Vt ka sisukokkuvõtet

1. ptk
2. ptk
4. ptk
5. ptk
6. ptk
7. ptk
8. ptk
9. ptk
10. ptk
11. ptk
15. ptk
16. ptk
20. ptk
21. ptk

Esimene päätükk

    On imeline hommik iga.
Seesama hääl mu äratab,
seesama kordub minutiga,
mis olnud eile. Särahtab 
toas päike, kaldab kuldsest kannust 
suur suvi värve heldet annust,
ja lõhnu saadab peenar hõrk.
End sirutan, ja päeva võrk 
mind mässib jälle, tutva laane 
pilt tuttav: männi kõrval mänd,
roht kirju, sammal, mõni känd,
tükk selget sina ülal vaane,
all pala järve umbund vett,
mil mängleb varjude vinjett.


    2.
    Maapagulase päevi viidan:
nii sõpre otsus - ostrakism.
Mis sellest? Põle tuliriidas,
nõidlatern eilne - kommunism! 
Sa soendad mõnda juhti-hulgust,
ei eales kannatavat vulgust:
ei täida kõhtu nagu Baal 
suur inimvaimu ideaal.
Mis kaugel, kaunis unikuju,
on saabund ta, ju kahvatab.
Aeg vaeva kivil jahvatab,
aeg - igal hetkel ise tuju.
Maapagulase minu tund 
kas talle olgu ohvri pund? 


    3.
    End riietan - jalg väljas astub.
On kõikjal heli, lõhn ja värv.
Meel tuule kuminasse kastub,
ja imeb valgust haige närv.
On õitsev juuni, ilmad helged,
mil taevad kõrged, siniselged 
ja kaugus põhjatu ning vaag.
Ööd läbi saagib räägu saag 
ja laulab ööpik, kukub kägu,
päev aga - lõokse trillerdus 
ja pääsu silin, sillerdus,
päev iga siiski ise nägu.
On kõikjal vaba, kerge, hää 
kui ema üska peita pää.


    4.
    Mul millestki ei ole puudust:
see suvi kummul’ küllussarv 
maa selle üle, mille truudust 
võiks kadestada võõras harv.
Siin omad aastad ära viidad,
peotäie lõpuks saaki niidad,
mil märgiks vaimu kullaproov.
Ju ammune mu ainus soov 
siit saada kaugele, kus linnad 
kui kärjil täidet mesipuud.
Nüüd metsas mitmendamat kuud 
ma uitan. Aeg, mil ankrud vinnad 
ja sillad põrmuks põletad? 
Kuid milleks mõtted kõledad? 


    5.
    On suvi kena kodumaine 
aovalgest teise valgeni.
Sind varjab hälliv põllulaine,
roht aasal küünib palgeni.
On vaikus sellele, kes valvab,
ja üksindus, kel südant salvab 
rütm kärsik, kauge ilma uim.
Kes vanadusest nõder, tuim,
sel ikka valla külatanum,
laupäeva-õhtune idüll.
Muud olen eelistand ma küll,
nüüd osaks kodu kalja-anum - 
ma rahul sellega. Misjaoks 
hing eneselle koormat laoks? 


    6.
    Ma põgenend kui kerge vari,
vaht tormi aastast seitseteist.
Mu tõstis üles inimkari 
ja heitis alla kõrguseist.
Nii kedrand ikka saatusvokid.
Fortuna pettelised lokid 
ei kellelegi kauaks jäänd.
On imeline elu käänd:
seesama jõud, kes Roberpierre’i 
vast tõstnud suureks timukaks - 
kui möödund vaevalt hetkeid kaks,
ta saatnud alla tapakääri.
Seesama jõud, mis loond on maa,
eks selle ükskord hävita! 


    7.
    Ei olnud kirja täna mulle.
Mis peakski kirjutama Ruth? 
Ta meel jäi ilma palangulle,
mu meelest see vaid muinasjutt.
Me rännand kõrvu ainult selleks,
et olla sõsaraks ning velleks 
neil’, kellel vaevat ihu, hing.
Nüüd teisele on teine ring:
mu - saatuselle alistuses,
kus mets ja kanarpiku nõmm.
On nägu päikses kõrbend, tõmm 
ja igas riide palistuses 
vihk kiiri suudluspalavaid,
ööl igatsusi salamaid.


    8.
    Kuis loodus imeliselt pilland! 
Õhk igal sammul õite tolm,
ja villand päikest, haljust villand 
ning laule põõsais kolmkord kolm! 
Tee põhjast lõuna nagu kure,
ei rõhu rinda miski mure - 
on aega küllalt, palju maad,
kus vastselt lameskella saad.
Mu sisim mina lahti koorub 
kui kevadine paju pung,
end sirutella kõikjal tung 
mind kihutab ja kaugus loorub 
kui naise üsa veetlev siid.
Oi, suvi, kuhu mind sa viid! 


    9.
    On saabund helge pärastlõuna,
kui kütis küdeb ilmaruum.
Ma enda keha küpse õuna 
pean rohtu heitma, muidu kuum 
ta kõrvetab. Ju mõne kõdra 
ta valmistand ja kõrre nõdra 
maa küljest kiskund. Varju lään,
kus paks on tihnik, sinna jään 
niikaua, kuni õhtu jõuab,
toob õhku õrna puhangut.
Mu vere soontes uhangut 
kui hurma haistan. Kergelt sõuab 
pilv väike valge taeva all,
villpuhas, nagu pestud tall.




Teine päätükk

    4.
    Maalapp see mulle ülim aare,
taas metsa - pühapäine retk.
Teen ringi ümber põllusaare,
võin õngitseda mõni hetk,
roolinde puhmais otsi pesi,
vast vaadelda, kas loob ju kesi,
ja muidki askleid leida häid.
Tuul kiiguteleb männi päid - 
pää enda paljastan ning jatkan 
teekonda, mõtlen kellegist.
Nii läheb aeg, paar tundi vist.
Ma vaatlen, kuulan, lille katkan 
ja haistan, seiran pisimat 
mu meeleliiget sisimat.


