Eduard Hubel /Mait Metsanurk/ — (1879-1957) romaani- ja näitekirjanik, kriitik. Tuntud kirjanduselu tegelane. Kuuludes pidevalt mitmetesse ametitesse (Eesti Kirjanike Liidu juhatus, kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital jm) oli Hubel 1920. aastate nn ametliku kirjanduseelu üks peamisi asjaajajaid. Humoristlikke lühijutte avaldas aastast 1904 (kogu "Jumalalapsed", 1910). Metsanurga näidendiga "Päikese tõusul" avati teater "Estonia" (1906). Tõsiseks saavutuseks peeti romaani "Vahesaare Villem" (1909), mis kujutab noore peremehe võitlust võlgadesse sattunud talu pärast. Romaan "Orjad" (1912) annab pildi ajajärgu avalikus elus ilmnenud ebakohtadest ajakirjandusringkondade kujutamise kaudu. Jõuka ärimehe sisemist ummikut kujutab psühholoogiline romaan "Ennäe inimest!" (1918). Eluvõõra unistaja ja hädavarese tragikoomiline kuju on loodud romaanis "Taavet Soovere elu ja surm" (1922). Metsanurga loomingu põhiprobleemiks on inimese eetilised valikud ja käitumine. Tema maailmavaatelistel ja ideelistel konfliktidel põhinev looming draama "Kindrali poeg" (1925), romaanid "Jäljetu haud" (1926), "Valge pilv" (1926) ja "Punane tuul" (1928) äratas 1920. aastate kriitikas ägedaid vaidlusi.

PILDID
KRIITIKA

    Eduard Hubel. "Friedebert Tuglas: Poeet ja idioot"
    Eduard Hubel. "Suudlus lumme. Vilmar Adamsi "rütmid""
    Eduard Hubel. "Kolm reisiraamatut"
    Eduard Hubel. "Geomeetriline inimene"
    Eduard Hubel. "Trioletid"