Kirjanikkude liidu esimene praktiline tagajärg oli kirjanduslik kuukiri "Looming". "Loomingu" teise aastakäigu esimese poolaasta numbrid on nüüd ammu juba lugemislaual. Neid numbreid on kuus. Septembriga algab teine poolaasta, mis annab veel neli nummert seega kokku küe nummert aastas. 
    Suhtumine "Loomingusse" võib olla väga mitmekesine, kuid ühine on mitterahulolemine temaga. Seda mitterahulolemist jagavad kirjanikud kui ka publikum. 
    Millest tuleb rahulolematus "Loominguga"? 
    Kõige pealt küll sellest, et "Looming" on kirjanduslik parlament, kus ükski vool ei saa end panna maksma. Seepärast ei saa "Looming" ka ühelegi ringkonnale südameasjaks. "Loomingu" toimetaja on küll kõigile vastuvõetav kirjandusliku parlamendi juht, ühendades osavalt paremat ning pahemat tiiba, tüürides osavalt ning ettevaatlikult soodsas sõiduvees, et Eesti kroonu "Loomingut" mitte ilma abirahata ei jätaks, kuid köita ühtki ringkonda tihedalt kuukirjaga nõnda ei saa. Kuid siiski leiavad kirjanduslikud parempoolsed, et kuukiri on keeleliselt raske lugeda ning sisuliselt moraalivastane; pahempoolsele tiivale aga tundub kuukiri huvituseta, kahvatuna ning elevuseta, hallina ning värvituna. 
    Sarnane on iga kirjandusliku parlamendi saatus, et kaastöö on juhuslik, et ükski ringkond ei pea omaks kohuseks hoolitseda selle mineku ega kaastöö eest. Seepärast oleks kuukirjale ning ka kirjandusele kasulikum, et mõni ringkond kirjanikke saaks domineerivaks, äratades elevust, vasturaiumist, minu pärast kas või pahameelt või vihkamist. Saabuks ühe sõnaga elu, mis "Loomingus" puudub. Teisest küljest on ka selge, et kui "Looming" sarnasena edasi elutseb, et seal võimalikul korral vaid selleks kirjutatakse, et viisakat honoraari saada, et siis tarvidus uue kirjandusliku keskkoha, kirjandusliku avaldusvõimaluse järele saab paratamatuks. (Märgime siin ka Pärnu poolt tuleva katse "Lilulii’ga"). 
    Huvipuudus "Loomingu" vastu kirjanikkude ning ka publikumi poolt on vastutav "Loomingu" sisu eest. Väide, et Eesti kirjanikud paremat pakkuda ei suuda kui seda, mis ilmub nende ühises kuukirjas, oleks sellega eestkätt tagasi tõrjutud. Kirjanduslik elu ning hoog on vaid mattunud parlamendi tuha alla, kuid parlament ei võimalda teravat isikupärast avaldust ega tegulusti, loomisrõõmu, mis on nii vajaline. Kirjaniku piiramatu indiviid &151; see on ometi kirjanduse põhi. 
 

    Vaatelme nüüd "Loomingus" ilmunud kirjanduslikku materjali lähemalt. 
    Kohe alguses puutub silma luuletuste vähesus. Alaline kihutus luuletuste ülirohkuse vastu, mis on olnud ainult näiline ning suhteline proosa vähesusega, on kannud vilja. "Loomingu" 6 nummert toovad ainult 8 algupärast luuletust, nendest viis Adsonilt ning kolm Raualt ning Kaaverilt ning Krustenilt. Peale selle leidub veel kaks pikemat luuletust, nimetatud poleemideks, Jaan Kärnerilt. Aga kus on meie lüürika nimed? Neid ei ole. Kui küsida tohib, miks? Kas tõesti on maha annud kõik luuletajad oma sule, või on põhjus mujal? Vist küll! 
    Adson mõjub nagu alati sümpaatlikult, tema rõõm ning mure omis tillukesis asjus on viimistletud ning eht. Eriti ilusad on tema "Kats laulu" nr. 6. oma südamliku tooniga. 
    Sarnased on Adsoni motiivid neis laules: 

"Milles piap sis saisma hengeline 
Ütenpaigan nigu halg? 
Ole ma jo lihaline, vereline, 
Peris ime om mo jalg. 
                                ("Vangi laul".) 
