Ju ammu on sügishiilid laiali kannud kõik ultramariinsinised kevade meeleolud, ju ammu on möödunud kaugete taevarandade suised palangud. Käen on hilissügis. Tähtvere pargi haralised pärnad ja igerikud kastanid on heitnud omalt ihult viimse kui viigilehe, tuule ja külma käen lõdiseden paljad kui porgandid. Oma jändrikkude kõveruste ja konarustega on nad sarnased maast välja sirutet kroonilise rheumahaige kondistelle kätele, kellel hävitav luutõbi iga sõrmeliikme isepidi jatkust välja väänand. Hallid pilvekoonlad jooksevad kui puudlikutsikad üle taeva, igal tänava nurgal märga tehen.
     Neil ajul istusime meie kõik, kes põeme elutühjuse traagikat, 14 soolaputka kandidaati, Verneri purgatooriumin. Silmin ääretu nukrus ja käärimise melankoolia rüüpasime tulist kohvi ja manasime riiki ja seltskonda, kes omi kirjanikke ega kunstnikke ei toeta, pikisilmi oodaten aega, et ükskord avaneksid meie een Pariisi paradiisi mansardide veetlevad uksed. Olime meritõbeni tüdinend üksteise seljan välja ratsutamisest ja turnimisest, mahategemisest ja rüselemisest, Siuru koolnu puusärgi kaane kinni naelutamisest, Eleusise ja Nukra peni rühmade ja ühingute rajamisest -- olime kõigest sellest tüdinend jälkuse tundeni iseenese vastu! 
     Ollen ränka pistet kohvioa likööri, ära hävitet terved patareid torte ja kooke, tõusis tuju ja paranes meeleolu. Saime rammeks teostamata ideede küllusest, lõime omavahelisi sõnade turniire, kasvatasime paradokside tiritamme, pildusime kahel käel sätendavaid vaimurikkuse tulivärke, prassisime kui isandad oman üliküllusen, kuna Arthur Adson, selg küürun, toapoisina ümber meie pidulaua tilkus vaseman käen tuhalabidas, pareman hanitiib, ésprit raasukesi ja kirjanduslise kla?i puru, mis priiskavate herraste lavvalt maha langend, hoolega kokku kraapiden, et seda siis veste näol "vanavõitu varblase", või "keskealise tihase" nime all ära kasutada mõne mehe tallaaluse kõditamiseks, ehk teisele varba küüne alla orgi ajamiseks.

Soolaputka melankoolia

     Ja sina, poeet Arthur Adson, jõuad ka vist ise pea selle tõe äratundmiselle, et kogu sinu proosa produktsiooni väärtuslikum osa, kogu selle vaimline vürts on Verneri kohvikla?i põhjakaabe, ja kõik muu, mis sul omal öelda, on tiguhall ja tüütultigav aamendamine kõrbend sibulaklopsist ja beefsteaksi rasvahaisust! 
     Kuid kõrgele vahutasid inspiratsiooni lained kohviklaasiden! Olime isekeskin rühmituste kaupa jagunend latritesse: Pallase kunstnikud ja Eleusise müüdimehed, Nukra peni santlaagrid ja Siuru eremiidid. Olime filosofeerind ajast ja ruumist, kergest ja raskest kunstist, vastamisi ülistand ja maha teind Babyloni ja modern kunsti, Helleni kultuuri ning futurismi. Olime vallutand poole Aasiast ja kogu Aafrika, tantsind Kilimand?aro kraatril ja vilistaden keelt näidand Eesti kodanlusele, kuid paratamatult lähenesime katastroofile, sest Verneri kohvitagavarad kahanesid silmanähtavalt! 
     Abitute lastena kobasime ringi, asjatult otsiden väljapääsu traagilisest seisukorrast. Kui surmale pühendet araablaste killavoor liivakõrben, kelle veelähkrid tulikuum sammuum tühjaks rüüband, nii seisime kesk Elu Sahaarat omi kohvijanun hirnuvate Pegasustega lähedad surmale... Me vankusime ääretut vankumist vahelduva meeleolu lootuse roosan ja meeleheite violetin. Siis äkki valdas meid uus idee, suur nagu ta ainult meil seda olla võib! Panime oma pillid kotti ja astusime välja tänavalle.
     Sääl tuli meile vastu, ühe jala pääl liblikkergelt keksiden, poeet Johannes Barbarus -- suur karvane mees, oma roosat lillelist ihu igale vastutulijalle anduva naisena 10 marga eest rida pakkuden. Ülimaisest kevadtuulest joobuden, pööras ta oma õitsva keha August Gailiti poole, ulataden kelmika muhelusega äsjaraseerit põse suudluseks, kuid August Gailit, toores nagu ikka pääletükkivate armuavalduste astu, hirnus selga pööraten: "Ei ole veel pathicuste tarvitamiseni suutnud degenereeruda: eelistan naisi!"...
     Poeet laskis omad ahnelt kallistusiks välja sirutet käed lõdvalt langeda, kuid leiden lohutust oma enese "minan", raputas omilt kingilt selle vanamoeliselt moraliseeriva boheemkonna tolmu, tegi geniaalse suurhüppe kõrgusse ja hakkas ägedusega Verhaeren’i suurlinna tursund rindadega ja mahlaste udaratega tornide ning kuplite paiseid niudehigi ja madratsirasvaga eestipäraseks polsterdama. Millist juhust pidi Milli Mallikas veel ootama?! Viimaks ometi oli ta kohtand oma "Sidemetele ja sõlmedelle" nilbuste suhten väärilise combattandi, Johannes Barbaruse luulen leidnud oma kavvaotsit poeetilise alter ego! Ja Milli Mallikas andis poeet Johannes Barbarusele, oma ideelisele kaasvõitlejalle mainit roppuste suhten, maa ja taeva kokkulangemise katastroofi prohveti, revolutsiooni ja rahvamassi ürginstinktide trubaduuri patendi välja ja naelutas selle käidavasse kohta üles.