    5.
    Tee metsast välja kohe jõge,
mis kiirgab aasa haljuses.
Aeg imeline tulnud. Sõge 
ma oleksin, kui valjuses 
end tuppa lukutaksin. Kaugus 
mind meelitab, ja taeva raugus 
on südamelle tõhus roht.
See kivi siin mu armsam koht:
siin olen istund päevad läbi 
ja oodand. Keda? Kedagi 
vist mitte. Kerge sedasi.
Hääd kõigile! Mets, koha! Käbi,
sa ladval kiigu! Valmi, voos! 
On ülim pagulase loos.


    6.
    Võid matkata, kuipalju tuju:
on kõikjal sulle valmis säng.
Ükspuha tõde, unikuju,
ränk tõelikkus ja kerge mäng.
Sa viimse kütke katki kaksad 
vaid siis, kui ise oskad, jaksad.
Tund saabub varem-hiljem, kui 
jääd imetlema avasui 
maad metsa, jõge, merivesi 
kui enda loova vaimu teost.
Suurt Jumalat kui kallist seost 
sa kiida, arma inimesi - 
nii mõtlin, istmeks kivi hall 
ja ringi laane voogav vall.


    7.
    Ja, sõbrad kaugel, jääge sinna! 
Ei teieni mu kosta kaig.
Ma - päikeselle palja rinna,
mu - lilled, sammal, reburaig.
Niisama, enda lõbuks hõikan 
ja ajaviiduks teedelt põikan,
õhk, tuul ja linde laulud rool.
Tean, keegi järgneb mulle igalpool 
kui sõber järgneb: mulla uimas 
ta aiman hõngu mahedat.
Ei taha teie jahedat,
kes oletsete elus tuimas,
ma mõtet seekord jagada.
Te rahus võite magada! 


    12.
    Mind kodus ootas sõber armas.
Hää, Juhan, joome sõpruseks! 
On vihma tulnud, vilja parmas 
su põllul valmib. Juua eks 
seepärast või me heldumuses! 
Ma eremiit, kes keeldumuses,
askeesis veetnud mitmed kuud.
Nüüd unistagem mured muud,
üks mure jäägu: tervist juua! 
Me noorusaastad eland koos 
kui lapsed kaunis muinasloos - 
las unistused vastselt luua 
poeemi tolle ainus kord,
päälkirjaks: Luuletai ning lord.


    13.
    On sinu põllud, metsad laiad,
täis vilju aidad avarad 
ja loomi tallid, laual saiad,
praed, kallid joogid. Armastad 
sa hüvast maisest tunda mõnu.
Teed palju tööd ja vähe sõnu,
hoolt kannad naise, laste eest.
Ma sinus enne tundsin meest,
kes elu põletas ja raha 
ei pidand miskiks. Mõisa said 
ja naise kätte - jalamaid 
sa muutusid kui loom, kes naha 
aab ära vara kevadel.
Lõpp oli meie sõprusel.




Neljas päätükk

    1.
    Maa hõõgas. Päeva palavuse 
kesköölgi metsas lentsis leil.
Rätt juuni sondse hämaruse 
õrn lehvis ladvul, põõsail, teil.
Kui viirukpannud kauged künkad 
jõe taga aurasid. Pilvrünkad 
põudkerged taeval hiilisid.
Vaid nurmil räägud viilisid,
hääl sekka külast kostis kume.
Ent muidu vaikne haudjas ilm.
Harv mõni siras tähe silm 
ja puudelt langes vari sume.
Näis, nagu kõnniks kusagil 
suur Jumal. Lõhnas miski lill.


    2.
    Öö juuli homse esimene,
lindvaga, kuum ja kastetu! 
Ma rohtu heitsin, inimene,
kes päiksest, tuulest väsinu,
ja mõtlin: Leban üksikuna 
ning võõrana siin mullal, kuna 
hing siiski vaba, õnnelik 
kui suvituules õiestik.
See minu tund! See minu karik! 
Kui kerget viina sekundeid 
tast joon ning kiidan Looja teid.
Oo, juuli kuldne! Küpseb varik 
ja nisu. Peotäis kodumaad,
sa nüüd kui eales armsaks saad! 


    3.
    Siis tõstis tuult. Käis unisena 
nõrk kahin oksalt oksale.
Mu palgeid puutus kiududena 
soe, väsind hingus mändade.
Jäin kuulatama. Sammud virged 
mäest alla tulid, kuju sirget 
öö puude vahel varjutas.
See neitsi lillas. Ehmatas 
mind nähes veidi. Tõusin üles,
pääd paljastades tervitin.
"Aeg ilus täna!" laususin.
"Võid lameskella sambla süles 
ja vahti taevast. Minu viis 
see harilik." "Teid segan siis",


    4.
    ta vastas. "Tulin ootamata! 
Eks ole?" Vaiki, süda mu! 
Hää nii, et saabub kogemata,
mis oodat ammu. Tundmatu 
on inimsaatus. Elu ruttu 
lääb mööda - vestab muinasjuttu 
öö täna. Tuksub neitsi rind 
ta bluusi all kui magav lind.
See ilus uni kodumaine - 
ma mõtlin. "Kaunis Iselin,
kes Glahni võlus!" väljendin.
"Ei too, vaid tavalisem naine",
ta naeris. "Muust te kõnelge".
Mu eest, maad, taevad, ütelge.


    5.
    mis mõttes mul! "Miks kõnelusi,
kui tarvis ainult kuulata! 
Kõik sõnad valed, unelusi 
ei eal saa sõnna sulgeda.
Ent kuulake, mis laulab põõsas,
puu, muld ja taevas kiirte rõõsas - 
kõik käärib, hingab, sosistab.
Sääl suvi vilju valmistab,
siin paisub leht ja küpseb mari.
On tuhat imet igalpool.
Kas aimate, kuis eluvool 
maast imbub! Lõhnab pilve vari 
kui lill, mis puhkeb õitsele.
Nüüd sündis juuli. Kuulsite! 


    9.
    Nii olnud täna, kordub homme,
ja elu oma rada käib.
Las ella teised, kuidas komme - 
see mulle ainult kammits näib.
Kas hää või kuri ma, ei küsi,
ei kaua siiski paigal püsi - 
see kõik, mis teile ütelda.
Vast asjata on lisada,
et teile vähe huvitavat 
see pakub." "Tõesti arvate? 
Kas ikka pakku endasse 
peab inimene? Suvitavat 
teid näen kuud kolmat. Rõõmsana 
te mööda käite laulvana.