 
    "Issand, lupa oma nimi suuhhe võtta — 
Inemise’ üsigi ei avita. 
Lupa, et So poole palvusega tõtta — 
Ole lõpetanu inemistega." 
                                ("Vaivatu palvus.")

    Adsoni hea omadus on see, et ta ei ole muutunud kirjanduslikuks, ta luuletusis väriseb inimlik süda. 
    Seda ei või öelda aga mitte Kärnerist, kelle luuletusis leidub literatuuri. Nii ka ta "Autobiograafilises poeemis", mis tundub õige korduvalt kui üks peatükk ta "Biankast ja Ruthist", mille, viimse, üksikud Eesti looduskirjeldused ja meeleolud väärivad Ruthi vastavaid kohti. 
    Adsoni ning Kärneri nimega lõpeb lüürika "Loomingus", muu oleks võinud oodata küpsemist ning iseseisvaks saamist. Algajatele on nende eneste huvides parem, et neile aega antakse võrsuda. "Looming" kohustab ning nõuab, suleharjutused jäägu välja. 
    Peale eelmainitu leidub "Loomingus", seot kõnes veel katkeid Imre Madàch’ist ning Byronist . Madàchi'i "Inimese tragöödia" on tehtud kirjandusliku kirjaoskamisega Murakini poolt, samuti ka Byron "Kaini" tõlge Anni poolt, Byroni "Childe Haroldi hüvastijätu tõlkija G. Suits'i nimi räägib ise enese eest. 
    Madàch'i "Inimese tragöödia kohta olgu öeldud, et Murakin on tõlkinud ta täiesti Ungari keelest, ning tuleb eelseisval hooajal "Draamateatris" lavastusele. 
    Proosast pälvib tähelepanu küll kõigepealt R. Rohti romaan "Kurgsoo". Kui siia juure kisada veel A. Kivikase värske, ehe ning kompositsioonilt viimistletud novell "Suure vee ajal", M. Metsanurga novell "Algus", ning A. Tassa näidend "Põrgumäng", siis oleks kõik, mis oleks nimetada ilukirjandusliku proosa alalt. 
    R. Rohti romaani algus ennustas head, lõpp tõi aga pettumuse. Ning see kibe pettumus peitub kompositsioonis. Ei saa ega saa Roht hakkama kompositsiooniga. Kolmes esimeses numbris asub Roht laiaulatusliku, üksikasjalise ning tiheda romaani kirjutamisele, mis näib nõudvat veel viiekordset pikkust, kuid juba kahe numbriga on lõpp. Ei vabanda isegi see, et "Kurgsoo" on "Hümnid Paanile" järg ning, et autoril võib olla kavatsus kirjutada jätku ka "Kurgsoole". Iga üksik novell või romaan teatavas seerias nõuab oma ümmargust ning kokkuvõtlikku käsitlust ja tervikut. Võrreldes "Kurgsood" "Hümnid Paanile’ga" peab konstateerima Rohti juures suurt edu. Võib kahtlemata öelda, et "Kurgsoo" on parem Rohti pikemaist töist, kuigi lähemalt vaadeldes "Kurgsoo" seisab koos kahest kompositsiooniliselt mitte hästi kokkusulatatud novellist, kuigi üksikute tegelaste iseloomu joonistused ei ole küllalt selged ega reljeffed. 
    Rohti "Kurgsoo" on kõige peale vaatamata tähelepanemise vääriline teos Eesti idealistlik– realistlikus kirjanduses. Selle teose põhimõte on selgesti lausutte: 
    "Mitte Haabjärve äärest lossist ei tule maale ja rahvale uusi jõude, vaid siit Kurgsoo äärest. Mitte kolmekordne palee, vaid väike asunikuhurtsik, mitte Ottenson, vaid Kriuka Kusta." 
    Et ettekujutust saada ka Rohti stiilist, olgu tsiteeritud esimesele väljavõttele järgnev romaani lõpp: 
    "Sügisene päike loojeneb Kurgsoo taha, pimestavalt kiirgades hüttide akendes. Hütnikud vaatavad: soo on kõik kollane kuldses päikeses; väikeste pedajakeste tüved hiilgavad ja pruun küps tarn läigib kõikudes õhtuses tuules. Kesk päikese kulda seisab kaks inimest ja vaatab kätega silmi varjates päikese poole soo taha." 
