Marie Under (Marie Hacker, Marie Adson) — (1883-1980) luuletaja, keda on nimetatud eesti luule hingeks, eesti suurtest naisluuletajatest on temaga võrreldav Betti Alver. Ta luule väljendab intensiivset siseelu nooruse vaimustunud hümnidest, läbi küpsemise kahtlustest kuni valulise kirgastumiseni. Oma esimesed koolitüdrukuvärsid kirjutas Marie Under saksa keeles. Murranguliseks kujunes töötamine ajalehe "Teataja" talituses, kus ta tutvus Ants Laikmaa, Eduard Vilde jt eesti säravate loojatega saades nendelt innustust tegelemiseks emakeelse luuleloominguga. Esimesed ilmunud luuletused pälvisid tähelepanu "Noor–Eesti" väljaannetes, luuletaja ise pühendus sel ajal oma tütarde kasvatamisele, tema kodust Tallinnas kujunes eesti kultuuriavalikkuse esimesi salonge. Underi tõeline luuletajadebüüt oli seotud kirjandusliku rühmituse "Siuru" esilekerkimisega (1917) olles seotud 20. sajandi eesti luule teise tõuslainega. Aastatel 1917–1918 ilmusid Underilt luulekogud "Sonetid", "Eelõitseng" ja "Sinine puri", mis tegid ta tuntuks üle Eesti, äratades nii vaimustust kui protesti. Eesti kirjandusavalikkus ei olnud toona veel harjunud nii julge, isikliku ja ebatavaliselt vahetu ning elujaatava luulelise eneseväljendusega. Underi varasem luule on sensuaalne, täis intensiivseid loodus ja armastuselamusi. Järgnevates kahes luulekogus "Verivalla (1920) ja "Pärisosa" (1923 ) toimub luuletaja loomingus oluline teisenemine. Ta luule temaatika muutub ja isiklike elamuste kõrval väljendab ta enam ka ajastu kollektiivseid meeleolusid ja tundeid, I maailmasõja järgset ängistust ja inimliku pärisosa otsimist. Impulsse teisenemiseks sai ta maailma teisenemise kõrval ka saksa ekspressionismi luuletajate loomingust, mida ta tol perioodil tõlkis. Alates 1920. aastate teisest poolest kujuneb Underist eesti luule säravamaid ja kunstiküpsemaid esindajaid, kelle loomingus on kristalliseerunud inimolemuse sügavam põhi: rõõmu ja mure kaksikvendlus, elamuste nägemuslik intensiivsus, tõetunnetus, õnneigatsus. Luulekogude pealkirjad "Hääl varjust" (1927), "Rõõm ühest ilusast päevast"(1928), "Õnnevarjutus" (1929), "Lageda taeva all" (1930), "Kivi südamelt" (1935) markeerivad ta värsside haaret, mis ulatub romantilise varjundiga intensiivsetest ballaadidest (kogus "Õnnevarjutus") keskendunud pihtimuste ja elu valguse- ja varjupoolte süvenenud vaatlemiseni. Nõukogude ja saksa okupatsioonide ajal väljendas Underi luule rahva sügavamaid tundeid kogus "Mureliku suuga" (1942). Pagulasperioodil Rootsis veetis Under koos oma abikaasa luuletaja Artur Adsoniga elu pikad viimased kümnendid Stockholmis, avaldades kaks luulekogu "Sädemed tuhas" (1954) ja "Ääremail" (1963), millest viimane sisaldas ka tõlkeid. Under hakkas tõlkima alates 1919. aastast, 1920. aasate kontekstis on oluline saksa ekspressionistlike luuletajate kogumik "Valik saksa uuemat lüürikat" (1920); tõlketegevus saksa, vene, prantsuse, soome ja rootsi keele vahendusel jätkus kuni hilise eani (nt Fr. Schiller, J. Baudelaire, M. Maeterlinck, M. Lermontov, A. Ahmatova jpt). Underi enda luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse. Underi loomingut on interpreteerinud eesti kirjanduse parimad tundjad üle maailma, tema looming on inspireerinud nii kunstnikke kui muusikuid.

PILDID