Viies päätükk

    1.
    Aeg veeres kiirelt igavikku.
Ma maitsin suvist üksindust,
ja taandus vari mineviku,
ja vastselt ärkas elulust.
Tõi kaasa äikest, kuumi tuuli,
jasmiini, pärna õisi juuli,
kui pudeleid hää viinaga 
mu päevi jälle täitis ta.
Kas armastin? Ei teadnud seda,
vaid käisin metsas (vaiksemaks 
sääl oli jäänd ja hämaraks 
ööd muutund aeva). Nägin teda - 
teelt tihnikusse põikasin,
ei näind - siis laulsin, hõikasin.


    2.
    Suur vaikus. Ühtki hinge. Kohin 
vaid vastas kummaline, hell.
Ah, maailm! - mõtlin. Minna tohin 
ma, kuhu tahan, südamel 
on kerge nõnda. Ülim hüve 
pää panna vastu männi tüve 
ja kuulatada ainult: tund,
kaks tundi, kuni saadab und 
ja kastet taevas. Laulis tema? 
Võib olla, laulis veri mu.
Öö mõni tõesti rahutu 
on olnud, hakand tantsisklema 
mu silmis varjud. Olgu! Viib 
kord heli selle une tiib.


    3.
    Ent ühel õhtul (sinisesse 
mets oli uppund suitsusse,
kuusirpki taeval aurudesse) 
me kokku saime. "Lubage 
teilt küsida, miks pagesite 
tookord te nõnda? Arvasite 
mind vääritumaks?" naeris ta,
ja mina naersin: "Ütelda 
see ohtlik teile. Kuigi enam 
te mind ei pelga, ometi 
ma kardet roimar koguni." 
Ta vaikis hajameelselt: kenam 
näis mulle nii. - Tand armastan,
ma mõtlin, kuigi salastan.


    4.
    "On teile minu elu vaja,
eks võtke!" viimaks naeratas 
ja lisas: "Vara mõne aja 
mul pole olnud". "Üllatas 
see mind", ma naersin. "Kummatigi 
ma meelsamini teie ligi,
kui muust me kõneleme nüüd.
See armas väikene etüüd,
mis kuulsin eile, meeldis mulle.
Sonoorne ilus hääl on teil!" 
"Ah, tühi!" palgeil punaseil 
ta tõrjus, näole kohkunulle 
käe pani. - Peened sõrmed tal,
ma mõtlin, hergab särgi all 


    5.
    pruun rinnakobar. Suudlemiseks 
kui lood see olend kaunis, noor.
Mets voogas, muutus sonimiseks 
ta kohin, paisus uduloor,
lill miski lõhnas mürgisena.
"Ma tänan teid! See imekena 
tund kauaks mulle meele jääb",
nii ütlin. "Suvi mööda lääb",
ta naeris. "Paha enda vastu 
te liialt." Soojalt tuksusid 
ta huuled, sammud nõtkusid 
kui kõrred tuules. Jumal, astu 
siinsamas paigas surnuks mind! 
On teine selle elu hind.


    6.
    "Ja, õige", ütlin. "Olen paha,
kuid teie hää!" Ta võtsin käe.
See oli soe ja pehme, naha 
kiudsooned tuikasid. - Eks näe,
kas tõesti, mõtlin, armastuse 
see vihje oli. Saladuse 
las ise avab. - Vabastas 
ta käe ning nägin: vihvatas 
ta silmis, moondus tumedamaks 
näojumi, huuled värahtid 
ja rinnad - ah, need tõmbusid 
kui hirmund linnul! Pimedamaks 
öö oli muutund. Rukkituul 
me ümber laulis, siutsus puul.


    7.
    Kas olin rõõmus selle üle? 
Võib olla, ei, võib olla, ja.
Hääd teed, kes lähed metsa sülle! 
Hääd teed, kes tuled saagiga! 
Ma öine jahimees ja põder,
kes pageb küti eest. Ma nõder 
ja tugev ühtlasi, kes muu! 
On pilve taha kadund kuu,
ja udus sillerdab lind mingi.
Mis lind? Ükskõik ju mulle see! 
Ma sulen silmad. Kulen vee 
ja elu õrna hingust ringi 
ja sõnu: "Tihti õnne surm 
on enda mõte!" - Ja, see turm! - 


    8.
    ma mõtlen. Silmad avan: kelle 
see nägu vaatab mulle nii? 
"Meist igaüks on surmand selle,
kes armas!" Tungib üdini 
ta pilk, mis võõras, siiski tuttav,
see terasvahe, ehmund, ruttav - 
mu varasurnud õekse pilk.
Mis oli see? Üks kastetilk? 
Ma tõusen üles, taltsutades 
end vaevalt, lausun: "Lubate 
et lähen nüüd? Mu järele 
on tulnud keegi." Imestades 
ta mulle vaatab, küsivalt 
ja kurvalt kõrge kulmu alt.


    9.
    "Te silmad niisked!" heldib vaevalt.
"Kas olen süüdi? Haavasin?" 
"Ei - ei te süüdi! Tuulelt, taevalt 
see tulnud. Naerda katsusin,
kuid haige olen. Haiged tujud,.
Ei kõne väärt." "Ja, unikujud!" 
ta osavõtvalt. "Peletaks 
need ära." "Muutub valgemaks".
ma vastu. Tahtsin naljatada? 
Ei meeldind tema osavõtt? 
Ah, - mõtlin - asjata on tõtt,
mis peitub rinnus, seletada.
On kerge mõista teise rõõm,
kuid raske valu varjat lõõm.



Kuues päätükk

    1.
    Kas oli muutund miski? Ise,
võib olla, veidi muutusin.
All juuli täiskuu imelise 
ta teele jälle puutusin.
Kas seda tahtsin? Tahtis tema? 
Aeg oli ilus. Kõnelema 
kes hakkas? Juhtus midagi? 
Öö vaikne. Hing mu vaikiski 
ja süda vaikis. Istusime.
Tarn kiikus tasa. Sulises 
jõe vesi, kuskil vulises 
kui allik varjat. Vaikisime.
Mets vaikis. Hingas keegi vaid 
mu lähedal, ja pedakaid...



