui noorik, kes on äsja saanud tanu,
mu kurat igav, loeb jälgi vanu
ja pää tal vajub ikka enam norgu.
Kui tuleb jälle juubel, riigipüha,
peab liputama oma karvast saba
ta mõne riigimehe ülitargast suust
(kes, muide, kõik on nagu ühest puust):
"Et, armas rahvas, nüüd sa oled vaba,
kuid oli orjaöö ja seitsesada
sa aastat oled saanud saksa vitsu
ja võõras ike sinu turja võtnud litsu."
Kui juubel - jälle "aastat seitsesada" -
jutt valgest vasikast ja selle nahast,
et mitte ilma jääda ajaloo aurahast.
Vist tallitee on ka üks kangelase rada...

"Hääd teed sul’ kaaslane mu ristiretke!"
Su halli seitsmesaja-aastast koonu
ju vajab hädapärast kõrge kroonu,
et luvva mõne ülendava hetke...
Kui küllalt tehtud igasugu sporti,
siis pakutakse vaimutoiduks rahva
(kes niikuinii on pommitõstja vahva)
veel mineviku halemeelist torti.
Ja rahu maapääl, inglastel häämeel,
et Eesti jookseb, kargab edu teel!

On kaugele jäänd lumiharjad taha.
Kaks oli teed, kas kurale või hääle -
ma mõlemalle tõmband kriipsu pääle
ja kolmanda, keskpärasuse kuldse
nüüd karjatee vist olen valind muldse.
Ent nagu küünla küljest sula vaha
päev päeva järel tilgub maha.

Võib olla, kõik on unenägu, luule,
kuid siiski tuikab süda hell kui paise,
mis poolitet on vahel kahe naise, -
ehk muu küll tuuled kannud tuule.

Nüüd suvitan jõe kaldal, püvvan havi,
kui metsmees kõigest mahajäänu
nii sõvvan vedeliga käänust käänu.
Aeg ajalt möödub aurik, õõtsub luga,
jääb taha vahust pulbitseja juga
ja kaldast uhab laine kollast savi.

Ju vili valmind väljal nagu mesi
ja hommikuti läbi paksu udu
nii tumevaikne kumab Tsirgu lepik.
Jõepind näib pehme, hall kui seebivesi,
kust püvvan söödaks väikest kalapudu.
Kui vedeliga teinud mõne tiiru
ja vesi paadi päran löönud viiru,
küll maitseb kodun hapupiim ja sepik!
Ent külan undab rehepeksumasin.
See lõikuspüha oreli töö-palve
toob uudse leiva talumehe salve,
kuid mulle kõneleb, et aeg on kasin,
et tuleb suvituse lõpuarve,
et pean jätma kalapüügi, parve,
kun kõrtsin meeldiv, lahke perenaine
(ma, muide, armastan maal olla kaine),
et tuleb jälle ropp ja igav talve.

Öö kirstu venib päeva petlik vari
kui kangas sinihalli värvi.
Öö tuleb, osatab mu haige närvi,
kui valmib ehatähe hõbemari.
Sööb verre nagu rooste eluproosa.
Suur kirg mu mineviku seelik roosa,
on meelest läind su peopai ja nisa,
kuid helesinine kleit püsib visa.
Taas viirastub mu unne sünge linn,
kesk tuld ja suitsu tänavate rägan
sind otsin, jooksen, hüüan, ägan:
ürgsisalik kui õudne zeppelin
all taeva ristleb - hädaohun tema.
Mu ajju haarab kondikäega kirm,
vist ajast sellest säilind öine hirm,
kui kivikirvega mu esiisa
veel kaitses armast, karvast esiema.
Nii kiusab, ajab taga uni kuri
mind, kuni kumab aovalge puri.

Kui ilma on vaikne, jõgi tuulevaga,
veest hüppab viidik vahel välja tsilksti
ja nagu lutsuviske hõberaha
ta pinda mööda laseb vilksti, vilksti, -
vist mõni röövik ajab teda taga.
Ma kirun oma ette: õnn on paha,
ei võta havi mait, ei maksa jahti,
ent järsku põnks - jõnk, jõnk teeb nööri võnge:
roohunt on neeland harulise õnge!
Lööb pinnale ja tuleb kohinaga
kui lohe saba rõngan, lõvvad lahti.
Kuid teise tõmbad nagu vettind ramba,
kes alles paadin salvab traati hamba.
Suust kukub välja hukutaja pala,
kui pooleks lõigat väike söödakala.

Hall hommik vaatab aknast sisse virge 
ja tuppa hiilib tõelikkuse paine. 
Ma kodumaa idüllin rühin kaine 
kui tuhat eestlast, püstipäi ja sirge, - 
kui hästi, halvasti ka käsi käis! 
Pääkohal Martin Lutheruse jumal 
kui kohtupristav ametlik ja vali, 
all maapääl rahvas tuim ja rumal, 
kel’ kunst ja luule - päevavargus, nali. 
Ent meeli valdab soome-ugri saba 
ja õitseb vaba tõusikluse raba - 
õhk nagu kärbse tiibu täis!