     Jätsime poeet Barbaruse oma suurlinna katsesarvi ja katusepaiseid küürima ja läksime edasi, sest on veel Tartun oleman lokaalid, kun jalutavad boheemtõbised preilid ja daamid ihalevail rindel närbund roosid, ilusad kui hourid Muhameedi paradiisin, on oleman lokaalid, kus põhjatute kohvikatalde ääril istuvad haprad seitsmepuudased mimoosid, alatasa katlain villkoppadega liigutaden, et põhja ei kõrveks jumalik keedis. Neid kodasid täidab emantsipatsiooni vaim ja elukommete aateline puhtus, sellepärast otsib asjatult rõveda vaatleja silm siin Astarothi märke, ehk phalluse sambaid -- midagi sellesarnast! Ainult koidest aet täistopit kurg vahib sulle melankoolselt kapi otsast vastu... Meie põhjamaa naise temperament, tema erootiline kujutusvõim küünib nähtavasti vaid täistopit kureni... Sellest siis see kure vaim, kes pugu õieli, mainit lokaalen valitseb. Kuid vist on sellel kure juubeldamisel ju kooliajast pääle, kui tütarlaps palub: "Ah, armas Jumal, küllasta mind täistopit kurgedega!" ka teatavad sotsiaalpatoloogilised põhjused, sest on ju teadusmeeste poolt kindlaks teht, et Soome sugu naised vähese sigitamise suutega...
     Istusime sellegipärast lauda, tellisime pool vaati kohvi ja mati täis kooke ning tegime väikese cantus’ega algust: 

                          Oh, viige see Gripi pipile, 
                              Sirulii, sirulii, ui tai ta!..

     Kuid oleng uvven lokaalin ei meeldind meestele põrmugi: klaasid jäid meist pooleli, sest kohvi oli maotu ja hall kui surnupesuvesi, ent koogid koredad kui kuusekäbid, kuivad kui saepuru. August Gailit olla tahtnud enne lahkumist sellesinatse lokaali päält omi pükse kurele jalga ajada, et see kure kummardamine konkreetsema sisu omandaks, kuid olla süüteo päält intiimtoaletin tabat... Kui palju sellen legendin tõtt, kui palju valet, selle jätame tulevase erapooletu ajaloouurija otsustada.

     Nii siis tallasime jälle tuld teed Verneri poole. Olime elun rikastunud ühe pettumuse võrra rohkem ja jõudnud lähtekohale. Istusime tusaste nägudega 1001 korda oma harilikku igapäevast istumist Vernerin ja kirusime üldist väiklust ja Eesti olude kitsust, et kui koivad lavva all välja sirutad, siis tingimata oma lähema lavvanaabri konasilme riivad.
     Oli pööraselt igav: peerutasime Inglise koitubakast vilkat seitungi paberisse ja haigutasime nõnda, et lõvvapärad olid valusad, haigutasime kuni pisarateni! Tuglas juurdles nähtavasti mingisuguse probleemi kallal ja kortsutas kulme, August Gailit norutas, ta paljas päälagi hiilgas elektri pirni all kui emailleerit kookuspähkel, isegi muhelev Visnapuu oli tõsiseks jäänd, kahvatun näon vaid õõgusid silmad kui tulised kohvioad, ainult Aleksander Tassa oli ekstaasi sattund ja lahutas omi käsa kui Flandria tuulik: oli komisjoni ärin näind haruldast antiikvaasi...
     Ajaveeteks kraamisime omad pillid kotist välja. Mina hakkasin häälde seadma oma Jeeriku toru ja August Gailit hakkas oma väntpillile vanu kulund vilesid uute vastu ümber vahetama, et mainit riistapuudega uut ja põhjalikumat võidukäiku Taidijaskonna mainit suhete vastu ette võtta.

     Väljan pladiseb vihma ja sügispime Kadriöö leemetab vastu mu kambri akent. Tuul undab lõõriden, ronib kuutõbisena mööda katust ja räästalust, kobaden roovikuid ja kratsiden krohvit seina. Täiskirjutet paberi ribad segi raamatutega lavval, toolidel, põrandal ja isegi voodin, väljan vihm ja tuule vingumine -- ei ole meeleoluga kiidelda. Sarnasel ööl vaid istuda sõpradega pudeli virna taga ja visata viina kui merimees. Ja on ka selleks nii mitu põhjust: esiteks, täna on Kadriöö, teiseks, olen leidnud retsepti, kuidas pääseda kirjastaja, s. o. kirjaniku kurjema vaenlase, meelevalla alt ja lõpuks täna on Albert Kivikas’e viimane trening! 
     Herra välisminister Strandmann olla rääkind kirjanikkude suurtest honoraaridest, kuid nagu vanasõna ütleb, on igal asjal oma konks juures ja just kirjanikkude honoraari küsimus on üks väga ja väga konksuline asi, sest suured honoraarid seisavad ainult paberil! On sul kirjastaja käest mõni, mõnikümmend ehk ka sadatuhat marka saada -- see tähendab üht ja sama, et kirjastaja korra kuun sul ühe 500 margalise Vabariigi võlakohustuse pihku pistab ja palub, et katsuksid sellega läbi tulla. See on ju avalik saladus, et kõige rahatum inimene kogu maakeral on -- Eesti kirjastai! Kuigi ta, ütleme nii oma vahel, mõni sadatuhat saab, siis tuleb tal raamatukauplusi avada, mööblid osta, trükikodasid asutada ja paberiladude alla raha mahutada... Sest kirjanikkude honoraariga on aega: ega ta jänes ole, et eest ära jookseb! Kirjanik on harjund piskuga leppima! Ainuke lohutus on sul: kaasa tunda, kuidas sinu "leivaisa" äriliste operatsioonide piirid laienevad... Pole siis ka imeks panna, et häämeelega oma tööde väljaandmise nende aegade pääle edasi lükkaksid, mis pärast matuseid tulevad. Seda enam, võid selle pääle kindel olla, et sõber Tuglas seda asja siis palju hoolikamalt talitab kui sa ise omal eluajal.
     Kuid tänasest pääle pööran teise lehekülje! Olen otsustand üle minna naturaal majapidamisele, produtseerida ainult saaduste vahetamiseks. Homme avaldan kuulutuse ajalehin, ehk küll juba täna olen vastu võtnud kaks tellimist: rätsepmeister Osvald Joahim Nadelhoseni ja tema auväärt abikaasa ning seadusliku naise Sophie Vilhelmine kuvvendama poja Karpentarius Oleanderi viiendamaks sünnipäevaks tuleb mul ood kirjutada, mille eest rätsepmeister mulle ülikonna õmbleb (3000 marka!) ja kingsepmeistri Adam Papptalla ning talupoja neitsi Salme Amanda Roosililli abiellu astumise puhul kirjutan epitalami, mille eest vahetuskaubana paari saapaid saan (2000 marka!). Nii siis: adieu kõik kirjastajad, katsun kord ka korralikkude inimestega asju ajada! Soovitan kaasvõitlejatel, õieti kaaskannatajatel, minu eeskuju järele talitada.
     Sääl nagiseb trepp, uks läheb lahti ja lävele ilmub August Gailit kogu oman ulatusen. Ta on täna veel pikem ja näost kollasem kui harilikult. Gailiti selja taga silman veel teist kogu, kellel mütsilott kuklan ja palitu krae kõrvuni üles venitet, ehk küll, kurja ilma pääle vaatamata, palitu ja kuvve hõlmad vestini lahti. Ah, see ju ongi tänane abiturient, kirjanduslik Kuigatsi mees ja kurnipoiss Albert Kivikas! Tema pärast ju see tänane istumine! 