Seitsmes päätükk
 
    1.
    Mul imeline tekkis tarve 
taas käia sääl, kus inimmurd.
Mind õhtul kumin karjasarve,
mets hämarduv, ja pilve kurd,
ja rongi mürin, kiljuv heli,
oks tuules kiikuv osateli,
muu asi mõni peletas.
Silm igal sammul seletas,
kõrv kuulis võõrast. Varju heitis 
mu teele miski tundmatu.
Ning läksin jälle rahutu 
ma selle eest. End süda peitis 
kui varas inimridades....



Kaheksas päätükk
 
    1.
    Ei saand ma und, ei kinni silma.
Öö aknast vaatas pigimust,
ja kaja kauge rajuilma 
mu kõrvu kostis. Pimedust 
aeg ajalt lõikas välgunuga,
pilvkangast sürtsuv vosvorsuga 
kui raudseil teljil kokku lõi.
Torm lähemalle äikest tõi,
kuid siiski eemalt mööda kandis.
Vaid ülal mürises ning laas 
mu ümber kõmas. Põras klaas 
mu aknal, teisalt vastust andis 
öö põhjatuma tühi haud.
Toa nurgas võõralt naksus laud.


    2.
    Ei tulnud und. Kui võõras käsi 
end voodi kohta sirutas,
ja pures miski ajusäsi.
Ent väljas äike virutas 
kui peeneid kive vastu seina,
ja kahistades kuiva heina 
tuul ümber onni ringi käis.
Ma mõtlin: aeg on jälle täis,
et minna siit. On tähe näidand 
sel tunnil Jumal, tema sõrm.
Ta hingeõhku hingab põrm,
on tema taevas tule läidand.
Ma avan akna. Tümiseb 
öö lakkamata. Ümiseb 


    3.
    koer unes. Õhu karske puhang 
lööb näkku mulle, lõhnust tiin.
On ära vajund vihma uhang.
Mõnd harva piiska poetab siin.
Ma vaatan üles. Pilve järgi 
pilv mööda ruttab. Männi pärgi 
tuul painutab. Ent kaugemal 
on miski teoksil. Kõminal 
sääl keegi raudsel vankril rühib,
ja rändab valgus kollane 
ta kaasas kohal metsade,
aovalu horizondilt pühib 
ja viskleb nagu eksind vaim.
Jääb selle õudse ilu aim...



Üheksas päätükk
 
    6.
    Ma olen haige. Raske tõde 
nüüd jälle selge mulle see.
Sa oled ilus, siiski õde 
võid ainult olla. Sinu tee 
viib mööda. Tuhatkordselt parem,
kui lähed tõesti, lähed varem.
Sa kuulud ellu, mulle surm 
on osa. Õitse, kodunurm! 
Maa, kanna vilja kõikidelle! 
Muld, süütumaile ole troost! 
Mu päevad lagunevad koost 
kui vaht, mis heidet voogudelle.
Ma lähen ära, nagu läks 
siit kivilt praegu kivitäks.


    7.
    Ma ütlen: "Saabub lahkumine!" 
ja talle kirja ulatan.
Ta loeb ja varjat kohkumine 
ta pilgu moondab. Kuulatan,
kuis puie ladvul veereb kohin,
ja lisan naerdes: "Teada tohin 
kas siia kauaks jääte?" Toon 
mu sõnul külm ja monotoon,
kuid siiski aiman, mõistab tema,
mis tunnen. Vastab sosinal:
"Kui jatkub päevi Jumalal 
häid kauemaks, ei põgenema 
siis kipu veel!" Nii, mõtlen. Kurb 
see kõik. Mis teha? Paju urb,


    8.
    ja kase pung ja männi käbi,
teil osaks sünnitada uut.
Mu küünal kiirelt põleb läbi,
ja mustub onni aknaruut.
Ehk tilgub hinge hõõgav vaha 
küll iga tuule poole maha - 
see kasutu, see viljatu.
Hing, tuhat korda kiljatu - 
ei muud kui tühjus vastu kaja.
Mis teha? Tänu taevale,
aeg ilus. Palgaks vaevale 
on Issamd saatnud ajastaja.
Kui kuld saab nurmel rukkihakk,
et täitub talumehe vakk.


    9.
    Ma ütlen: "Hää, et jääte siia,
ja hää, et nõnda rikas ilm.
Hää see, et teistel üleliia 
on õnne. Tõesti, niiskub silm,
kui mõtlen ainult, millist õnne 
on ilmas". Ajab pilvesõnne 
tuul üle taeva. Vaevab mind,
ei ise tea, mis hirm või ind.
Kuid siiski kerge oleskella.
Bianka - kõla milline!  
Bianka - õnn mu hiline! 
Ta vaatab maha, vaatab kella 
ja näpib kõrt. On sügavad 
ta silmad, aeva tumedad.



Kümnes päätükk
 
    4.
    ja ukse ette ilmub august.
Aeg pime pääle kihutab.
Vihmraske udu matab kaugust.
End lähemalle nihutab,
me lauda istub keegi kolmas. - 
Õhk oli kuum, tee eemal tolmas,
ekstaasi aurus huljus hing.
Ta oli sääl kui vaim või ving.
Ta oli ilmund kuulmatumalt.
Hää küll, sa kolmas! Valagem 
veel klaasid täis ja palagem! 
Laul vägev, kosta kütketumalt,
et võõras kuuldes väriseks! 
Lapp niisket maad mu päriseks.


    5.
    Ta ütles: "Harjub inimene.
Kord juhtus, rahe vilja lõi - 
ma olin alles poisikene,
noor peremees". Ta sõõmu jõi 
ning jatkas: "Hädatlust ja kisa,
mis oli! Naeris kadund isa 
ja ütles: "Õpi kahe eest,
poeg, kannatust. Ei muidu meest 
sust elus saa". Nüüd taevast nuge 
või sadagu - mis mure mul! 
Kõik läheb ühte teed ja sul 
ei ole teist". Ja, vallanduge 
mu hinge kütkest, raudsed read! 
Sa kõike elus kandma pead.


    6.
    Mis järgnes, mõjus nagu uni,
sõit karussellil kireval.
Harmoonik üürgas õdanguni,
ja keegi häälel äreval 
mu kõrvu kordas veidraid sõnu:
"Veel jooge, sõbrad! Elust mõnu 
veel tundke! Pähe pange kroon! 
Teis tuksub Looja verisoon,
ja tema tukset kuulatage! 
Teis kõigis osa Jumalast,
entusiasmi humalast.
Maa oli tühi, pime, lage - 
sai manner, saabus valgus suur,
maast kasvas inimen ja juur.


