See on meil Ed. Nukk'i "Rännakul" kõrval teine raamat, mis on tulnud n. n. "noorpoeetide" perest. Ja ühtlasi näib see põlv juba eluõigust taotlevat, kirjanikkonna nooremaks generatsiooniks saavat meil, olles Noor-Eestiga esile ilmunud sugupõlvest, keda seni nooremaks nimetet, paari aastakümne võrra noorem. Sama "noorpoeetkonna" liig intensiivse esinemistungi ja muu puhul võttis Fr. Tuglas l. a. "Loomingus" nr. 3, artiklis "Meie noorsoo ajakirjad" sõna, kus m. s. imestas, kui mitte muud, siis "vähemalt nii paljude "imelaste" ilmumist korraga". Usun, see pole vaid imestetav, vaid ka seletetav. Kui 1900. a. aasta ümber sündind noorsoos avaldub erilisi kalduvusi kirjandusse, siis pole kuidagi kummaline ta ilmumine korraga. Kirjandusele sündisid nad korraga ja seda selle tõttu, et elasid "Siuru" hoogsail ja helevusküllaseil ajul oma ea otsivamaid ja ühtlasi vastuvõtlikumaid aastaid.

"Siuru" päivist tänini nii väärtuselt kui arvult lokkav lüürika näib jõudnud olevat miski vaikse tagasihoidlikkuseni. Teame küll, et Suits võib omi filosoofilisi, ilmavaatelisi, poliitilisi salme veel stiilitoredamaiks, vormivirtuooslisemaiks ja sisusügavamaiks viljelda, Barbarus omi värsijalgu veel makkumüksavamaiks, lagipähelöövamaiks ja näkkusülgavamaiks kütta, Alle ehk veel toredamini oma ülimeelikute, sarkastilis-küüniliste meeleoludega žestikuleerida, Under võib anda meile veel palju sügavaid mõtisklusi, Semper omist raffineerit meeleoludest raffineerit värsse nikerdada, Reimann võib end värsitehnikas edasi treneerides sonetipärgadeni jõuda jne., aga hoopis uusi sisusuune, vastseid ainevaldu on meil, arvan, loota vaid uutelt juuretulijailt.

Jaiki luule teed pole šablooni teed, vähemalt sisult, ainelt mitte. Ta hoogsad, otsekohesed ja südamlikud värsid on inspireerund enamalt jaolt autori kodunurga — Võrumaa võrratust ilust. Ja see jääb dekoratsiooniks ka sõja- ja armastuslaulus.

Juba siis, kui autor veel

käve karjan, jäneskapstit sei
ja suuril silmil vahtsõ taivavõlvi
ja paiukoorõst vilepilli tei
ja kiviotsan kässi laoti

oli ta hing

ütsainus laulukõla,
kui käve lehemõtsan salatiid,
ja kõivuossa musutiva õla.

Jaiki luule on kant individuaalsest, tõsisest, võltsimatust hingekirest; sääl on palju isikut. Sääl on palju nooruslikult sädelevat ilusat elurõõmu, mis sageli esile manab pateetilise ja tihti naiivigi, ent siiski ilusa ja usutava vaimustuse. Nii pikemas luuletuses "Hunt", mis üks ilusamaid, kus autor ässitab kriimsilmalist laaneröövlit, kes näljasena, üksikuna, põlatuna ja tagaaetuna metsas,

kun hanged oksteni, et läbipääs on ime,
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – 
ja hiiglaoksist tüvistik on pime,
kun inimesist vähe radu aet, —

ässitab mahamurdma, ärasööma kellade helinal öist metsateed sõitvat isandat:

Siis murra, söö ehk lange võitlusel!
Löö hambad hävitaja kuuma lihha!
Las sureb teel, las vaikib aisakell,
Las lähvad inimesed ääretumma vihha —
Hunt uhke — elada ta tahab veel!
Ta sugu hävitet ja metsad maha saet...
Saa kangelaseks, küllalt juba paet!
– – – – – – – – – – – – – – – – – – 
Sa kangelase uhke, võrratu sümbool!