     Istusime lauda, s. o. istusime lauda mina ja Gailit, kuna Kivikas aupaklikult nurka kükitas. Lavvale tekkisid pudelid ja tegime ühed väiksed klahvid. Gailiti äsja raseerit lagipää kumas elektri pirni all majesteetlikult nagu Mithra ülempreestril, ja minu lagipää -- noh sääl on veel veidi rohkem udemeid kui Albert Kivikasel nina all! Taas tegime väiksed ning tuju tõusis. Trening algas pääle. Lasksime Kuigatsi meest kummardada ja "kratzfuss’i" teha, köit mööda kõndida, üles ja alla ronida. Gailit sirutas omad pikad koivad välja ja muheles: "Kurnipoisist saab asja, kurnipoisist saab asja"... Lõpetime plastika seansi ja alustime 'i.
     "Kuule, kurnipoiss", sõnasin ma, "sul on suur suu ja kikkis kõrvad. Sellest sinu pahed: kõik, millest meie tühjad pääluud sinu juuresolekul kumisevad, armastad sa nooti panna ja omal viisil publikumile ette kanda. Et aga publikum räägiks, et vaadake: sääl lavvan istuvad ja prassivad pahe isad Eesti kirjandusen, August Gailit ja August Alle, kes on kirjutand paar novellikogu ja paarkümmend luuletust, nad on kolmkümmend aastat vanad ja nende paljad lagipääd kumisevad tühjusest kui kuivand kõrvitsad.
     Ent vaadake seda väledat kurnipoissi Kivikast, imetlege tema spontaanset loomingut, õppigem tema "raamatutegemise kuntsi": ta potsib neid kokku kui kurnipoiss puulabidaga porikupitsaid maantee äären. Ikka manifest ja raamat, lehm naisele härg makku ja juba kaks! 
     Pääle selle kaebab sinu pääle Visnapuu, et sul olla pahad moed, et oled liiga teind Momendi meestele, Henrik Visnapuule ja Richard Rohtile, sest kõik, mis sina nüüd oma manifestin ilma pasundad, olla nemad teind juba seitse aastat enne Kivikase tulekut. Oled Momendi meeste manifestid ainult oma futuristlise sõnapraginaga kui tubaka veega üle puserdand ja Kivikase patendi all turule saatnud. Sarnane teguviis ei meeldi mulle põrmugi!" 
     Selle pääle lõime taas Gailitiga klaasid kokku ja tegime üks cantus. Klaasid hakkasid juba mahaaniliselt kerkima. Jõime lõpmatuseni, jõime läiluseni! Sääl muutus mu vis a vis istuja Ge läikiv päälagi kollakas roheliseks ja siis täiesti lillaks; kogu tuba -- toolid, seinad, elektri pirn ja isegi nurgan kükitai Kivikas muutusid lillaks. Mul oli vist umbes sarnane tundmus, kui Marie Underil oma kaunist Inspiratsiooni kirjutaden: nagu muheneks mu pääluu, laguneksid mu toa lillad seinad, ma ise laguneks ja tõuseks lendu järele oma kambri kadund laele.
     Ja siis ärkasin sattuden jalgupidi sohu. Oli kaunis päiksepaisteline ilm. Ühelt poolt piirasid minu maandumise platsi kidurad männi jändrikud ja teisest küljest tihe paju võsa. Säoltpoolt oli kuulda nagu tasast lapse nuttu. Seadsin sammud sinnapoole. Käte ja küünarnukkidega eneselle tihnikun teed tehen, jõudsin võsast välja. Otse mu een heinamaa siilun oli vana, juba osalt kinni kasvand turbaauk, kuna veidi paremat kätt heinaküüni tagant kesa ots pea paju võsani ulatas.
     Turba augun istus kobrulehel väike alasti Eros, kes, näppu suun hoiden, kibedasti nuttis. Äkki kuulsin küüni poolt põrsaste röhkimist ja vingumist. Pöördusin ja mis ma nägin! Mööda ülessongit kesa töllasid lombaten Albert Kivikase lendavad sead, kuna karjasurad neile kividega valu andsid. Kui ma taas turbaaugu poole pöördusin, oli nutja Eros kobrulehelt kadund. Tema asemel istus väike alasti Kivikas oma igivana pigimusta luige seljan kesk turbaauku karbonaadi nutski suun, mida imeden ta ise haledasti ikkes.
     Minu silma nähen hakkas korraga Kivikasel habe kasvama. Karjapoisid tegid kesal kütist, Kivikas tõmbas vammuse põvvest pergamendi rulli välja ja kirjutas novelli, kuidas tulekahi oma põlevate keeltega taevast lakub; koirohu põõsan saagis rohutirts ja Kivikas kirjutas kuulipritsi tärinast kui voki ketrusest.
     Siis jälle olin sattund tundmata suurlinna tänavalle. Kesk kihava uulitsaelu aspeldamist nägin kusagil kirevat kunstinäituse plakaati. Astusin sisse. Kogu publikumi tähelepanu oli koondund ühe väljapand maali pääle. Pilt kujutas hobuseraibet kraavi kaldal, kuna üleval taevan kollatas päike võisilmana kesk valkjat pilvepudru ja otse raipe kõrvalt raami seest kasvasid välja kaks Albert Kivikase karvast, päikese järele küünitavat päkka. Pildi alla oli suurte, küünrapikkuste tähtedega trükit: Igavene Päike, sa näed ju!...
     Paljudel vaatajaist olid pisarad liigutuse pärast silman. Minul eneselgi kippus meel ärdaks. Keegi vana provva läks taksiga mööda. Pilti nähen vajutas taks tagumise kehapoole vastu parketti, ajas koonu püsti ja puhkes huluma. Albert Kivikase karvase, päikese poole sirutet päkad olevat mitu aega veel kogu linna jutuaineks olnud. Kõik linna vanapiigad olevat magama minnen ja luiseid sõrmi vastu kuivand rinde suruden salamahti õhkand: "Oh seda armast, ärdasüdamlist poissi Albert Kivikast!.." 
     Korraga hakkas porikärblane ahjusimsil pirisema. Viina hõng oli vist ta talveunest üles äratand. Lõin silmad üles, kuid mis ma näen! Ahju otsan, talupojalik kaval ilme näol, istub Albert Kivikas, kõigutab oma koivi, laeb kartuli püssi ja teeb omale pükste eest võetud puust pööraga maniküüri. Siis võtab ta kartuli püssi, sihib minu pääle ja laseb. Midagi märga lendab mulle vastu paljast otsaesist, mis mu unest äratab.
     Vist on minu mansardi lagi hakand rängast vihmast läbi jooksma, sest suur veetilk, külm kui Issanda silmapisar, veeres üle mu otsaesise mööda ninarootsu alla.

