1. VANGI LAUL.

Näe, kuis ratta' kihutava müüdä,
Tii neil sille nigu laud —
Ei neist keäki mõista, kohe püüdä:
Esi puust nink ümbre raud.

Milles piap sis saisma hengeline
Ütenpaigan nigu halg?
Ole ma jo lihaline, vereline,
Peris ime om mo jalg.

Ah ma liiguss, ah ma kõnniss —
Ilm, mis om sis sust viil nät!
Aost loodanguni oless õnnis,
Kaess, mis hääd nink kurra kätt.

Näe, sääl korge mäe külgi piten
Orust üles püüdvä puu',
Häiermä' nink tsirgupesä' üten
Nink kõik elokene muu.

Ent säält üllelt päsep äkki valla
Rõõmurahva tiidmätä
Ränkä iäd, mis viirüp hirmsast alla,
Tappen armuhiitmätä.

Niida kurjal voli valitsedä,
Häötädä illus ilm —
Mina mõista ende haletsedä,
Midägi ei tapa mino silm.

Saass ma astu omma muudu,
Vagadusen saista kõige man,
Kässi kokku lüvvä kõige iin, mis luudu,
Mis nii esihendäst oleman. —

Voolasvii' nink värvilise' mere'
Palistava uhke maa —
Kas ei mahuta mo jalgu neide veere',
Kutsu perve pääle puhkama?

Mul ei ole pehmid patju vaja,
Kivi pääle paness pää.
Kirriv sisalik nink meritsirgu kaja
Mulle seltsilise' hää'.

Johup vasta kõnniskelen
Mõni lammas niidü tiil,
Paness käe tä pääle õnnistelen —
Katekõrdne rahumiil. — —

Ent ei kavvemb pitä suta
Hennäst rahun näilikun:
Sinnä häiermide merde rutta,
Mis nii pulmlep päivlikun.

Ah, too lilliline tulekahi,
Kõigil Sino luudu karika'!
Seni imestüsen neid ma vahi,
Kuni esi pühäss küündless saa.

Nii ma näe, et mõtlit, Esä,
Ehten ekäütte neist:
Inemistele saap antus pesä,
Kohe panda võiva Jeesukeist.
 

     2. VAIVATU PALVUS.
 

Issand, lupa oma nimi suuhhe võtta —
Inemise' üsigi ei avita.
Lupa, et So poole palvusega tõtta —
Ole lõpetanu inemistega.

Ärä saada minno enämb neide manu,
Et ma palles rikast, vägevät,
Kistutada mino elonälgä, jannu,
Sirutada mulle abikätt.

Sis ma piass hendäst üle astma,
Kummardama inemise iin,
Hendä alanduse sisse kastma,
Liigutama kivvi silmäviin!

Ennemb vaese kotta häta kanda,
Vaene ennemb mõistap tõist,
Ent ma tahass tälle paremb anda —
Ke sis om too võtja meist?

Ei mul kõlba otsma minnä rohtu
Viletsä nink haige mant,
Kasvatama temä hendä ohtu —
Oma osa egäl pääle pant.

Ent mis om mul otsi terve majast?
Mul om mure, temäl — hõisatus,
Valu tundmata täl ammust ajast —
Sääntsist silmist vahip mõistmatus. — —

Midägi, mis suur om inemiste keelen,
Ei joht palle mino huul,
Mul om alandliku' asja' meelen,
Unetet om uhke tuul.

Kae, üts mardik kõnnip kõrsi vahel,
Pesä pakup egä haina tutt,
Temä jalga'i köüdä ütski ahel:
Lövväp varju, saap ka päivlikut.

Nink kui johupki, et tedä tapap
Äkki kellegina rasse samm —
Kelle elol om sis kilp, mis katap,
Kui om survman surma ramm?!

Ei ma muretagi surma peräst,
Seni kui ma elä viil.
Tahass osa saija ilma säräst
Nigu mardik omal tiil.

Varjusurmast päsess vällä,
Nigu tagaleinat poeg
Astus kirstust, tohiss vastsest ellä,
Lõpetet saass kaibe oig.

Kae mul silmist, vaiva' verest veerütedäs,
Nink ma'i tunnes väsümist,
Kui nii üles herätedäs
Minno, Luuja käsülist!

                       Arthur Adson.