Friedebert Tuglas (Friedebert Mihkelson, kuni 1923) — (1886-1971) prosaist,
kriitik, kirjandusteadlane ja tõlkija. Kujunes G. Suitsu kõrval
XX sajandi alguse eesti kultuurielu juhtivaks tegelaseks, oli pöördelist
rolli mänginud rühmituse "Noor-Eesti" keskseid kujusid. Oma sotsiaaldemokraatilike
veendumuste pärast oli Fr. Tuglas peale 1905. aasta revolutsiooni
kuni tsaarivõimu kukutamiseni poliitiline pagulane (1906-1917),
asus põhiliselt Soomes, Pariisis ja Saksamaal, kuid reisis võõraste
nimede all veel paljudes teistes Euroopa riikides, millest talletas rikkaliku
kultuurikogemuse. Kodumaale jõudes kujunes Tuglas eesti kirjanduselu
juhtfiguuriks. Tema eestvedamisel rajati legendaarsed kirjandusühingud
"Siuru" (1917-1919) ja "Tarapita" (1921-1922). Fr. Tuglas oli Eesti kultuurkapitali
mõtte üks algatajaid (1919), Eesti Kirjanikkude Liidu idee
ellukutsujaks ning selle juhatuse esimeheks (1922, 1925-1927). Kirjanikkude
Liidu ajakirja "Looming" esimese toimetajana (1923-1926) kujundas Tuglas
väljaande demokraatliku suuna, mille traditsioone on hoitud tänaseni.
Ta kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse
ja žüriidesse, olles nii 1920.-1930. aastate eesti kultuurielus autoriteetne
ekspert. Asendamatu oli Fr. Tuglase töö Eesti Kirjanduse Seltsi
esimehena (1929-1940). Novellistina debüteeris Fr. Tuglas aastal 1901,
esimese raamatuna ilmus novell "Hingemaa" (1906). Noorusloomingus on realistlik
kujutamislaad põimunud romantilise nägemuslikkuse või
eleegilis-pateetilise sümboolikaga. Varasemad tööd on koondatud
raamatuks "Liivakell" I-II (1919, 1920). 1905. aasta revolutsiooni meeleolusid
peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908). Edaspidi kirjutas
Tuglas psühholoogiliselt viimistletud impressionistlikke novelle (kogud
"Kahekesi", 1908 ja "Õhtu taevas", 1913); kunstifilosoofiline suvitusromaan
"Felix Ormusson" (1915) peegeldab ajajärgu vastuolusid ja paradokse.
Uusromantilised kogud "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede
rändamine" (1925) sisaldavad kompositsioonikindlaid, stiililt viimistletud
ning kontrastidele, groteskile või sümboltegelastele rajatud
novelle. Autori ideaaliks oli arendada oma novellitehnika müüdilähedaseks,
kuid 1920. aastate keskel jättis selle suuna varju realistliku proosa
hoogne pealetung, millega Fr. Tuglas esialgu kaasa ei läinud. Selleni
jõuab autor alles 1930. aastate lõpus lapsepõlveromaaniga
"Väike Illimar" (I—II, 1937). Fr. Tuglast võib tinglikult pidada
ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks, mida iseloomustab
kõrge analüüsikultuur ja mõttetäpsus, sädelev
kirjutamisstiil, koolitatud esteetiline maitse ja kirjandusajalooline erudeeritus,
teose sisu ja vormi, keele ja stiili vahekordade hindamine. Lühemate
arvustuste, artiklite ja esseede kõrval on Fr. Tuglase sulest ilmunud
mitmed mahukad kirjandusajaloolised uurimused: nt. lühimonograafiad
"Juhan Liiv" (1914, 1928), "A. H. Tammsaare" (1918), "Ado Grenzsteini lahkumine"
(1926) jt.
PILDID
KÜSIMUSED
RAAMATUKOGU