    Oli kord prohvet Maltsvet, Lasnamägi ja Valge laev. Kuid vaim lahkus Maltsvetist Krimmi teekonnal, sest meie maal oli noil ajul veel palju vennaste koguduse palvemaju, kun nii ilusasti lauldi, et vaim ei raatsind seda maanurka maha jätta. Ja et Eestis teps enam ei olnud teist prohvetit, siis hakkas vaim inimlaste keskel ringi vaatama, kust leiaks hinge, mis oleks voorustega vääriliselt möbleerit, et vaim võiks sääl omi Krimmi reisil väsind jalgu puhata.
     Ja siis juhtus noil päivil, et Ahja vallan veata poisslaps ilmale tuli, kellele nimeks pandi: Friedebert. Ja see poiss on ju maast madalast suure mehe märke ilmutand: oma sündimise ajal olevat ta kulme kortsutand ja naerukurre huulil ämmamoorile vastu muigand. Pärastpoole, juba jõmpsikana, on ta oma mänguseltsilistele keelt ja rusikat näidand, kui need tead Friedebert’i asemel kogemata Priiduks juhtund kutsuma.

     Aja jooksul sai poisijõmpsikast laiakaabuga noormees, kes ümber rändas lilleliste meeleolude ultramariinin ja melankoolia ookerkollan. Ah, millised on need meeleolud kesk mosaiigina kirevaid maastikke, ümbritset emailleerit liudadena sinerdavist järvedest, mille kohal ujuvad pilved kui hõbekoonlad. Põllud rulluvad kui kirjud lindid mäest üles, mäest alla; jõed veerevad kui helmepaelad mööda luhamaid, kaduden madalikku piirava metsa kui tumerohelise pitsi taha. Ah, milline kaduvuse traagika, kui öö tullen algab tähtede tulimäng! Kuu liigub hõbedase kettana üle öise maastiku ja tähed vilguvad kuldmedaljoonidena armsama sinisiidisel rinnal. Ah, balsameerida need igatsuste verevad õied, mis lõhnavad öö süngete varjude ringin! Kuu, hõbedane kuu, võta mind ühes avaruste rüppe, sest mul on kitsas siin maisel keral ja ääretu valu pigistab mu südant! 
     Ja see sündis, et vaim lendas parajasti kui nahkhiir kuust mööda. Ja ta kuulis noormehe palvet ning mõtles: "Et milliste ilusate igatsustega noormees sarnasel raskel ajal, kun sul enam rebaseuruski aset ei anta. Inimeste lapsed on täiesti raisku läind, kuid hullemad päevad seisavad veel een. Päästa sellepärast lahti oma vöö ja võta kingad jalast ning läki sellesinatse noormehe sisse." 
     Öelden nii asus vaim noormehe ärkli korrale. Ning nüüd sündisid kummalised asjad. Laiakaabuga noormees kõndis mööda külatänavaid, turuplatse ja kohvikuid ning sõitles rahvast väen ja vaimun: "Häda teile, häda kogu Eesti kirjandusele, millest teie vennaste koguduse palvemaja olete teind, kun mängitakse orelit ja lauldakse Talle kiituseks hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, sest nõnda ütleb vaim, kes räägib minu suu läbi: teie laul on minu meelest hirmus kui metseesli kisa, millega teie olete ära peletand mu ööpikud, ja sellepärast tahan ma teid anda roppude meeste meelevalla alla, kes kõrtsi lahti löövad minu koja müüride vahel, kun peavad pudelid seisma kui oreli viled. Aga seesinane ei kesta mitte igavesti, sest kui aeg täis saab, siis tahan ma teile ühe ärapäästja läkitada." 
     Nõnda rääkis vaim noormehe suu läbi ja rahvas oli üpris kohmetand ning kutsus teda Ahja prohvetiks, sest tema esivanemad olid pärit Ahja vallast. Ja kui oli möödund kümme aastat vaimu sissepugemisest, siis kujutas ennustai enesest kehastet esteetikat, vaimu aristokraati, millist Eesti maakera veel pole kannud. Kiu haaval oli ta püüdnud lahutada oma talupojalikust karaktrist igasugu toorust, läägust ja vulgääri elementi, esteetilist viimistlemist poleeriden hoolsa lektüüriga. Kuid hüpertroofia viib sageli atroofiale ja see, mida kui esteetikat reklameeritakse, on tihti kurioosumite esteetika -- eriti kui vastaste arvel niipalju lääguse ja banaalsuse õli esteetilise ?estiga välja valatakse.

