Oma esikteoses "Tähtede varjud" (1913) osutub Jaan Kärner otsijaks, kes igatseb taevaste ja maiste jumalate järele. Ei näi siin veel kristalliseerund olevat ta vaimline füsionoomia, kuigi on tal erilisi kalduvusi üksinduse ja kurbuse meeleolude tõlgitsemiseks. Kuid siin annab ta siiski võtme oma luuletaja-isiku arenemise jälgimiseks ja lõpulikuks mõistmiseks. Ta lausub: "Läbi häda, läbi kannatuste viib tee enda olemise mõistmisele."

Järgmine luuletuskogu "Maises ringis" (1919) viib meid veidi teistsugusemasse ainete valda. Siin helisevad eestkätt erootilised noodid, siis viin, kaisutused ja himust värisevad huuled. See vastab "Siuru" ajajärgule meie kirjanduses. Pääle selle avaldub aga siin juba tendents ka "ajalaulude" poole.

Täiesti ajalauludele pühendab Kärner oma kolmanda luuletuskogu, mille ristib otsekoheselt "Ajalauludeks" (ilmund 1921). Saame aru paratamatusest, alistuda ajale, ent peame tähendama, et Kärneri ajaluule ei tule loomulikest ning autorile omaseist allikaist.

Ta tõeline ala on oma isikliste elamuste, rõõmude ja pettumuste käsitluses. Kuid tänini on jäänd "Ajalaulud" Kärneri viimaseks luuletuskoguks ja see tõttu jäi ka ta luuletaja-isiku ilme nagu lõpulikult väljakujunematuks.

Kärneri viimaste aastate toodang on sündind proosa tähe all. 1920. a. ilmutas ta novelli "Kõigest tugevam", 1922. a. näidendi "Ainus idealist" ning käesoleval aastal romaani "Inimene ilma eluloota". Need teosed aitavad Kärneri kirjanduslikku ilmet tuntavalt selgitada ja näitavad, et ta ikkagi sääl suudab kõige rohkem pakkuda, kus on tegemist ta isikliste elamuste ja meeleolude kajastustega. Nii on Kärner täiesti subjektiivne kirjanik. Subjektiivsus osutub isegi "Ainsas idealistis", mis näiliselt objektiivsem. Kuid nagu autor "oma patutunnistuses" (Päevaleht nr. 293, 1922) tõendab, on ta selle näidendi kujudki "enese näo järele" loond.

Subjektiivsus ja teiseks egoismi kuulutamine osutuvad Kärneri loomingu olulisemaiks omadusiks. "Egoismi karjääri" algab ta õieti "Ainsas idealistis". Tegelane Kajak on siin ristit otse egoismi apostliks, kuna autori enese suust kuuleme (Päevaleht nr. 293, 1922), et Kajak, see on autor praegu. Samasugust egoismi propageerib Kärneri romaan "Inimene ilma eluloota". Selle "ilmavaate" kuulutamine saab autoril otse maaniaks.

Nüüd on ilmund Kärnerilt romaan värssides "Bianka ja Ruth", mis kantud nii subjektivismi kui egoismi meeleolust, kuid vastuvõetavamal kujul kui seni. Suurema intiimsuse saavutamiseks esineb teose "päätegelane" mina-jutustajana. Egoismi tendents ei ole enam pääletungiv, ent ometi on ta olemas.

"Bianka ja Ruthi" päätegelane on maapagulane Olaf Amos, kes veedab omi üksinduse päivi kusagil metsataguses kolgas. Päevad kuluvad lugedes, mõningaid ridu kirjutades, vähe kehalikku tööd tehes, enam hulkudes ja loodust vaadeldes:

Mu vana talitai, hall lind,
kes lendles aknale, ja peni
mu ainsad sõbrad.

