Richard Roht — (1891-1950) viljakas proosa- ja lastekirjanik. Tuli
kirjandusse aastal 1913 lühiproosakogumikuga "Igavene labürint",
samal perioodil asutas Tartus koos noore Henrik Visnapuuga kirjandusliku
rühmituse "Moment". Selle epateerivad väljaanded "Moment Esimene"
(1913) ja "Roheline moment" (1914) tekitasid omal ajal kirjanduselus palju
kära. R. Rohti viljakas, kuid hõreda koega jutulooming ei saavutanud
erilist tunnustust, tähelepanuta jäi romaan "Minevik" (1920).
Kirjaniku populaarsust ei aidanud tõsta ka tema komme oma arvustajatega
vaidlusse laskuda. 1920. aastate alguses sai R. Roht tuntumaks tänu
oma asunikuromaanide sarjale, kuhu kuulusid romaanid "Hümnid Paanile"
(1922), novellid "Viimne kevad" ja "Kriuka Kusta armastus" (kogus "Neli
juttu", 1924) ning romaanid "Kurgsoo" (1924), "Maa" (1927) ja "Aeg" (1929).
Selles tsüklis kujutab autor värvikalt Võrumaa külaelu,
tõstes esile asunike indu ja raskusi uute talude rajamisel. Romaan
"Väikelinn" (1924) kuulub linnaelu kujutavate teoste tsüklisse,
kuhu lisandusid hiljem kõmutekitanud "See, millest avalikult ei
räägita" (1928) ja "Nauding" (1929). Roht on osav karakterite
looja ja olustiku ning looduse kujutaja, kuid tema romaanide tegevus ei
küüni tavaliselt kõrgemale argitasandist. Hinnatavaks
kujunesid hiljem R. Rohu laste ja -loomajutud (nt. "Jutte loomadest", 1951),
mida on avaldatud mitmes trükis ja tõlgitud mitmesse keelde.
PILDID
KÜSIMUSED
RAAMATUKOGU