Autorist
Bibliograafia

Autoportree

Oo, hingest ma ei räägi: see on eetriline,
                põgenev – väljuv oma harilikust
                                                        vormist,
tundmuste ujutet magneedilisest tormist, –
                hing pole nii, nagu keha – geomeetriline:

Nägu – ööris,
                nina kolmnurk terav – sirge hypote-
                                                            nuusiga
suu - suudluste pööris
                laulatet igaveseks muusiga.
Kulmude mall:
                kaks lennulist tiiba sysimusta,
Sinine viirg tõmu laugude all, -
                olen patune, - võite usta.

Kaks silma
                merirohelist - pärani pupillidega
optimistliselt sööstuvad ilma
                pilkude tulilillidega.
Kõrvun internatsionaal,
                tundmuste skaala mul vöödiline,
põvven revolutsiooni integraal, -
                syda - värviline, flöödiline.
 

 

 
Perpendikulaarne

Olen oma sydamega servis
                kosmoselle, tundmustelle põvven mul
                                                            murduvaile,
läbistub elu minust spektrivärvis,
                viirge jätten laugudelle kurduvaile -
armastus patune - noolitaja,
                naine - südame poolitaja.

Olen oma silmadega peegel
                elule vahelduvale, tuksuvalle, tormi-
                                                                   lisele,
ent minu ajun on oleman reegel
                painutav kõike olemisele vormilisele:
Sirgen joonen ma minastun,
                värviliseks maaliks linastun.

Minu vaade on perpendikulaarne
                ymbrusele hulktahulisele, paljupinna-
                                                                    lisele,
paistab mis udune, ebamäärane
                kodanikule kitsarinnalisele,
sest mul täpne läbilõige,
                igast kõlast vastuhõige.





 Horizontaalne

Maaslamaja ei löö,
                                            maaslamajat ei lööda,
nõnda päev ja öö
                                                        lähvad mööda.
Hällist ei tõuse väeti,
                                              lahti kirst ei kaandu,
mis kord meripõhja jäeti, -
                                                     enam ei maandu.

Kuigi torm armutult lõõtsub,
                                      ookeanist undavalt puhub,
sygavusist meripind õõtsuv
                                           laiba vaid kaldale uhub.

Ja kui imesten kysti:
                                     kes hukkunu ema, kun isa?
Ei karganud korjus enam pysti,
                                   sulut hammaste taha jäi kisa.

Lapsena roomata neljakil,
                                    või on veetlevam surivoodi?
kun lamame abitult seljakil -
                                        kylm keha säet vesiloodi.

Teistel aga kärsitu - pakiline
                         een armastus - nägematud uned, -
elutee looklev zik-zakiline:
                              nõnda lõunasse lendavad kured





Sirgjooneline

Meeldiv on inimene arhitektooniline
            iseloom tahuline - hooneline,
elu konstruktiivne - polifooniline.
            Armsam vikerkaarist sirgjooneline
mees-pilvelõhkuja New-Yorgin õhuline,
            naine-Notre-Dame Pariisin kimääriline.
Korset kõvemini kinni tõmba kõhuline:
            oleks et vähemalt kasarmu vääriline!

Oo, mõni rändab kui lärmitsev kõrts
            klaasi klirinaga, lendavate korkidega;
päämine: pole kui inimene võlts,
            teiste suud kes kahtlaste orkidega
tork-ma ei tule mädahambuline-kontsuline,
            selgroog kel painduv orjalik - vibuline,
näeks, et teiste oma sama oleks rontsuline,
            hingeke närune - penniline, libuline.

Mees olgu vormiliselt lihtne-õguline,
            kelle käed kui haaravad tellingud
taevastesse sööstvad, kui elu on nõguline, -
            puudub kui armastus, väärilised hellingud.
Oo, ärgu nõtkugu põlved su maani vaid,
            tõusegu rinnakast vaimustusen sfääriline:
armastan inimesi tõuaeroplaanikaid,
            vaim kelle kääriv - tuhatatmosfääriline.

 
Yrgelemendid

Algusen polnud sõna
                                                    - oli joon
Polnd harmoonilist kõla
                                                   - oli toon.
Maakera vettinud risu
                                               peksis torm,
polnud väärtuslist sisu
                                                  - oli vorm.
Oli mõõdetav keha,
                                       kontuuritu hing, -
sõõr, millel unustet teha
                                          ymbritsev ring:
Lehvis vee pääl kurvana
                                                 looja vaim,
ei pakatanud urvana
                                      klorofylliline taim.
Oli algusen antud vaid kest
                                           - õudne Ruum,
ilma lõi jumalik zhest
                                        - tahtmine kuum.
 
