Kivikase uuem romaan on jälle tagasipööre külaellu, mis on valitud kirjelduste keskkohaks, kuna osalt linnaellu kuuluvad üliõpilasedki on kujutatud maaelu miljöös, vanemate kodus. Kuna Kivikase eelmine teos "Ristimine tulega" oli pea algusest lõpuni igav ja sagedasti lame "literatuur" selle sõna eitavas mõttes, mõjub kõnealune romaan jälle elulisena, mitte tehtuna. On tunda, et Kivikas õige kõvasti maaelus kinni on, nii et tema selle kirjeldajana mõjub otsekoheselt, vahendita. Tundub värskust, omapärasust ja jõudu, kui autor liigub maainimeste keskel; niipea aga kui Kivikas linnaelu kirjelduse[le] üle läheb, tundub kohe hõredus, tehtud kujud ja aimatud meeleolud. On otse üllatav, kui kaugel näikse linnaelu oma suurema mitmekesidusega olevat rõhuvast enamusest meie proosakirjanikest. Ainult A. H. Tammsaare, Mait Metsanurk ja Fr. Tuglas näikse linnaelus kogenud olevat, et luua kujusid ja kirjeldada meie väikelinnade tiigielu, kuigi kõik meie kirjanikud ise linnades asuvad.

Kivikase "Jaanipäev" ei ole romaanina küllalt ühtlaselt läbi viidud, vaid langeb kahte iseseisvasse ossa. Algab romaan suure ja jõuka Saare talu elu ja elanikkude kirjeldusega. Saare talu omaniku poeg on Tartu ülikoolis õppides tüübiline igapäeva-korporant omas joomises ja vaimlises alaväärtuses. Rikaste suurtalunikkude pojad ja tütred on suveks, jaanipäevaks, maale sõitnud ja romaan algabki küla jaanitule kirjeldusega. Siis aga läheb jutulõng ilma loogilise sidemeta üle asuniku Tõnise ja tema vanemate, ta vaese asuniku väikeste päevamurede kirjeldamisele, kujutades Tõnise armulugu Tillureenu Leenaga, joodiku ja vaeseks jäänud päriskoha omaniku tütrega, milleks kulub ära ligi pool romaanist, kuna kirjelduses ka Tõnise vend-üliõpilane esineb, kes oma teenistusega end vaevaliselt koolitab ja haigena asuniku Tõnise juurde elama jääb. Viimane osa romaanist on jällegi seotud Saare taluga ja sealt pärit olevate isikutega. Tundub, et episood Jaak Parvega, kes Venemaaga igasugust kahtlast äri ajab, ei ole siiski sedavõrd eluliselt tuntud, et mõjuda vahendita lugejasse, vaid tahes või tahtmata on sel lool pamfleti maik, millena see koht omal ajal ka asjaosaliste ringkonnas tormi sünnitas ja "Vaba Maas" äratrükituna ka väljaspoole laineid lõi. Kunstiliselt on see osa romaanist aga kahtlemata kõige nõrgem koht selles üldiselt päris heas teoses. Võrreldagu selleks ainult "Jaanipäeva" peatükke, mis on pühendatud Eesti argonautidele, kes käisid Venemaalt kullavilla toomas, A. H. Tammsaare "Vana viiuli" nimelise novelliga, mis kirjeldab sama kildkonda: kui palju plastilisem ja tabavam on viimane. See ala aga ootab veel oma kirjanikku, kes heidaks valgust sellesse kihavasse sohu oma mitmeilmeliste röövpisielukatega.

Õieti tuleb Kivikase "Jaanipäevast" asuniku Tõnise sepa-idülli oma päevamuredega ja neist üle ja läbi helkiva armulooga pidada romaani paremateks lehekülgedeks. Neis on igatahes õige kaasakiskuvaid kohti, mis oma plastilise ilmega päris kunstiväärtuslikult mõjuvad.

"Jaanipäevas" on ka Saare talu elanikkude eluolu kirjeldustes dramaatilisi kohti, kuid ikkagi on need kaunid kohad üksikud, kuna selle romaani suuremaks puuduseks tuleb lugeda kompositsiooni ühtluse puudust. Oleks ju arusaadav kõrvalepisoodina kas Saare talu omade juurde asunik Tõnise ja tema omaste romaan, või jälle ümberpöördult, kuid mõlemad romaani osad on käesoleval juhusel pea üheväärilised, sest kuigi Saare talu elanikkude kirjeldus ruumiliselt rohkem kirjaniku tähelepanu osaline on, peab siiski tunnistama, et asunik Tõnise elukäik on kunstiliselt parem õnnestanud kirjeldus. Viimast tuleb veel hinnata just sellepärast, et see on ainukene ilukirjanduslik teos, mis kajastab pealesõjalist asuniku elu, mis oma ühiskondliku tähtsuse poolest on vääriline kujutusaine. Maaproletariaadi elujärje ümberkorralduse hingeelulise külje kirjeldus, suure ühiskondliku muudatuse, et mitte öelda pöörde, vastukajastus ilukirjanduslikult käsitatuna – eks ole see juba küllalt veetlev aine kirjanikule, keda huvitab ühiskondlikkude küsimuste ilukirjanduslik käsitus. Selleks on muidugi ka vajaduslik asunikule vastu seada nii rikast suurtalunikku kui ka vaesemat väikest, kuid siiski päristalunikku. Seda ongi autor oma romaanis nähtavasti tahtnud tabada, kuid siiski ei ole see tal kuigi reliefilt, veel vähem plastiliselt õnnestanud. See ei ole õnnestanud just kompositsiooni puudulikkuse tõttu, sest puudub kindel romaani tüvi, mille ümber oleksid koondunud harud, vaid omas praeguses kujus on "Jaanipäev" laialivalguv romaan, ilma sisemise ühtluseta.

Kuid hoolimata sellest puudusest on Kivikase "Jaanipäev" siiski tähelepanuväärilinene teos meie jutustavas proosas, millele on raske väärilist leida meie käesoleva aasta seni ilmunud teoste hulgas. Millega on aga raske leppida, on Kivikase osalt kaunis silmatorkav lohakus oma teose sõnalise külje vastu. Realistlikuski teoses pole meiepäevil enam lubatud sarnane stiililine hoolimatus, nagu seda Kivikase "Jaanipäevas" näeme. Kui meie luule on sõnaliselt väga palju õppinud, algades "Noor-Eesti" ajajärguga, siis ei saa, kahjuks, sama öelda tänapäeva jutustavast proosast. Viimane näikse oma sõnalisest küljest siiski liiga vähe hoolivat. Selles oleks Kivikasel väga palju õppida meie omadeltki kirjanikkudelt, nagu Tuglaselt, Tammsaarelt ja Vildelt (tema hilisematest jutustustest ja "Mäeküla piimamehest"), kõnelemata lääne stiilimeistritelt.

Ka Kivikas pole oma "Jaanipäevas" suutnud hoiduda sellest pahest, mis meie pea kõigi oma kirjanikkude suuremate teoste juures märkame: väsimus romaani lõpul. On selgelt tunda, et romaani algus kuni keskkohani on hea ja hooga läbi viidud, aga siis on autori nagu vallanud vaimline väsimus ja lõpp on loid ja lõdev, nagu ükskõikselt visatud. Seda näeme kahjuks ka "Jaanipäevas".