    7.
    On loodus ülim tarkusraamat:
sääl ükski asi pole hülg.
Me sünd ja surm vaid vahejaamad,
kus pöördub elu lehekülg.
Te kõike kiitke: peotäit mulda,
mis jalge all, ja sügiskulda 
ja rohu hingust lehekuist".
Me kõrtsis. Aknaist avatuist 
tuul kandis viimse juuli kuuma,
näis eemal kõver raudteeliin.
Toa sinisuitsus voolas viin,
näod aina võtsid punahuuma.
Ropp sõna mõni poetus, paar,
ja helkis naeru vikerkaar...



Üksteistkümnes päätükk
 
    1.
    Kolm päeva olin haige sängis 
ja neljandamal tuli Ruth.
Kiir hele aknalaual mängis 
ja ülal hõljus männi tutt.
Ta ilus ja, täisvereline,
suu ümber õrnus eriline.
Ta seelik vöödiline pruun - 
kui kutse iga vöödi suun.
Käe piha ümber panin talle 
ja ütlin: "Väikseid rinnapäid 
neid ammu olen ihand häid.
Sa mulle armas!" Madalalle 
ta paindus, ootas avasui.
Ma lisasin: "Sa oled kui 


    2.
    too naine, kelle sülelusi 
ma olen oodand mitu kuud.
Sa oled hää! Su kaisutusi 
nüüd jälle küll. Ei vaja muud!" 
Ning veeres päevi päeva perra.
Tuld hommikuse päikse terra 
ning õhtu õhku sisendus.
Mu hinges õnne kisendus 
ja rohus sirin ümber maja,
toas seina kella vilgas tiks.
Ei pärind kumbki: Kuidas? Miks? 
Vaid vaikimisse mõne aja 
üksteise eest end kaitsime.
Hää! Seela! Suve maitsime.


    3.
    See hilissuvi, nukker vähe.
Ju nurmil algas rukki põim,
ja nisu lõhnad tõusid pähe,
ja selge valgus nagu lõim 
vaikvahajasi välju mässis.
Tuul harva männi latvu rässis,
ent muidu okstes uinus nõrk,
ja õhus hämmelgate võrk 
tuhmhõbedane tihe rippus.
Käes käsi kaugeid põlluteid 
me kõndisime kollaseid.
Tund iga kiirelt kaotsi kippus,
ja kärmelt kostis sirbi raps.
Mu kõrval nagu väike laps 


    4.
    ta vahel tantsis, laulis, hullas 
ja nõtkus nagu pajuvits,
säälsamas, palged lõikuskullas 
ja rinnalt alla vajund pits,
kui odalisk mu ette seisis.
Pilv valge kaugelt mööda reisis 
ja kase lehti puutus tuul,
suud tema janust minu huul.
Ta andumuse palav uri 
mind meeli võtvalt joovutas.
Ta kõik, mis oli, loovutas.
Ei küsind, olen hää või kuri 
ta vastu olnud vaheaal.
Ma teadsin, ammu ideaal 


    5.
    on talle olnud vaba naine,
too kirjanduse kujutelm,
kord meeletu, säälsamas kaine,
metskassi laadi väike kelm,
kes tuleb, läheb, kuidas tahe,
kel tundmatu ei ole pahe,
kes siiski kultiveerit seks,
et lõplikult ei hävineks.
Ta vabaks andsin hülgamata,
kui elu muutus tüütavaks.
Nüüd jälle saan ma süütavaks 
kui enne talle. Pelgamata 
ta tulnud, armsaks osutund.
Ma tema armust kosutund.



Viisteistkümnes päätükk

    1.
    Kirg viimne kibe lõikuskuine,
mil astreid kannab peenra sõõr! 
Päev ära veeres tühi, puine 
ja õhtul hulus tormi lõõr.
Ent saabus öö - üksteise kaissu 
meid heitis jaheduse paisu 
alt vabaks pääsnud vere lõõsk.
Ta ihu, jälle noor ning rõõsk,
öös mustas mulla lõhnadega 
mind nagu enne ahvatas.
Ta minu sülle kahvatas,
kui sõrmedega kõhnadega 
välk rebis pilve mägesid.
Ma kiitsin taeva vägesid 


    2.
    ja suudlin teda, kuni unne 
ta vajus väsind, küllastund.
Mind valdas roidund õnnetunne 
ja miski õud - ei tulnud und.
Õhk jahe imbus metsast vilust.
Öö keeras end, ja pilve pilust 
täht välja tõukas hõbe-eo.
Ma vastu palgeid panin peo 
ja tajusin, kuis hõõgus veri 
kuum soontes, iga nahatäpp.
Tumm vaikus. Kaapis männi käpp 
vaid katust, kiikus tuule peri 
oks akna ees ja lille vars.
Silm kellegi kui sünge Mars 


    3.
    mu hinge vaatas ruudu ähmast.
Mul oli valus mõtelda.
Kui kerjus läbi saost ja rähmast 
on elust tulnud tõtelda.
Mistarvis? Asjatumad võidud,
poeedi argonaudi-sõidud - 
pamfletiks kõik see osutub.
Mu veri verest kosutub.
Kas toob see rahu? Kustub iha? 
Kas aegki rohtu õpetab? 
Ah, surm vaid ükskord lõpetab 
su armastuse, õnne, viha.
Haud ainus eesmärk, piligrim.
Nii mõtlin. Kasvas tusa vimm.


    4.
    Oo, pettumuse vaikne valu! 
Oo, tuli hõõguv väsind pääs! 
Aeg veeres. Süttis kohal palu 
aovalges ida hahkjas ääs,
ja ärkas kohin metsas vagas.
Ruth magas. Maa ja taevas magas.
Ma ainult heitlin unetu,
kui palju kordi enne ju,
nii üksijäetu tundsin enda,
nii võõra kodus nagu paos.
Õnn üürikene ära vaos,
mind tühjus uputas. Ei venda,
ei sõsarat, ei naist, ei last, 
kes oleks hoidnud vajumast.