Sama optimism avaldub ka Jaiki väheseis ajalaules, ta "Sõjasonetes". Kõiki meie lüürikuid inspireeris see aeg, mil valmind Jaiki "Sõjasonetidki", kirjutama spleene õudsest, julmast, jõhkrast ajast, ahastusi inimese vere pärast, matuslaule nii vaimlisile kui füüsilisile korjuseile ja südantlõhestavaid palveid parema järele. Aga Jaiki optimismi ei suuda ka verised sõja toorused hävitada. Ta surematu elurõõm ja kiiresti läituv vaimustus ei anna talle mahti veregavärvit sõjateil lebavate laipade tardund pilgust probleeme otsida ja nende kallal juurelda. Siin küttub Jaik patrioodi pateetikast:

On heitluste ja vägitööde a'ad, — 
Nüüd tasutakse ülekohut vana,
Õnn tunda oma rahvast tugevana
Ning tundub armsana käen püssi laad.

Jaikil on humoori. Ja seda eestkätt võrdlustes ja üksikuis pildes. Nagu omis rahvalikes "Võrumaa juteski", nii puistab ta ka luuletusis värve ja kõnefiguure sageli uhke, üleolevalt vallatu žestiga. Olgu näiteks tsiteerit paar värssi ta hoogsast epiloogist "Võrumaa":

Laul kostku ikka sääl kui mühav laan,
Ja kohal Munamäe ja Võrumaa
Veel lehvi, Vanemuine, nagu aeroplaan!

Ja samuti isegi sarnaseis, muide eleegilisis laules nagu "Lahkumine", kus autor südamele valusa lahkumise õhtut kirjeldab:

Sääl nahkhiir järve kohal lennult rüüpas vett,
Ent juba karjamaale alla laginal
Kuu lõuge vahelt kollast tilkus mett.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – 
Ent nägin: põhjataevan virmaliste triibud
Öö tagaseinan lehvel nagu naise rätt.
Ja tähed vilkusid kui väiksed piibud.

Osa Jaiki luuletusist on kirjutet Võru murrakus. Paremad võrumurdelisist luuletusist "Valgõ kivi" kõrval on sonetid "Kevväi" I ja II. Need idüllised kevadpildid on maalit suure oskusega.

Jaiki väike luuletustekogu on oma ainevalla ja elurõõmsa vaatevinkliga eesti lüürikat rikastand. Ta luule ei paku filosoofilisi sügavusi, ei paku üldse probleeme, pakub aga eestkätt luulet, mis on küllane sädelevast elurõõmust, ilusast otsekohesusest ja häist pildest meie looduselt igava ja ühetoonilise kodumaa ilusaimalt servalt.

Vormilt, pigemini värsitehniliselt ei kuulu Jaiki "Rõuge kiriku kell" eesti lüürikat edasiviivate teoste hulka. Jaiki spontaanne, hoogne inspiratsioon ei anna nagu mahti väliseks viimistluseks. Autor tarvitab kõne all olevas luuletuskogus tihti sonetti, mis luules üldse nõudlikum vorm. Meil on palju kirjutet "sonette", aga sonette on ainult sõrmilloetlet arv. Ka Jaik võtab soneti väga kergelt. Tal on, näituseks, riimest: "muld, jooni, foonil, purpurkuld, võrratult, hoone, kroone ja salatuld" küllalt soneti kaheksa esimese rea kirjutamiseks. Sonett peab olema viilit, nikerdet... aga see ei vasta Jaiki inspiratsiooni laadi. Kõige parem on ta "vabavärsis" ja mitte nii nõudlikes stroofes nagu sonett.

"Rõuge kiriku kella" luuletused on kirjutet 1918–1922. Hiljem on autor andund proosale. Tahaks aga siiski loota, et Jaik lüürikale lõpulikult võõraks ei jääks ja ta esimene luuletuskogu ei oleks ühtlasi ka viimane.