 
 


Elav monument II

Altarristil nälgind Kristus kõlgub,
kantslin nuumat papp, - kõik muu tal mõtten
                                                                  mõlgub,
vaid mitte rist ja häda.
                                                Halleluja!
Mantel must, - all lõhkeman kun keri,
nokib kaarnakene piiblist vaimuteri:
ilm on patune ja mäda.
                                                Halleluja!
Rean ent esimesen õrnalt endan suikleb
marodöör. Et olgu - vastu puikleb:
saab raha eest vaid taeva.
                                            Kyrie eleison!
Inglid paradiisi siidseil tiibel
viivad spekulandi, olgugi et piibel
hindab rohkem vaeste vaeva.
                                            Kyrie eleison!
Vaatab kurvalt alla ristilt Jeesus:
joob ta verd, sööb ihu tõusik - Kröösus, -
mõnitus see lunastuse, pahu.
                                            Tõesti tõsi!
Muheleb must kogu kantsli raamen,
elav monument - jah, jah - nyyd aamen!
on’s maa pääl rahu?
                                igavesest ajast igavesti!
 
 


Panoraam Notre-Dame’ilt

Pind pinna kõrval, tahu kõrval tahk,
                        pilk - perpendikuläär:
Hää: läbipaistev et mu silma sarvnahk,
                        et pole tardunud kimäär:
            Längruudud, nelinurgad, parallelogrammid,
            kvadraadid, kuhikud, pyramiidid, -
            all tänavakraavin systlevad trammid,
            minu käen juhitavad niidid.

Ent mu kõrvu võib muusika kosta,
                        polifooniline kytkestav aaria, -
                        trammide, autode ave maria.
Oo, kui kurdid saaks kuulmist osta!

Yle majade rägastiku Eiffel-varras, -
                                            pilvede riivaja,
pystitub katus mõni gootiliselt sarras -
                                    pilgu taeva poole hiivaja.

Erkkilelt tõmban ma pingjoone - nööri
            yle suitsevate korstnate mortiiride
kiriktornideni, kupliteni, kuni Sacré-Coeur'i;
            silmring ei ulata yle Montmartre'i piiride.

All uulitsate sirg-, murd-, rööbasjooned -
            suurlinna sydame tuksuvad sooned
kihutavad lainetavat verd, -
                                                inimeste merd.

Platside sirgeldet öörised, sõõrid,
            kun rohkem hapnikku, taas õhku,
sääl kopse hingeldavad lõõrid
            ja tundvad kergenevat rõhku.

Tahaksin kõigesse ennast ma sisendada,
            kõlasid ymbritsevaid sydamen toonistada,
tahaksin ylevalt alla ma kisendada:
            milline õnn on - sõnadega joonistada.





Pariis 1.

Taas sulan ära inimeste hulka,
        mul seltsiks auto - iga rõkkav masin,
on litsut syda kokku põvve nurka, -
        oo, tunnen: tuksumiseks ruum tal kasin.

Kops paisuv hapnikust aab ette rinna
        ja tõukab kuuldavalle kergitava ohke,
oo, imeks endasse elektriseerit linna.
        Ah raske elada, kui tahtmine nii rohke!

Ent hingen häkselt midagi kui katki,
        näost jookseb üle rahutuse kramp:
ei saa mu pulss veel pidada uut takti,
        vaim alles syytub, aju - fosforlamp.

Silm ahnitsev jääb nägemiseks kitsaks,
        ma vägis-vägisi veel laiutan pupilli;
saand trumminaha pihta lööjaks vitsaks
        lärm, kisa tänavail: kõrv aab sest myrast pilli.

Siis tunnen: pystijalu hällin tukun,
        linn laulab äiu, äiu! ymber rahva myyr,
ma tõusen ... häkselt sygavusse kukun, -
        vist on mul palavik? ent puudub Reaumur.

Mu silme ette pant on nõia peegel:
        ent ikka tahan näha, nagu olnd ma ikka,
ent naeratab jazz-bandist tuttav neeger
        mul vastu, - avaden suu valgehambarikka.

Ja häkselt kaduvat ma tunnen rõhku:
        vaim kerge - läbipaistev nagu eeter,
käed nägematud tõukavad mind õhku,
        maakerast loobun - meetri järel meeter.

Kuutõbisena tõusen yle linna:
        all põrgu - inimesi praadiv pann;
täis maju-seeni kylind keegi pinna,
        sean Eiffel pystitub - nukk, väike mängukann.