    5.
    Seesama mõte aju näris,
seesama rinnas salvas tõuk.
Ja sama saalis elu-äris 
ükskõikne, vaenuline jõuk.
Võib olla, leidsid paljud selle,
mis otsisid. Hääd kõikidelle! 
Kuid mulle unetumad ööd,
refleksi viili tehes tööd.
Mu kõrval sängis magas naine,
nii ärapöördund, eneses.
Ta alles andund põledes,
nüüd lebas rahulik ja kaine 
kui kirge kätkev elav laip.
Ma ringutin, ja taandus vaip 


    6.
    ta kehalt, paljalt niueteni.
Kihk veider-võõras riivas mind.
On nagu ohvrit hoidnud seni 
see ihu - naba, üsk ja rind, - 
täis himu saand, siis unne vajund 
ja magand. Aastaid oled hajund 
ta käte vahel nagu vaht.
Päev päeva perra armujaht 
su pääle käind, ja vaenlasena 
sind taga ajand julm kapriis.
Ah, kokkukõla paradiis! 
Ah, noorustaeva neitsikena! 
On sama kaugel ideaal 
kui kangastused ilmal vaal.


    7.
    Paroodialle lõppu teha 
su oma käsivarte jõus.
Hoop julge laotab vaevat keha 
ja tardub veri mulla nõus,
surm hinge uueks aineks muudab.
Kui kaua süda kanda suudab 
ööd tühja, õudset, hirmulist! 
Sind üksindus kui raske rist 
on rõhund - sääl, kus naise jalad 
sind kinni hoidnud anduvalt.
Näe, ahvatavad teki alt 
ta noore keha küpsed palad.
Need hävita! Ah, roimarlik 
jälk mõte! Roidund videvik! 


    8.
    Ma mantli võtan õlgadelle 
ja paljajalu välja lään,
kui kiusatuna põldudelle 
ning metsa jooksen, seisma jään 
ja jälle ruttan. Milleks? Kuhu? 
Ei tea. Ei küsi. Laulan puhu 
ja puhu naeran mõistmatult.
Tuul tulles kaugelt rännakult,
mu näkku heidab külma juga,
külm niiske rohi jalgu lööb.
Seesama skepsis aju sööb,
seesama rinda lõigub nuga,
kõikasjatuse tunnu taud.
Ah, tühjus, tusa õud ja haud! 


    9.
    Ma olen haige, sündind surmaks 
Eos vanemate patu palk 
mu kätte makset, elu turmaks 
öö armastuse muutnud. Valk 
on vili väljal, ootab lõikust.
Oo, igaviku irve võikust! 
Oo, elu seadust pöörmatut! 
Kolmkümmend aastat koormatut 
taasperi kiskund mulla sülle,
kust olen tulnud, liha, luid.
Ma taotlend radu keelatuid 
ja Looja kuue pannud ülle - 
on üle astumata piir,
kust algand, sinna lõpeb tiir.


    10.
    Saab jälle hommik. Lahkub udu,
öö ajab päikse vägevus.
On ülal roosa pilvekudu 
ja taamal kaunis nägemus - 
mets hoiab kõrgel kiirte vihku.
Suur vaikus maal. Ei kuulda kihku.
Vaid kõikjal valgust igritseb.
Tuul puie latvu sagritseb 
nii tasa, vaevalt kahisedes,
ja kaste rohtu niisutab.
Mu ajju mürki piisutab 
ja kummaliselt valuledes 
hing aimab enda piiratust 
ja nõrkust, tühjust, kestmatust.


    11.
    Vaim igavene. Paha nali! 
Põrm, tolmukübe inime.
Teoorias võid olla vali 
ja tugev. Laotus sinine 
jõukillu viimse puruks rõhub.
Aeg igavene ära lõhub 
su kuju, kesta helkiva.
Ah, kurbusega kelkiva,
kui viiakse su katafalki 
haudmaale, naise, sõbra truu 
nutt varsti vaikib. Lammub luu 
ja liha. Järgib saatust kalki 
põlv põlvest väeti inimkond.
Saab päevast öö ja vihmast sond - 


    12.
    ei miski muutu. Ikka sama 
ring igavene, mõttetu.
Pead selle endas purustama,
end tundma nõdra, võidetu 
kui võitja osas. Ah, mul võimu 
ei ole. Kuulun sesse hõimu,
kel ette määrat iga samm 
on selle poolt, kes tugevam.
Ma lähen koju, veri haige 
pääs pakitseb ja kurgus nutt.
Nii vaikne tuba. Magab Ruth 
kui enne. Ah, see une vaige! 
See üksindus! Ma voodi man 
kui võõras seisan, ahastan.



Kuusteistkümnes päätükk
 
    1.
    Päev jälle saabus kaunis, selge.
Kuis hästi mõjus metsa lõhn 
ja leevendavalt päike helge 
ja suve viimne haljus kõhn! 
Maailm on siiski ülim aare,
ma mõtlin. Käia iga kaare 
ning iga tuule radasid.
On võimalusi sadasid,
et olla õnnelik. Neid taba - 
vaid mine, vaata, kuulata! 
Öö läbi valvel vahina 
sa olid - inimen, kes vaba - 
mistarvis piin ja kurvastus! 
Suur ainult olgu armastus,


    2.
    suur sõbrale ja vaenlaselle 
kui päike hääle, kurjale.
Sa ole troostiks kurbadelle 
ja koorem võta turjale,
mis pääle pand on õnnetulle.
Ei ole asjatumalt sulle 
ant Looja vaim, and Jumala.
Kord jäta katse rumala 
end vabastada enda ainest 
ja raisata jõusädemeid.
Tea, elu seadus juhib neid 
ning loomistungi määrat painest 
ei ole pääsu. Rahvapõlv,
mets, merivesi, põllunõlv,


    3.
    maapõu ja leekiv taevakatus 
uut sünnitab ja surmab taas.
Ühtaegu kestab pulm ja matus,
ühtaegu murdub lillevaas 
ja täidetakse nelkidega 
uus. Kummalise veetlusega 
noort elu algab surnuaid.
Vang, kõlistades ahelaid,
kui sõpra suve vastu võtab.
See pöörmatu, et vana kaob 
ja vastne ärkab. Kella taob 
aeg väsimata. Mööda tõttab 
üksteise järgi inimrong.
Sa maha jäta kitsas kong 


    4.
    ja elu murdu heida ennast,
silm lahti koori vale kaest.
Eeskuju võta õest ning vennast 
ja vaatle santi, viimset vaest.
Rütm kosmiline kõiki kannab,
vaim Jumala end teada annab,
meis igaühes lihaks saab.
Tung luua põrmu õitsma aab.
Nii mõteldes kui võlutuna 
Bianka kõrval kõndisin.
Ma naersin palju, naljatin,
ja lendas kerge liblikuna 
tund tunni järgi üle meist.
Me hästi mõistsime üksteist.