    Nagu neistki väljavõtteist paistab, on Rohti stiil vaban[enud] asj[atust] liiglihast, asjatuilt targutusist ning polemiseerimisist nägematute vastastega, mis veel lokkas "Paanis", tehes ebamaitsetav. kogu teose. Rohti stiil on taltunud, võtnud kindlama sammu. Õieti esimene kord väljendub autori isik ainult teoses eneses, s.o. autori tüütu mina, mis Rohti teostele on olnud alati kahjulik, on tõmbunud tagasi. 
    "Kurgsoo" lugemine pakub erilist rõõmu usaldavusega, mis hoovab Eesti looduse ning küla askelduste ning elu kirjeldusist. Kui kunagi varem ja ennem tunnen nooruspäevist saadik kadumaläinud maa hingamist. Selle edasiandmises on Rohti jõud. võib ainult kahetseda, et 1. romaani sündmustik on liig sirgejoonne ning kangelaste iseoomud pinnapealselt joonistatud. 
    "Kurgsoo"kõrval viib Kivikas meid Kitsekosele Pärnumaale. Novell "Suure vee ajal" (nr. 5.) on ehe väljalõige sündmusist Kitsekosel, kompositsiooniliselt tervik, stilistiliselt aga ruttu kirjutatud, andmata aega selgumiseks. See on kaunis pilt inimeste omaette, isiklikust elust, väljaspool ühiskondlikke ja rahvuslikke probleeme. 
    Kuna Roht ja Kivikas on impressionismi ning futurismi juurest siirdunud realismile , ning küla ainestiku juure, on M. Metsanurk külarealismilt teinud tee peaaegu expressionismini . Eriti just viimne novell "Algus" (nr.2) annab sellest tunnistust. Ka aine alal on tulnud suur nihkumine ühiskondlikkudele küsimustele. "Alguse" ekspressionistlik stiil viib hoogsa sammuga apotheoosini, kus novelli kangelane, läbipistetud kodanlise ilmakorra valvaja täägist, kes karjub: 
    "Lõpp!" 
    Ägab: 
    "See on algus!" 
    Ideeliselt süvenenuna ning laienenuna võidab Metsanurk kahtlemata sümpaatia. 
    Truuks oma fantastikale ning kummalisusele on jäänud kahtlemata A. Tassa. Jutt on nr. 6. ilmunud "Põrgumängust", milline oma lõbusa humooriga eriti võlub. Näidendis "Põrgumäng" on Tassa valla saanud temale omasest eriti raskepärasest stiilist, mille lugemine nõudis ääretut pingutust. "Põrgumäng"on lõbusas tujus ning suure espriiga kirjutat., ainult Peiari kaardimäng Peetrusega on venitatud. Sarnast heatujulist asja leiab vast ainult väljamaa kirjanduses. Ootan huvitusega järge Tassalt. Mis saab Peiarist taevas? 
    Nimetamise vääriline J. Semperi novell "Sillatalad" on päevakajaline, vaatamata hea annuse irooniale ja humoorile, mis novellis peitub. 
    Realismi maavõtmine näib olevat ilmne, sõbrustamine küla ainestikuga silmanähtav. Millised põhjused võiksid selleks olla? Tahaksin näha esimesena põhjusena meil taltunud revolutsiooni meeleolu ning ülesehitavat ajajärku Eesti elus. Meie kodanline lugejasringkond, kes tahab elu stabiliseerida sarnasena, nagu see on, või koguni tagasi nihutada vana eluviiside poole, on selle realismi määraja ning nõudja. Selge on, et siis seda ka antakse. Teise tegurina realismi esilekerkimises näeksin aut[ori] isiklikku väsimust revolutsioonilise aja palangu järele. Närvid ei pea enam vastu, tarvitatakse puhkust, rahu. Idealistlik realism, nagu see ilmub Rohti juures, on meie sotsiaalse, majanduslise elu saavutus, meie noore riigi rashvusliku elu ideelise liikumise kokkuvõte. Ja on ette näha, et idealistik realism saab tõusma meil domineerivaks vooluks meie kirjanduses. 