     Nii siis: kümneaastase vaimu vastuvõtmise juubeli puhul oli Ahja prohvet korraldand ühe väga ja väga esteetilise olengu. Lillelisen infernon oli ta üles löönd oma vigvami. Telgi hommikupoolsen nurgan oli üles säet esteetiliste kurioosumite altar, kun ta iga päev enne päikese tõusu kui isehakkand hierofant ohverdas oma kaasvõitlejate, kirjanduslikkude ja esteetiliste pääpaganate pattude eest. Kesk vigvami oli rikkalikult kaet laud, sest sarnase tähtsa päeva mälestuseks ei tohi külalisil söögist ega joogist puudus tulla. Ja siis hakkasid ka külalised ükshaaval tilkuma. Noh, need vast alles olid tüübid! Suurimad ninad, keda naine üldse produtseerind! Arusaadav: olgu tõusik esteet või mitte, kuid ikka on tal otse füsioloogiline tung suuremate nimedega vahekorda sattuda ja kui niikaugele veab, et mõnel surematul viin pähe hakkab, siis oma klaasiga talle lähemalle nihkuda ja sinasõpruse pääle kokku lüvva. See oli, nagu juba tähendin, üks suurte ninade mena?erie.
     Olid koon: Herakleitos, Aristippos, Epikuros, Aristoteles, Plato, Ovidius, Catullus, Apuleius, Longos, Boccaccio, Shakespeare, Voltaire, Baudelaire, Rimbaud, Beardsley, O. Wilde, Nietzsche, Zarathustra, Salomon, Buddha, Konfutsius, Dalai Lama ja palju teisi. Õrnemat sugu esitasid: Saaba kuninganna Balkis, Aspaasia ja -- Aino Kallas... Üks läbi ja läbi aristokraatlik ja igapidi raffineerit seltskond, mida sarnasel esteedil kui piduperemees mitte häbi pole oman kojan vastu võtta, seda enam, et mõni neist ju mitmendat korda talle vaderiks olnud. Külaliste kokkutullen, muigas peremees rahuloldavalt, sest sarnaste nimede kokkuvoolu ei olnud ta isegi oodand. Kõik see tunnistas piduperemehe rikkusest, aust, tarkusest ja hääst maitsest.
     Istuti lauda ja algas külaliste võõrustamine väga peenemaitseliste ja raffineerit kokakunsti retsepti järele valmistet roogadega.
     Algust tehti kergete toitudega, järjest üle minnen raskemini seeditavaile. Esimesena kanti lavvale sääse süljenäärme konservid lilletolmuga ja värsked tigude katsumissarved marineerit eetriseentega. Siis tulid nuumat rohutirtsude šingid, praet prussaka rasva seen, eriskummalised oma pikant maitse poolest ja Kaarnanurme sinilille kõrvad Türgi ubadega. Selle järele anti pääsukese pesi valge veiniga ja kilpkonna mune ahvi käppade ja kaktuse salatiga. Ning lõpuks ujus vaagnaga pidulavvale kogu selle söömingu hiilgenummer: Aubrey Beardsley "Mäe all" elutseva valge ninasarviku must kärs, praet valaskala piimast valmistet võiga ja garneerit Hesperiidide aia õuntega... Külaliste vaimustusel ei olnud enam piiri. Jubilant oli oma esteetilise kokakunstiga kõik teiste surelikkude siiamaalsed saavutused üle trumpand! Vahetpidamatult kerkisid sätendavad bokaalid Niiluse hobuse silmapisaratega. Kaelusteti vastamisi, joodi sinasõprust.
     Jubilant oli püsti tõusnud. Ta köhatas arglikult peosse, kuid meele tuletaden, et see ebaesteetiline, poetas käe vargsi kõrvale. Mahe naerukurre libises üle ta tõmmu näo huultele ja ta mesimagusa tembriga hääl helises kui Maikelluke, libliku tiibadelt pudeneva tolmuna langeden kuulajate hinge voltidesse.
    Ta pidas kõnet: "Mu herrad ja mu daamid, kes meie oleme kõik siia kokku tulnud, üks esteetiliselt kõrgesti harit ja eliid publikum! Ma ütleksin pigemini: mu vennad ja mu õed esteetikan, sest vaadake, et meie, need välja valitset, kes on jõudnud sellesinatse suure esteetilise tõe äratundmisele, peame hoolt kandma ka oma vähemate vendade eest, kes veel viibivad oma esteetilise kasvatamattuse, tooruse ja vulgääride elukommete võrgun." Ta laseb teenri oma vigvami tagaseinan ühe laiu eest ära lükata ja sääl avaneb tuttav Svidrigailovi erstoraani interiöör leti kõrval seinal rippuva Böcklini "Surnute saarega", mille all lavva taga vis a vis istuvad kaks meest: üks pikk ja peenike, teine lühike ja tüse. Lavval nende een vedelevad sinised seltersi sifoonid ja paar klaasi. Pikema mehe päälagi hiilgab veel kui päikse jumala ülempreestril, ent ta nägu on kitsaks kuivand kui halli kitse jälg. Mõlemate silmaalused sinetavad ilmamurest ja koon moodustavad nad ühe hiiglasuure melankoolia diplokoki...
     Ahja prohvet köhatab uvvesti, koputab eneselle vastu rinda ja jatkab: "Needsinatsed mehed sääl on Gailit ja Alle... Minul, kui kõrgesti raffineerit tüübil, on otse füüsiliselt valus neid vulgäärpoosiden istuvaid mehi vaadelda..." 
     Ja talle vastas selle pääle melankoolia diplokoki lühem pool: "Kelner, üks portsjoon "Adsoni ihu" hapukapsastega!" Kelner libises kui vari üle põranda ja lifti august kostis kajana: "Üks portsjoon "Adsoni ihu" hapukapsastega, extra, herra kirjanikule!" 




Kolmekortsuga fatalist

H o t e l   du   N o r d 
See oli üks nendest väikeste provintsi linnade võõrastemajadest, kus kõike suurepärast ning peent halvasti ja maitseta järele aimatakse.
                                                Richard Roht.

    Musta mantliga, kolm sügavalt värvit kortsu otsa een ja Momendi roheline salatileht nööpaugun -- nii kujutab boheemkonna kroonika Richard Rohti kirjanduslikku ilmaletulekut. Issand halasta, milline õudne ja hirmuäratav vaatemäng ühel väikelinna tänaval: päisipäeval tuleb sulle äkki ümber nurga karmauhti vastu musta mantliga kui Rinaldiini kahekümneaastane vaimuaristokraat ja anarkist romantik, kellel kolm sügavalt värvit kortsu otsa een ja kes oma kollase noka Przybyszewskist ääreni täis võtnud! Linnavalitsuselt olevat siis õnnetute juhtumiste ärahoidmiseks ilmund sunduslik määrus tänava nurkadel: 1) voorimeeste hobustel olgu ravvad suun, et nad, liginevat rohelist hädaohtu silmaten, naerden hirnuma ei saaks pahvatada ja 2), et kõik korralikud kodanikud kandku enesega alati kaasas balderjaani pudelikest ja tükk suhkrut vesti taskun, kuna linnavalitsus omalt poolt, nagu ikka suurel koolera ajal, keedet külmavee anumad turgudel ja tänavatel välja paneb. Sest tihti olevat kohtamisel Rohtiga, kes tol ajal liikund täis kohutavat suurust mööda ülikoolilinna tänavaid kui mahatõugat ingel, tulnud ette enneaegseid mahasaamisi või jälle seda, et mõne väikekodanlise mammi pesamunad, mustade hõlmadega kullist hirmuden, laiali veerend kui paterdavad pardipojad, kes kisaga käpuli rentslisse lennaten, kes aga ka kaelapidi möödakihutava voorimehe hobuse jalgu sattuden.
     Oma kirjanduslikku revolutsioonilist tegevust alustas noor anarkist kihlakuulutuse avaldamisega ajalehin, et Richard Roht on selle ja selle aadelisoost preiliga kihlat... Milline kohutav sügavus, milline algupärane fataalsus ajalehe tavalise kuulutusosa kuristikkude kohal! Kas on juhtund midagi sellega võrreldavat revolutsiooni ajaloos, -- vast ehk Bastille’i valdamine?... See on aastasadade kangelasmuusika ah! ja oh! ütlemiseks tulevastele põlvedelle, mis lõi kolmekortsuga fatalist oma ajalehen ilmund kosjakuulutusega aadelisoost preiliga. Ja selle sündmuse fenomenaalsed järeldused: Eesti väikekodanlus on selili maha rabat ja anarkist Roht vajutab oma põlvega ta korisevalle rinnale, pareman käen ajamõõtjat hoiden, mille järele ta anarkilisen kangelasheitlusen võidet vaenlase viimseid hingetõmbeid loeb.