    5.
    All halapaju peatasime 
vee ääres. Tasa kohas laas,
kui sosistelles kallist nime 
haab värises, ja elu raas 
nõrk igas kõrres liigateli.
Ent muidu vaikne; ühtki heli 
ei kostnud kaugel, lähedal,
vaid hergas päikese kristall 
puutüvedel kui tardund karje,
hääl suve õnnest mööduvast,
ja, kaisutades nagu last,
voog kätel hoidis põõsa varje,
neid luilutelles hällitas.
Õhk sinisuitsus virvendas.


    6.
    "On ilus päev!" ta ütles tasa.
"Kuid siiski sügis". "Ja, nii küll 
see on", ma ütlin. "Ajalasa 
kõik jõuab lõppu". "Viimne lill! 
Kuis on see armas!" jälle tema.
Ja mina: "Peate kahetsema,
et suvel vähe noppind neid?" 
"Ei, ei", ta tõrjus. "Tuhandeid 
siit mulle häid jääb mälestusi.
Kas teile mitte?" "Usun, ja!" 
ma ütlin, võtsin vaikselt ta 
käe kauni. "Rind täis igatsusi 
ma lahkun siit". Ja puhu koos 
kesk purret seistes tuulehoos 


    7.
    me mõistsime. Ta vaatas mulle,
mu õla vastu surus pää 
ning nuttis. Ja, Bianka, sulle,
ma mõtlin, kõik! Sa selleks jää,
mis oled! Ütlin: "Armas, kena,
hää inimene, sõpradena 
me lahkume". "Ja, Olaf, ja!" 
ta naeratas ning voolava 
jõe lainetesse poetas lille,
mis kohe kadus pärivett.
Õhk oli soe ja hingas mett.
Maailm täis kulda. Kummargille 
vee ääre vajund üksik puu.
Kui mõttes mets. Ja, sügiskuu! 


    8.
    "Veel mõni päev", ma ütlin, "kuni 
ma lähen. Tänan kõige eest! 
See suvi nagu kaunis uni 
on kadund". Vaatas vastu veest 
kaks silma naervat. Luilutasid 
vood kalda all ja suigutasid 
õrnrohelised värvid maa.
Ma maitsin õnne tunni vaa.
"Te mulle armas!" ütlin pärast.
"Ei enam salga. Mitu kuud 
teid olen oodand. Teie suud 
ja silmi nähes iseärast 
suurt rõõmu tunnud". "Armas!" ta 
kui unes vastas, "armasta 


    9.
    mind ikka nii", ja heitis enda 
mu kaela, suudles õhinal.
Tund seisma jää! Aeg, ära lenda! 
Ma õnnis selle taeva all.
Siis ütlin: "Elu kummaline! 
Ma tean, et saabub lahkumine,
mul siiski hää on sinu man.
Nii väga, väga armastan 
ma täna sind. Ei ealgi enne 
sind pole nõnda armastand,
su kaunist hinge jumaldand.
Sind tänan võrratuma õnne 
ning hüve eest. Ma suudlen sind 
ja tunnen, ärkab noorusind,


    10.
    mis ammu vaibund, jälle minus".
"Sind armastan, ei küsi, miks.
Nii palju kurba, armsam, sinus.
Pead hoidma end". Ja ära läks 
ta enne veel, kui suutsin anda 
kätt talle. Ah, nii hää on kanda 
suurt õnne endas! Üksinda 
ma põldudelle rändama 
jäin hiliseni ööni. Langes 
soepehmet udu. Paitas maad 
tuul vaikne. Tähti müriaad 
zeniidil süttis. Valges hanges 
puu, põõsas tardus. Hõbedat 
vaid kõikjal puistas mahedat.


    11.
    Ja, maailm, mõtlin hardumuses.
Aeg varsti kõigest loobuda,
mis hääd sa kätked. Uneluses 
Biankat oman, joobuda 
võin ainult mõttes. Siiski kallis 
see tund on mulle. - Udus hallis 
ma koju läksin, kerge meel.
Üks kuju vastu tuli teel 
ja keeras metsa - sigareti 
lõhn kibe tungis ninna mu.
Toas leidsin kirja oodatu,
et sõita võin. Ah, helliteti 
mind liialt! Heitsin sängile 
ja nutsin. Jumal! Inime! 



Kakskümnes päätükk

    3.
    Aeg veeres. Uusi kurgi lendas 
ja päike rändas oma teed.
"Sa nukker päike", ütlin endas,
"puu, rohi, muld ja vaiksed veed,
teid tervitan" ja heitsin maha 
ning suudlin maad. Ei miskit taha 
siit enam, mõtlin. Nurm ja vain,
laas, järv ja jõgi, veeta sain 
te seltsis päevi kummalisi - 
üks elahästi! kõigile.
Hääd reisi, kured, lõunasse! 
Häid, linnud teised, rändamisi! 
Ma tõusin, süda kurb ning hell,
ja läksin koju. Künnisel 


    8.
    Ruth, veetleb sinu ruuge kihar 
mind täna nagu ennegi.
Ma palju öid ja päevi ihar 
su vastu olnud. Kellegi 
nüüd teise omaks jätan sinu.
Ent olgu nii! See saatus minu.
Ei luba muuta naise au,
mis lausut on. Sa võta sau 
teekonnaks jälle imeliseks! 
Veab neitsi rindade narkoos,
peab naise keha lõhnav roos - 
ta ristit sajanimeliseks - 
sind nagu vangi. Jumalik 
see osa. Ole õnnelik! 