    Kuid aja suur hing on romantiline, on utopistlik, täis fantaasiat. Olukordade stabiliseerimisest ei või veel olla juttu, Tuulispea keeritised on alles taeva all, kükloonid, ning vastukükloonid võivad iga silmapilk nihutada omi keskpunkte meile lähemale ning haarata meid. Hommikus on kükloonide pesa. 
    See kõik tingib meil ja mujal veel antirealistliku kirjanduse, see nõuab veel närve, mis vastuvõtlikud ning veel tuimunud pole. Kuidas väljendub see aja romantiline aja hing kirjanduses, pole tähtis. See on. Ka meie uus idealistlik romantism pole enam sarnane endisele külarealismile. 
 

    Millest "Looming" täiesti lonkab, see on ilukirj[anduse] arvust[us]. Kumm[atigi] on just "Looming" koht, kus peaks seisma iga Eesti ilukirjandusliku teose ning nähtuse kohta kaaluv sõna. Ei saa ometi rahulduda M. Raudi, A. Roose ja Andreseni arvustustega. Nii kaugele siis oleme juba jõudnud! On see Eesti kirjandusl[ik] riigikohus? Tartu isehakanud riigikohtunikke on palju, küsimus on vaid ses, kes neid laseb kohtu laua taha. Vast oleks siis märgatud, kui Raud oleks Juhan Jaik’i "Rõuge kiriku kella" arvustuses selle asemel, et öelda: "Teame küll, et Suits võib omi filosoofilisi, ilmavaatelisi (ilmavaateline polegi vist filosoofiline? H. V.), poliitilisi salme veel stiilitoredamaiks, vormivirtuooslisemaiks ja sisusügavamaiks viljelda, Barbarus omi värsijalgu veel makkumüksavamaiks, lagipähelöövamaiks ja näkkusülgavamaiks kütta, Alle ehk veel toredamini oma ülimeelikute (? H.V.), sarkastilis–küüniliste meeleoludega shestikuleerida, Under võib anda meile veel palju sügavaid mõtisklusi, Semper omist raffineerit meeleoludest (milline raffinemang avaldub Semperi viimases kogus? Raud’i tarvitatud terminoloogia on võetud viis aastat tagasi kirjutatud Siuru arvustusist. H. V.) raffineerit värsse nikerdada, Reimann võib end värsitehnikas edasi treneerides sonetipärgadeni jõuda (milline rekord! H. V.) jne., aga hoopis uusi sisusuune, vastseid ainevaldu on meil, arvan, loota vaid uutelt juuretulijailt" (sest kes oleks eelmainitud luuletajaist võinud tulla sarnastele uutele sisusuunadele, et "jänesekapsaid süüa", "taevavõlvi vaht." ja kivi otsas käsi laotada", nagu Raud Jaik’i näitusena tsiteerib või kellel hullul oleks olnud usku ookeani laevu Võru alla lasta ning Munamäele igavest lund paigutada. Jaik, kui andelisem omist, peaks kurb olema Raud’i karuteenete pärast. H.V.), oleks öelnud: "Tuglas võib küll veel müüte kultiverida ja stiilitseda, aga uusi sisusuune on oodata vaid Udres Kudreselt." 
    Kui tõesti ei peaks saama arvustusi teisalt, siis poleks neistki kahest Raudi’i üksikarvustusest kasu. Teine arvustus on Raud’ilt Gailiti "Purpurse surma" üle. Peala selle leidub Andresenilt 1923.a. kirjanduse ülevaade ning Rooselt Ed. Bornhöhe üle. 
    Märksa parem on kujutava kunsti arvustusosa. Siin on kirjutused Gensilt, Vagalt, R.Suta’lt. Tähtsaid küsimusi puudutavad Vaga kirjutused kriisist meie kirjutavas kunstis (nr. 2) ja Nikolai Triigist (nr.6. pooleli). Niipalju kui esimesest osast selgub, püüab Vaga heatahtliselt ning tõemeeli tabada Triigi kunstniku palet, kuigi ta kirjutus tuletab oma korrutuste poolest meelde Ridala omaaegset kirjutust Anna Haava kohta. Kirjutust "Kriis meie kujutavas kunstis" tahan puudutada teisel kohal koos Fr. Tuglase kirjutusega "Kriis meie kirjanduses" (nr .5). 
    L. Neumanni artikkel "Veerud Eesti muusika ajaloost", mis võtab oma alla viis nummert (2–6), on liiga kõnekas ning hulgasõnaline, et olla kokkuvõtlik, kuid mõndagi kuuleb sealt. 
