Henrik Visnapuu — (1889-1951) luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik.
Luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses alates aastast 1908. Osales kirjanduslikes
koguteostes "Moment Esimene" (1913), "Roheline Moment" (1914) ja "Looming"
I (1920), äratas tähelepanu futuristlike ja ekspressionistlike
esinemistega. Visnapuu oli M. Underi kõrval rühmituse "Siuru"
kesksemaid luuletajaid. Armastus- ja looduslaulude kogu "Amores" (1917)
musikaalsus ja käibetõdede eitamine viis eesti luule uuele
tasemele. Peale selle ilmumist kujunes eesti esipoeediks. Järgmised
värsikogud "Jumalaga, Ene!" (1918), "Käoorvik" (1920), "Hõbedased
kuljused" (1920) ja "Talihari" (1920) süvendavad Visnapuust ettekujutust
kui lõhestunud hingega rahutust otsijast ("Valit värsid", 1924).
Kogus "Ränikivi" (1925) on põhiteemaks vastuolu tegelikkuse
ja ideaali vahel. Visnapuu esseistlikest töödest on oluline kogumik
"Vanad ja vastsed poeedid" (1921). Visnapuu oli tuntud ka kui kirjanduselu
aktiivne organisaator.
PILDID
KÜSIMUSED
RAAMATUKOGU
-
Henrik Visnapuu. ""Looming" I poolaasta 1924"
Henrik Visnapuu. "Albert Kivikas: Jaanipäev"
Henrik Visnapuu. "Teine kord Kirjanikkude Liidu kirjastusest"
Henrik Visnapuu. "Toimetusele saadetud kiri"
H/enrik/ Visnapuu. "Paar märkust "uusriimi" puhul Joh. Schwalbe’le"
Henrik Visnapuu. "Kiri toimetusele"