    9.
    Ta ära läks ja kinni ukse 
ees minu lükkas. Kommetmäng 
mu oimude tuikvalus tukse.
Ei täna mulle uni, säng.
Taas valla rinnad, aknad valla,
ja jälle taeva tähte alla,
mu unistelma nõtke samm.
Kui lõpeb julgus, käte ramm,
hing vaevas hulvab ketipeni 
ja vaenelaps on süda sees - 
siis lahti ilmakaared ees.
Vaim, rända Lethe randadeni,
jalg, mööda nendest astu sa! 
Aeg tuleb nii, kui kastuda 


    10.
    mul unustuse vette saatus,
kui lunastet on elu pant 
ja lõppu jõuab viimne vaatus.
Koit, vastse päeva zelebrant,
loeb palvet kuldset hommikulle:
tähtvärsid kustuvad kui tulle 
ja saabub nendest särav laul,
suur päike, süttiv Looja aul.
Ma kahte tahtsin lepitada,
und tuua ellu veidike.
Ei vaimustand küll teisi see,
ei ennast suutnud üllatada.
Nüüd helgi, päeva helde kiir! 
Tuul, läänest puhu õrn, zefiir! 


    11.
    Kes kõrge järgi meelil kisub,
peab jätma maha maise kõik.
Vaim Jumalalle lapseks isub 
vaid siis, kui kustub vaeva hõik.
Sest süttige, mu luule lambid,
ja kirge taltsutage, jambid! 
Loom Maupassant’i ja Zola,
nüüd kaugele jää minust sa! 
Kuis aimasin, et üksi lähen.
Ju eemal vedur vilet aab.
On lehti mulda puistand haab 
mu akna all. Kas paljus, vähes,
mõnd armsat siiski veel on siin.
Kuid unustet sest olgu piin!...



Kakskümmendesimene päätükk

    1.
    "Bianka, tulles millist rada 
sa siia jõudsid". "Armastan!" 
ta vastas. "Tahtsin üllatada.
See kõik". "Ja, hää on sinu man.
Sind tänan. Siiski vabandama 
mind pead. Ma ruttan". "Ah, seesama,
seesama ikka kärsik rutt".
"Ja, tuhat täna toimingut 
mul ees, sest õhtul ära reisin.
Hääd päeva sulle". "Ootan sind.
Sa tuled! Ootan". Ah, see ind,
see õrnus! Tummalt paigal seisin 
ja vaatasin, kuis kaugenes 
ta kuju. Süda valules.


    2.
    Kui jõudis õhtu, kummatigi 
ma läksin. Kaua viivitin,
kuid läksin. Loksus kalda ligi 
paat lainetel, ja hämar linn 
kui unes huugas, kihas, sumas.
Aidmaja üksik rauges kumas.
Kaks lõvi raudsel väraval.
Veel õitses lilli akna all 
ja ülal lippu hoidis varras.
Aid lehekullas salalik.
Kõik imehell ja pühalik.
Ma seisatin, hing valus-harras.
Täis vilju uibu kumardus 
mu poole varjus. Hämardus.


    3.
    Ma ootasin. Kolm tundi tervelt 
mul oli aega oodata.
Õhk veidi niiske hoovas pervelt,
linn kauge kaikus, lainena 
nõrk kahin veeres puie võrgus.
Ning uusi tähti läitis kõrgus 
kui keegi külvaks hõbedat.
Ma seisin varjus. Sumedat 
toast imbus valgust, akna taga 
üks kuju liikus, kandes tuld.
Aid sosistas ja hingas muld.
Ma kuulatin - taas imevaga.
Käe sirutin - leht sadas vaid 
ja kustki peeneid pisaraid.


    4.
    "Suu juuks kui öö", ma ütlin. "Lase,
et suudlen sinu kaunist juust.
Su rinnad - Looja käte ase.
Su põlve kedrad kallist luust.
Las kõike suudlen!" "Armas sina!" 
"Ja sina!" Kaua pelgurina 
ma põland kaunist kaunimat.
Kas jõledus see olnud, patt? 
"Sa jälle kurb. Kas mõtled temast?" 
"Ah ei! On hää su armastus 
ja ülihää su sülelus.
Ei eales väsi igatsemast 
su varjat vara veetlikku.
Su puus nii nägus!" "Mõistmatu 


    5.
    see tõesti mulle, mõte julge.
Ruth väga sind on hellitand".
Ah ei, ta mind kui kerget sulge 
on siia-sinna pillutand.
On nukrus hinge jäänd sest mõru - 
suu ümber pilke kibe võru,
ta meeles õhtust viimasest.
"Sind armastan kui esimest.
Sa kõigist parem. Meeletuna 
sind ihkan", naersin lõbusalt.
Ta mulle vaatas põgusalt 
ja kaela heitis kirglikuna.
Kuldpannal vallandus ja vöö 
ta ümbert langes. Oli öö.


    6.
    Ma lugesin ta pilgus hallis 
suurt õnne, imet lugesin.
"Mu süda valus õnnest, kallis! 
Kuis olen pälvind," sosistin,
"ma õnne selle! Sina armas! 
Kui tume siid on iga narmas 
su ihul". "Sinnu kaduda 
ma tahaks. Ikka armasta 
mind nii!" Ja tundsin: esimene 
see viimne elult mulle and.
Ma õnne peekri tühendand.
Täht aknast vaatas. Sügisene 
tuul sala uitis põõsastes.
Õnn langes uibult. Helises.


    7.
    "Tund kaunis: taevad sädelevad.
Jääb mulle ülim mälestus".
"Sa tuled jälle, tuleb kevad.
Sind ihkan nii!" Ja andumus 
ta silmad vastselt kinni sules.
"Mu hing on põlend pühas tules.
Ses ära põlend minevik.
Sind tänan, naine jumalik!" 
Ta pehmed käed mu ümber heitis 
ja suudles veel ning ikka veel.
Nii kadus tund ja aimas meel,
hing enda valu rõõmus peitis.
Ja, siid su juuksed hommikul,
ma mõtlin. Lumi õdangul.


    8.
    Ta saatis mind, ja käies tasa,
käes käsi, öisi tänavaid,
ta kuju, sirget kasvuldasa,
ta silmi naervaid, sügavaid 
ja punast suud kui uneluses 
ma nägin, (nüüdki mälestuses 
tand näen kui kaunist nägemust).
Siis suudlus veel, ja süsimust 
öö võttis mu. Rong sõitis ära.
Tükk aega järgi lehvis rätt,
siis kadus seegi. Kura kätt 
tee tegi käänu. Sünge sära 
kui palang tõusis taeva all.
See linna kuma. Langes hall.