     Ent ikkagi -- millised tüübilise tõusiku talupoja appetiidikesed aadeli "sinise vere" järele selle "kohutavast fataalsusest" nõretava noore ilmapurustaja anarkisti revolutsionääri juures! Esiti noore anarkisti kihlus aadelipreiliga ajalehe kuulutusosan ja selle järele meeleolude ning novellide familjaarne sinasõprus ainult "siniverelistega", igasuguste mõisapreilidega, paruniprovvadega, graafidega... Mul on juhus olnud juba ennemalt mitte kirjandusen, vaid tegelikun elun kohata selle aadelitõbise anarkisti sarnase väikekodanlise tõusiku "sinise vere" juubeldamist. See oli ilmasõja esimesil aastail suureman Volga äärsen ülikoolilinnan. Ollen üliõpilane, olin kodukooliõpetajaks ühe poola soost tõusiku miljonääri N. perekonnan. Poolamaa vallutamise järele sakslasilt 1915. a. valgus üle kogu Venemaa laiali hiigla kupatus igasugust suurt ja väikest, rikast ja läbipõlend Poola aadeli. S. linnan, kui ühen suureman tsentrumin, oli noid ka hää hulgake. Ja iseenesestki mõista, et miljonääri N. kui suure Poola patrioodi võõrastevastuvõtlikud uksed olid avat kõigile vaeseksjäänd Poola parunitele ja läbipõlend graafidelle. Väljamaa veinid ja suurepärased õhtusöögid, ehk, võib olla, veel enam lahke majaperemehe isik, kes oma paremehe kohuseks luges igal vastuvõtmise õhtul külalistele kaartidega tuhandeid maha mängida, meelitas läbipõlend "siniverelisi" suguvendi niipalju kokku, et eenkojan püsis ikka aadelimeeste saba. Tõusiku miljonääri perekond muheles õndsan joobumusen, sest ainult mõtelge: ometi viimaks on jõut nii kaugelle, et oman majan on aristokraatline salong... Kuid sellesse tõusiku miljonääri aristokraatlise salongi meeleollu lõi julm saatus paar rumalat dissonanssi -- mõned läbipõlend graafid ei olnud majaprovva selle au väärilise leidnud olevat, et tema een ka tänaval oleks tarvilik kübarat sügavamalt kergitada -- ja "siniverelistele" suleti miljonääri maja uksed... See ühe perekonna kurb pettumuse looke tuleb mul ikka meele, lugeden Rohti fataalsusega prügitet kõnelusi mõisapreilidega, paruniprovvadega ja graafidega: vaevalt küünib ka selle aadelitõbise anarkisti romantiku familjaarne sinasõprus "siniverelistega" kübara kergitamiseni tänaval! Ent milline suurtsugu romantika, milline mässumeelne anarkia peitub sellen läbi eenkoja võtmeaugu aristokraatide eraelu armatsevalt silmitsevan autori talupojalikun pilgun!... Need Rohti anarkilis aristokraatliste tendentsidega novellid oleksid nagu mõne vana mõisakutsari jutu järele kirjutet, sest isegi toapoiss teaks oma herraste elust kindlasti palju huvitavamalt ja sisukamalt kõneleda... Pastalde järele lõhnab kogu see Rohti sulevarrest väljaimet aristokratism! 
     Milline rumal nali saatuselt: lasta sündida õlgkatuse all sellel, kelle hinge suursugusemad ihad toapostena hiilivad aadeli herrasmaja uste võtmeaukude taga... Milline kohutav traagika: inimene tahab ihu ja hingega omast talupojalikust nahast välja pugeda, ent see on nagu Nessose särk ihu küljen kinni ega mõtlegi rebeneda! Ja kes päält vaatab seda nahastpugemise kangelasheitlust, see naerab ja näitab sõrmega: ennäe naljameest!... Kuid see on ju kõigi suurvaimude ühine saatus, et neid oma kaasaeglastele arusaamatute kõrgete ideaalide pärast mõnitetakse, taga kiusatakse, mudaga loobitakse ning Kolgatal ristipuule naelutetakse. Sellest võib Roht lohutust leida kõigele ülekohtule, mis tema vastu sünnib jumalavallatute ilmalaste poolt noil Momendi poseerimise kantsi ärarikkumise päivil... Ent tuleb päev ja tund, mil need kolm sügavalt maalit kortsu otsa een ja must mantel, mis katnud aadelitõbise anarkisti maist keha, saab muuseumi numbriks rahvalle. On ju kirjan kirjutet: ole ustav viimse tindi tilgani, siis tahan ma su talupoja nahast välja kiskuda ja su pastalkanda aadelimehe kannused kinnitada...
     Siin ajalikun hädaorun tuleb aga musta mantli ja otsa ette värvit kortsude pärast naljategemist kannatada. Neist loobuda ei ole aga võimalik, sest kuidas saab muidu üks "anarkist romantik" oma sisukehva minakest muust hallist väikekodanlisest massist eraldada ja silmapaistvaks teha? Paratamatult pead karkudelle ronima, otsaesiselle kortse värvima ja ennast musta mantliga drapeerima. Keegi ikka ehk paneb tähele. Ei ole ju suuremat valiku võimalust ühel kirjanduslikul revolutsionääril oma karjeeri alustamiseks. Pärastpoole võib ka ühest osast mantli ja otsaesisega seot geniaalsuse attribuutidest loobuda, sest "soliidiks" saades muutub revolutsionääride juures nii mõndagi...
     Ah neid kirjanduslikke ja poliitilisi karjeriste revolutsionääre, kelle käremeelsus harilikult lõpeb kas vesiveski kolu juures või trahteriperemehe valge põlle taga! 
     Ah seda inimlikku närusust!...