    Pikemaist kirjutusist pälvivad erilist (juhin üliõpilaste tähelepanu sellele) tähelepanu pooleli olev G. Suits’i "Molière ja meie", mille ainuke etteheide võks olla, et see on kirjutatud liig professorlikul raskel keelel, ning Semperi pooleli olev reisikirjeldus "Säälpool Alpisid". 
    Väliskaastööst jutt allpool praktilises osas. 
 

    Looming ilmub, nagu teada riiklikul toetusel. "Looming" maksab meie oludes viisakat honoraari ning tahab kirjanikkude liidu poolt väljaantuna olla meie kirjandusliku elu keskkohaks. Aegamööda on "Loomingu" lugejate ringkond kasvanud ning kasvaks kindlasti suurema elavuse tõttu 
    Muutunud olude ning majandusliku elu raskuste tõttu tuleb "Loomingu" väljaandmine rajada rohkem ärilisele alusele. Sest ei ole mingit mõtet kalkuleerida "Loomingu" väljaandmist nõnda nagu nüüd, et kui ka kõik "Loomingu" numbrid ära müüakse, et ka siis tuleb igale numbrile juure maksta 10 marka. Seega ei ole toetus, mis riigi poolt antakse mitte kirjanikkudele ega kirjandusele antud, vaid publikule, ostjale. Sarnane seisukoht on enam kui tagasihoidlik ning ebaloomulik: kirjanikkude toetamisest tehakse lärmi ning publikut toetatakse. Aga kujutame ette, et praeguse majanduslise kitsikuse ajal "Loomingu" abiraha ära jääb. Mis siis? "Looming" jääb seisma. 
    Et sarnasest olukorrast päästa, peaks kuukirja hinda septembrikuust peale kindlasti 100 m. tõstma 150 margani. Selle hulka käiks siis praegu juuremaksetav 10 marka ning raha väärtuse langemise protsent kui ka tarvismineva honoraari tõstmine. Kokkuhoidmist võiks kindlasti saavutada väliskaastöö vähendamise arvel, mis tõlkimise tõttu tuleb liig kallis. Pealegi ei ole väliskaastöö pakkunud midagi erilist. Suurem jagu väliskaastöölisi saadavad omi mitmekordselt ilmunud töid, näit. O. Grautoff. 
    Spetsiaalselt "Loomingule" kirjutatud artikleid on vähe: Samuti tuleb kallis ka Soome kirjanikkude novellid, mille eest makset[akse] sama honoraari, kui algup[ärase] Eesti nov[elli] eest, kuid millele tuleb juure veel tõlkimise honoraar, kui nõnda ühelpoolt kokku hoida, teiseltpoolt kalkulatsiooni teha väikse ülejäägiga ajakirja reklameerimise ning laialilaotamise eest rohkem hoolitseda, millise puuduse üle laialdaselt kurdetakse, võib kuukiri saada majandusliselt jalad alla. Ma ei usu ka, et võimatu oleks "Looming"ilmuvate pikemate teoste eriväljaannete läbiviimine, nende ladude ärakasutamine. Näitusseks oleks Rohti "Kurgsoo" olnud väga sünnis eriraamatuna välja anda, oleks vaid väike teksti murdmine, et saada kaunis formaat. Nõnda võiks panna kirjastusele alus. Kui kaua peab sellega ikka viivitama? 
    Sügisesel liidu koosolekul ei tuleks sellest ainult kõnelda, vaid seda energiliselt teostama asuda. Kultuurkapitali peab siin silmas pidama. 
    Ühes "Loomingu" ärilisele alusele üleviimisega tuleks kõne alla võtta ka "Loomingu" toimetamise asi, eriti toimetaja juures asuva toimkonna tegevus ning selle vahekord toimetajaga, ning toimkonna kodukord, et toimetajaga kokkupõrkamise puhul mõned kaastöölised kaastööst ei loobuks. 
    "Looming" peab jääma ning püsima, on juba kord parlamentide ajajärk. Intensiivsem kirjanduslik elu peaks aga andma "Loomingu" kõrvale keeleliselt ning sisuliselt edasiviiva, kirjanduslikult revolutsioonilisema rühmituse rippumatu kuukirja.