Sarnane olukord toob paratamatult üksinduse tunde. On suvi, juuni – juuli kaunimad päevad. "Eks ole ilm kui paradiis ja mina üksi!" See teeb üksindasele iga hingelise kalliks, liiategi, kui see on veel noor, armastust võitev naine, nagu leiab seda Olaf Biankas, "neitsis lillas". Nad saavad tuttavaks, kohtavad aegajalt, armuvad. Suvi oma küllastuse ja veetlusega on pakkund maapagulasele isegi küllalt häädust, nüüd tõotab talle veel võrratumat õnne kütkestav ja armastav neitsi. Ent Olaf ei saa süüvida oma õnnesse: tal on seaduslik naine – Ruth. Ta on liig hääsüdamlik, et selle vastu patustada. Sellepärast tahab ta meelsamini Biankast lahkuda. "Bianka, – õnn mu hiline." Et Biankast võiks täielikult lahkuda, kutsub ta kohale Ruthi, et tema abil tekkind sidemeid lõpulikult purustada. Saabub Ruth –

See on täisvereline,
suu ümber õrnus eriline.
Ta seelik vöödiline pruun,
kui kutse iga vöödi suun.
Ta vahel tantsis, laulis, hullas
kui väike laps.

Nagu Olafi, nii on temagi ideaaliks vaba naine, kes tuleb, läheb, kuidas tahe, kel tundmatu ei ole pahe, kes siiski kultiveerit seks, et lõpulikult hävineks. Ja Olaf on jätnud ta vabalt tegutsema. See on ta ainus abielu-tõde, et pole vaja eritlust ega kahklust.

Näib, et Olaf tahab naisi vastastikku vihkama panna, seks tutvustab ta Biankat Ruthile. Viimane tusaneb küll, kuid Olafi "hääkstegemise" katsed lepitavad tema siiski ja ta alistub andumusega mehele.

Sellega saavutab Olafi südametunnistus, "poeedi kaunishing peen" veidikeseks ajaks rahu, kuid siis hakkavad "ta pääle armulingu heitnud" naised saatuslikku võrku kuduma. Vaadeldes armust põlevaid naisi, on tal kahju mõlemaist, ta ei jaksa hoida pisaraid. Kuid ta tundmused paisutab täielikuks palanguks väljamaale sõidu loa saabumine. Ta teab üht, et armastab ja kodutaeva ning kodupõllud peab jätma. "Kahe ilma kokkupõrk mind purustab; ma alla vajun. Kaht armastasin ühtaega naist – nüüd lahkuma pean mõlemaist."

Ei kakskord aastas kevadkuu,
ei kahte õitki õisnupp peida.
Mul kahest otsast süüdat piirg,
ei kummalegi tervelt viirg.

Ta tunneb kahetsust, et on taandund Ruthist. "Sest rahuldu, mis käes on praegu. On asjatu, et ilmaaegu Biankast – unest näha und... Ma kahte tahtsin lepitada, und tuua ellu veidike." Ent sellega on ta teind enese arvates suure vea, kuid nüüd on hilja – Ruth lahkub temast lõpulikult.

Enne ärasõitu kodumaalt peatub Olaf lähemas linnas, et oma pabereid korraldada, kus kohtab ka talle järele sõitnud Biankat. Viimane avaldab talle kirglikku armastust. Ja nüüd alles tunneb ja teab Olaf: "Kaua pelgurina ma põland kaunist kaunimat." Ta armub nüüd täielikult Biankasse ja tunneb seda esimese suure õnnena. Ent lahkumistund läheneb – Olaf sõidab öise rongiga minema, ennast endas võites. Kuid neli kuud hiljem ei olegi teda enam – ta suri Saksamaal tiisikusse.

Enne surma on saatnud Olaf omad ülestähendused autorile, kes ta parim sõber.

Ma märkind sulle omast elust –
ta kirjutab – paar muistandit.
Need pigemini kavandid
ja näited haige mõtiskelust
kui mingi viimisteld romaan.
Neist ise vaevalt aru saan.

See näitab, millist laadi on teose kompositsioon. Päevaraamatu tulised märked lähemaist elamusist, kus avalduvad päämiselt kirjutaja sisemised rahutused. Väline kehv sündmustik ja paar kahvatuks jäävat kõrvaltegelast on vaid selleks, et paremini mõista ta kaaoslikku hingeelu.