     Roht on pidand omal kümneaastasel kirjaniku arenemisteel nii mitmele kirjandusvoolule lõivu maksma. Algusen oli ta ("Igaveses labürindis", "Üksinduse meeleolud" ja "Siluetid ja dekoratsioonid) Przybszewski sümbolismi suuresõnalise paatose sisukehv harrastai. Sellest siirdus ta väikese põike järele realismi ("Hing ja veri") ameerikalikult fataalsete kinolintide traagiliste episoodide kokku traageldamisele ("Kolm näokatet"), kunni ta lõpuks leidis oma tõsise kutse poolharitlasest publikumile suvepuhkuse  ja raudteelektüüri produtseerimisen. Selle enam kui kahtlase väärtusega kirjandusliigi hulka kuuluvad tema hilisemad teoksed: "Minevik", "Hümnid Paanile" ja trükimusta ootav "Väikelinn", millest katked ilmund "Päevalehe" lisan ja "Tallinna Teataja" joone all.
     Kuid nende sagedate dekoratsiooni vahetuste pääle vaatamata püsib Rohti loomingul siiski haruldaselt ühtlane iseloom. Rohti teost tunned juba pääliskaudseltki lehitseden, olgu ta missugusest kirjandusliigist tahes. Kuidas seda seletada? Siin on mõõduandvad väga mitmed silmatorkavad põhjused. Esiteks tuleb tähendada, et Richard Roht on meil kõige subjektiivsem kirjanik, et Richard Roht on üldse äärmiselt kitsa avalduspiiriga subjektiivne kirjanik. See on tema kui kirjaniku kõvem külg, ent ühtlasi ka suurim pahe. Vaadelgem lähemalt tema teoste aadelitõbist kangelasseeriat: K o n r a d,   R e i n   O r g e n,   J u h k a m s o n,   H e r b e r t  H e l t,   k u n s t n i k   D r e v e r k,   V e r n e r   M o l l, kõiki noid fataalselt nimetuid rändajaid, teekäijaid, pagejaid, -- eks ole nad kõik ühed väikesed Richard Rohtid... Roht oskab ainult nende alter ego’de kaudu tõlgitseda omi kohutava sügavuse pääle prätendeerivaid mõttemõlgutusi ja meeleolutsemisi. See üle sümbolismi kuristikkude kõrgetel sõnakarkudel kõndiv kangelastüüp on ühiseks ja ühendavaks selgrooks kõigile Rohti teostelle kirjandusliku ?aanri pääle vaatamata. See musta mantliga ja kortsun kulmudega mööda metsamaid ja maanteid karkudel kõndiv kangelastüüp, nii läbi ja läbi ülespuhut ning tühja täis kui ta ka kirjandusen tundub, on siiski oma veidrate effektide pääle vaatamata elujõuline olevus, sest tema taga seisab Richard Rohti maine isik kõigi oma vooruste ja pahedega, keda ta, kui nii võiks öelda, novellin või romaanin ainult repräsenteerib.... Kuid niipea kui Rohti minakangelane metsaüksindusest herrasmajja või lossi põgeneb ja sääl mõisapreilide või paruniprovvade seltskonda satub, muutub situatsioon väljakannatamatuks, sest tekib p s ü k o l o o g i l i n e   v õ l t s. Rohtil on teise isiku hingeelu sellen liikuvate teo  ja tahtejõu impulsidega ning mitmesuguste meeleolude virvendusega kui just mitte kõigi seitsme, siis vähemalt kuvve pitseriga kinnipand raamat. Ta ei oska säält midagi välja lugeda pääle mõne paberi ja tindi järele lõhnava fraasi. Sellepärast painutab ta vägivaldselt kõik need kangesti peened aadelisoost daamid oma ainsama kirjandusliku minapsükoloogia liistu järele. Kõik need nooblid daamid tegutsevad ja meeleolutsevad kui aristokraatlise seeliku eest pükstest loobund Rohtid.
     Nähtavasti on Roht ise ka sellest hakkand aru saama, sest oma hilisematen teosten püvvab ta võimalikult vähe tegemist teha dialoogidega ja kõrvalkujudega, neid ainult söega skitseeriden, kui see just paratamatu on. Tema "minakangelane" peab sellepärast ka osalt just kirjandusliku loomistöö puhtehnilisil põhjusil seltskonnast põgenema ja metsaelu ning üksindust harrastama, kun ta vabalt võib anduda oma hämarate kannatuste ja naiivide appetiitide pihtimisele ning lüüriliste meeleolude tõlgitsemisele. Ühtlasi avaneb tal sellega ka võimalus suurima menuga ära kasutada oma kirjandusuande tugevamat külge, s. o. looduse kirjeldamist. Üldse võiks Rohti loomingu kohta väita, et sääl on väärtuslikku just niipalju, kui palju leidub meeleolurikkaid looduse kirjeldusi. Kõik need mantlid, kortsud ja kargud aga võiks Roht omale hoida isiklikuks läbiajamiseks, sest nad ei huvita lugejat mitte põrmugi. Nende ainuke teenus on autori naeruvääristamine.
     Selle põhjal olen koguni veendund, et meil kehva proosamehe Rohti näol on kaotsi läind võrdlemisi hää kuigi kitsapiiriline luuletai, sügislooduse kuldkollaste meeleolude tõlgitsei. Ma usun, et ta oleks lüürika alal hoopis meeleolurikkamaid loodust kujutavaid värsse võind taguda, kui seda teeb, näiteks, Ridala. Pääle selle oleks luuletuste nõudlikum tehniline külg, nagu rütm, riim ja kindel vorm, talt võimaluse riisund kõiksugu mantlite, kortsude ja karkudega enese kahjuks ja lugeja tüütamiseks nõnda vabalt tegutseda. Ühtlasi oleks ta sellega oma hinge päästnud ka kõrvalkujude ja dialoogide psükoloogilisest võltsist. Ent ka siin oleks edaspidise arenemise juures sureks takistuseks olnud maitsekehvus, millest Rohti sagedased labasused tingit. See on aga juba orgaaniline viga, mis ennast arstida ei lase. Ja sellepärast on, võib olla, meie lüürikalle ikkagi õnneks, et Roht temast eemale jäänd ja oma minakangelastega Eesti proosat edendab. Muu sean olgu siin kohal tähendet, et pääle sageli õnnestand looduse meeleolude tõlgitsemise on veel üks kaaluv põhjus, mis mind sunnib Rohtin ikkagi proosametsa äraeksind luuletajat oletama. Vaadake: harilikult on need ikka luuletajad, kes oma südamedaamide auks ja silmarõõmuks salme taovad. Proosamehed talitavad teisiti: nad lepivad pühenduse raamatu eenlehele trükkimisega. Rohti kui proosamehe man on see aga vastuoksa: ta vorbib viimasten teosten omast südamedaamist kui täisverd luuletai, -- kahjuks küll ainult proosan...
     Nii kirjanduslikud pahed kui ka voorused on Rohti loomingun püsivad. Päämised neist oleksid: p s ü k o l o o g i l i n e   v õ l t s   ja   m e e l e o l u r i k k a d   l o o d u s e   k i r j e l d u s e d. Ühiseks teljeks aga, mille ümber kogu Rohti loomingu äärmiselt kitsas subjektiivne maailm keerleb, on musta mantliga fataalsuse kohutavate kuristikkude kohal kõrgetel sõnakarkudel kõndiv "minakangelane", kelle otsaesist palistavad kolm sügavalt värvit kortsu... Sellega on seletatav kogu Rohti toodangu haruldaselt ühtlane ilme.

