Sisukokkuvõte



Joonas Moor kirjeldab elu Varria saarel. Keskseteks tegelasteks on tema ise ja tema isa Toomas Moor, saare valitseja. Juba varakult tuleb Joonasel hakata aru saama talle üle jõu käivate mõistete maailmas: patt, surm, Jumal, naine. Joonastki ei jäta puudutamata tema isa türanlik tahe ja valitsemine, mis juba iseenesest nõuab korraga nii alistumist kui vastupanu. Toomas Moori arvates on inimlik kahetsus, halastus ja illusioonid inimkonnas haiglane nähtus ja ta püüab oma poega õpetada iseseisvaks ning tugevaks. Isa saadab Joonase laia maailma lõbu ja teadust otsima, raha raiskama, seega meheks saama. Kui poeg aastate pärast naaseb, on isa surnud, tema vana sõber aga Joonas Moori ootamas, et pärast oma viimseid pajatusi surra. Joonas tunneb end üksikuna. Tööd teha pole tal vaja, kuna saar on praktiliselt tema oma. Sõpru tal pole, kuna ta on kasvanud üksildaseks ja kinniseks. Niisiis jäävad naised. Kapten Roode tütre Ingriini valib ta välja teiste seast kui kõige õrnema, arema ja tasasema. Juba nende abiellumise ajal tunneb kapten Roode õhus olevat õnnetust. See — purpurne surm — viibib veel vaid natuke, et kirjanik saaks mõtiskleda inimtsivilisatsiooni hukatuslikkusest, näidata pilte viimsetest orgiatest meeste ja naiste vahel. Purpurne surm, mis tapab ainult mehi, algab vaikselt ja salapäraselt Indiast ning liigub ajaleheteadete järgi Varriale ikka lähemale ja lähemale. Hirm ja elajalikkus ilmuvad inimese väliskoore alt nähtavale vallutades ka selle üksiku saare. Naised eesotsas Ingriiniga organiseerivad mustkaardi, rahvas mässab, mehed surevad. Ingriin kaitseb oma majas kaheksat viimast meest, kuid see ei päästa neid purpursest surmast ega ka naistejõukude kadedusest ja hävitamiskihust. Joonas Moor ja pidalitõbine Naatan Lorge, kes end naistehilpudesse peidetuna koopas varjavad, on viimased mehed mehetul Varrial. Ingriini armukadeda käe läbi sureb pidalitõbine, kes oli saanud Joonase ainsaks sõbraks. Joonas Moor ei suuda enam uskuda uude inimesse, keda Ingriin sünnitada ihkab. Romaan lõpeb Joonase lahkumisega saarelt vastu uuele Messiale, kes "sõidab põtrega kaugelt põhjast, päike käes ja tähed kuvve õmblusis".