Sel metoodil on oma voorus kui ka pahe. Ta võimaldab tungida inimhinge võrenguisse, kuid riisub eepilisilt töilt nõutava sündmustikulise huvitavuse ja kujude mitmekesiduse.

"Bianka ja Ruth" on võrreldes Kärneri eelmise romaani "Inimesega", kitsapiirdelisem. Kuna viimases lähema valgustuse osaliseks said kaks päätegelast, pääle selle oli veel esitet teisi tegelasi, langeb siin päärõhk ainult ühele, – Olaf Amosele. Ja viimane on "Inimese" päätegelasele Enn Rehalale väga lähedalt sugulane.

Üldse, kõik Kärneri kandvad kujud, alates novellist "Kõigest tugevam", on ühteviisi jõuetud ilmapõlgajad, kelle hinges küll sappi, kuid nad ei suuda seda avaldada tegudes, vaid ainult sõnades. Nad on äravalit "kaunishinged", kes kannatavad praeguse ilmakorra ning ilmamure all, kes tahavad leida oma õnne saavutamiseks uusi teid, mis aga lõpulikult ometi pettumust toovad.

Olaf Amos on oma kombel Hamlet. Ta on teatava määrani selle geniaalse tahtejõuetuse kehastuse järeltulija. Ta on eneseanalüseerija, kes kusagil midagi hääd ja püsivat ei leia, kelle hing on tühjuse tundes hukkumas. Ta otsib jumalat ja elumõtet, sest "hing ei või olla üksi, ta peab haarama teise, peab kellegisse jääma usk, et õnnelik olla". Looduses tunneb ta jumala lähedalolu, kuid ei saa teda endas leida. See on igavene vastolu mõistuse ja usu vahel. Hääsüdamlus, kaastundmus räägib usu algtunnetest, vajadusest usu järele, ent mõistus tühistab selle ja pajatab ainult egoismist, enesearmastusest.

Kahklus ja eritlus toovad esile vastolud, ja viimased teevad Olaf Amose tegevusvõimetuks. Pelgurina ja ennast äraanda kartes liigub ta metsades ega julge tajuda Bianka armastust. Kui viimane lõppeks talle lähemasse linna järele sõidab, siis suudab ta oma esimesest suurest õnnest aru saada. Ent see ei seo teda enam kodumaaga, tung siit lahkuda on suurem. Olaf Amos sõitis kodumaalt arvamisega, et ega närimise ja kahtluse vaim lakka väljamaalgi. Ent me kuuleme epiloogis, et Olaf on saavutand lõppeks siiski teatava rahulduse. Ta egoistlik vaim, kes ei suutnud leppida ära tundega, et inimene on nii nõrk ja jõuetu jumalasaatuse suure palge ees, on pidand lõppeks saatusele alistuma. Ta ootab vaikse resignatsiooniga surma.

"Biankas ja Ruthis" on tegemist küsimusega: mis suudab pakkuda inimesele õnne? Ja Kärner vastab: kestvamat õnne ei miski. Õnn kestab ainult silmapilgu, naeratab möödaminnes, et siis eemalduda. Nagu inimene on väike ja jõuetu, sulet elama kitsasse ringi, nii on viimaks osutuv õnn väike. Muidu ainult kannatus, kannatus ja paratamatu alistumine mõistmatu saatusele.

Kärneri "Bianka ja Ruth" pälvib juba oma korralikult riimit salmivormiga suuremat tähelepanu. See on esimene katse meie uuemas kirjanduses romaani seot kõnes pakkuda, käsitelles ühtlasi moderninimese hingeelu. Meil on esinend küll V. Ridala, G. Suits j. t. pikemate poeemide ja ballaadidega, kuid sääl on kas käsitletav aine ehk vorm vana, ja ühtlasi on need tööd ka väliselt väiksemad olnud. Kärner on aga "Biankas ja Ruthis" annud omast kahklevast ja eritlevast hingest suure ning ühtlase läbilõike.