     Oma kirjandusliku neitsilikkuse tõi Roht ohvriks sümbolismi Don Juanile. Sellen boheemlase vabaarmastuse abielun Przybyszewski kangelastega sünnitas ta kaks tütart: "Igaveses labürindis" ja "Üksinduse meeleolud" ning ühe poja: "Siluetid ja dekoratsioonid." See on, kõigi oma puuduste pääle vaatamata, väärtuslikum osa Rohti kirjanduslikust järeltulevast põlvest, sest pärastised, juba kõikepidi seaduslikud ja ametlikud abielud on Rohtilt annud ainult kirjanduslikke mulatte, metiisse, rohelisi papagoisid ja Jugendstiilis aristokraate à la Herbert Helt või mööda maanteid kuuvalgel ratsutav väikelinna Tonksu Jaan ja astroloogia maestro Verner Moll... See ei ole mitte juhuslikult nõnda, vaid täiel määral tingit Rohti kui looduse mitmekesiste meeleolude lüüriku ande iseloomust. Sest Rohti "minakangelaste" kohta maksab üks ainus kirjanduslik tõde: mida kaugemalle inimestest, nende maise hingeelu probleemest ja dialoogest -- seda parem, mida sügavamalle üksinda metsa -- seda õigem!... Eemale oma kirjaniku ande suurimast pahest -- psükoloogilisest võltsist ja lähemalle looduse meeleolude impressionismile! Kõiki neid võimalusi pakub see ireaalsust ja hinge hämaraid meeleolusid taotlev kirjandusvool, mida tunneme sümbolismi nime all. Nõnda et Roht alustas oma kirjaniku karjeeri väga õnnelikult valit orbiidin. Roht ei edusta küll sümbolismi puhtal kujul, vaid see on tema juures, ja just toodangu väärtuslikuman osan, tugevasti läbi põimit meeleolurikaste looduse kirjelduste impressionismiga, kuid see ei teeks viga. Kui aga ainult een ei oleks noid sügavalt värvit otsaesise kortse, musta mantlit ja autori aadelitõve igavest palavikku! 
     Autori esiteos kannab sügavat ja paljutõotavat päälkirja "Igaveses labürindis"... Olen ta mitmel korral läbi lugend ja viimaks otsuselle jõudnud, et ega ta nii sitt raamat ei olegi, nagu esialgul ühekordse lugemise juures näib olevat. Kui mul, ütleme näiteks, mainit teose ja sama autori "Mineviku" vahel valida tuleks -- ma ei kahtleks mitte põrmugi, kumba eelistada. Igatahes morsroosaks või rebukollaseks ajaveete lektüüriks ei ole too raamat kirjutet. Ja kohati, ma pean tunnistama, võib ta koguni meeldida. Tal on ikka oma nooruslik trots man kogu meie väikekodanlise ühiskonna moraali ja asjaajamise viisi vastu. Ainult poosikargud on liig kõrged võet, nõnda et selle noore Wertheri hämarad kannatused lugeja silmis naeruvääristuvad! Ja sellest on omajagu kahju.
     Et lugejat tutvustada selle "sügavmõttelise: ?aanriga, toon mõned read mainit kogu esimese, "Präluudiumi" nimelise, novelli algusest: 
     "Ma olin õnnelik! 
     Sest ma olin üksinda.
     Sügavas traagilises vaikuses kõndisin ma metsa üksildasi teesid mööda ja mu hing kuulas kaugete olemise häälede mõistmata mängu ja mu mõtted rändasivad igaviku äramõistmise ning üleelamise radade pääl.
     Läbi lõpmata kannatuste ning puuduste olin ma enesele siiski võimaluse raiunud elada omas üksikus majas keset lõpmata metsasid ning lagendikka, kus vaevalt ükski kõrvaline inimene mu tunnete hämaraid, mõõtmataid ning muudele arusaamataid iseäraldusi segada võis.
     See oli elu, minu kallis olemine! 
     Hämar, tihe udu lasus maa pääl, ainult väikene värin raputas puude oksi. Kahvatu oli mu nägu. Mu pilk viibis kõdunenud haavalehtede pääl, mis märjalt halliks läinult surma surivad. Mu sõbrad! sosistasin ma, ja igavese kannatuse raske värin raputas mu keha, läbi käies mu närvidest ja südamest ja ajudest." 
     Sellen peitubki Rohti kui kirjaniku traagika, et ta oma hämarate meeleolude mõõtmatuid sügavusi ei suuda sõnan ega pildin väljendada. Lugeja peab seda võtma nii öelda hää usu pääle, et selle ebamäärase hämaruse taga ikka midagi sügavat ja traagilist on, mis autori otsaesise kortsu veab. Kuid kahjuks on tänapäev maailm täis Uskmatuid Toomaid, kes ei lepi sellega, vaid kirjaniku käest nõvvavad, et ole hää mees ja luba ma vajutan oma pilgu su hinge haavadesse... Siis ma ehk usun, muidu mitte. Ja selle pääle ei jää Rohtil muud midagi üle, kui ennast kindlamini oma musta mantli sisse drapeerida ja sügavamalle metsa padrikusse minna. Tundub, et Rohti inspiratsioonil on võrdlemisi madalal see surnud punkt, millest ta kõrgemalle ei tõuse. Puudub tõsise kunstniku inspiratsiooni intensiivsus, mis hinge põhjan lainetavast hämarast emotsioonide ja elamuste kaaosest looks illusoorse, kuid siiski usutava maailma, millen liiguksid inimesed, elavad inimesed luust ja lihast, aga mitte papist mannekeenid. Sellega just erineb loov kunstnik muust surelikkude massist, et ka teiste surelikkude hingedelle omased traagiliselt hämarad ja teistele arusaamatud meeleolud ainult tema juures seevõrd tihenevad ja liituvad, et inspiratsiooni hetkel saavad looja hingeõhu läbi elavaks need seesmise irreaalse maailma hämarate meeleolude ürgudu tombud. Roht aga ei pääse oma hämarate meeleolude mõistmatust kaaosest kaugemalle, sest puudub vaim, kes kaaosen korra looks ning vee maast eraldaks. Seda seesmise ilma korralagedust ja inspiratsiooni puudulikkust püvvab ta välisilma dekoratsioonidega, nagu musta mantli, otsaesise kortsude ja looduse kirjeldustega maskeerida, mis tal osalt ka õnnestab.