Notre-Dame'ilt alla kargand tõest' kimäärid:
        läiksilmalised jooksvad urkaist tondid;
kirurgilised noad, käen operatsiooni käärid,
        surm jookseb kisenden, et klõbisevad kondid.

Ent tänavkurun inimene - kääbus
        tõest pentsik. Arkan:oo, see mina ise,
ma tolmun tuhmund, suitsun mustund rääbus
        taas leian luuletaja endanimelise.
 
 
 
 

Pariis 2.

(värss kontrastidega) 

Ah nõnda elu ongi: 
hommikul pisilinnas 
ärkab inimene, - keegi ei ärata. 
Riietub. - "Mis kell?" kysib haigutav 
                                                naine. 
–"Minutiten elu on tyytavuseni kaine, - 
vaikus on hirmus:" vastab mees kärata. 
Ajale näkku lendab visatud kinnas: 
                    ah, siis nõnda elu ongi?! 
                        ô
Hall argipäev raudsete hammastega 
                    sydant aeglaselt pureb, 
nõnda kyllastund hunt toimib lammas- 
                                                tega: 
                    elurõõm sureb. 
Inimesed - varjud, 
                                    - mure must. 
- Välja, välja! karjud, 
                                        - pole ust. 
 
 
 
    Ah nõnda elu ongi?! 
                ô   
                ô   
                ô   
                ô   
                ô   
Ainsama mõtte tunnen ajun mõlkuvat: 
                                            ära, ära! 
Pooduna keha kyljen hinge näen kõl- 
                                            kuvat, - 
            kustunud silmade sära. 
Kas nõnda elu ongi? 
            Kas oodata vastust 
kuni võdisev lõvvaluu 
kolguna ripub, - seotakse viimaks 
ilalapp tudikesel kurgu alla kaitseks, - 
olla võib: isegi nisa veel maitseks, 
kui aga imetajat nõnda ei riivaks 
mädanud kontsudega hambutu suu. 
Kannan loomaliku olemise raskust: 
aastad vajutavad kyyru mu turja, 
kun naised varem armastand istuda, 
jalgega kaela ymber viskuda, - 
ei tunne hääd, ei tunne kurja. 
            Ah, nõnda elu ongi?! 
Oo, milleks! 
      pole sündinud murtavaks lilleks? 
                ô   
Nii päev, öö, nädal, möödub aasta, 
Aeg - põldur yle kasvand kynni 
mu põvve lääb, - ei kasva, synni 
sääl muud: umbrohi annab saasta. 
                ô   
                ô   
                ô   
                ô   
Kas syytub syda vaevalt tuksuv, 
valukrambin visklev, luksuv? 
Viimaks vaid silmad ju rähmased, 
elu ees vanaduse klaasid ähmased. 
 
                Ah nõnda elu ongi?! 
Samal ajal yks Pariis öölokaalist 
jõllissilmadega tuigub: "saaks magada!" 

Lõbutseja hiline taarub saagiga baarist: 
"oo, elu selleks ju on, et end jagada!" 
                    Poevad alles voodidesse, 
kui teine Pariis ruttab vabrikuisse, poodidesse. 
Kontorid, pangad... Kisendav kapitaal kutsub 
                                                            ja huikab. 
Magasiinid laiutavad neelamiseks lõugu, 
verisoon kramplikult peksab ja tuikab: 
nägemiseks, kuulmiseks vaevalt on jõudu, 
                            - linn voolab 
                ô   
                                      hoovab 
uulitsast uulitsasse hingeldav rõõm, 
(aeglane mure siia yldse ei mahu), 
loidab ja leegitseb sydamete lõõm: 
inimesist hää meel, mul põvven on rahu. 
                ô   
                                  Luiskab 
naiste naer kire vikatiks lõikavaks, 
saand minu hing taas otsivaks - hõikavaks, - 
                                linn tuiskab: 
                ô   
Tuhat tundmust, sada pattu korraga 
paiskab orkestrina sydamesse, aiju. 
Hukkuda tahaks nagu Soodom Gomorraga, 
  
kyynlana põleksin öiseil bulvaarel, - 
tänavalle hauakambri tahaksingi raiju: 
sängiks et oleks see hiliseil paarel, - 
                                sest nõnda elu ongi: 
  
yle surnute elavad sammuvad, 
kabeliten myrtsub kord jazz-band, orkester, - 
autoröhkimiste, vilede, trammide symfoonia, 
sureb idyll, elul vaiksel agoonia, - 
kisendagu pärani kurgu register: 
- "liikuge!" eeslid ainult koha pääl tammuvad. 
                                Edasi, edasi! 
Linn lõõtsub, - 
                                hing õõtsub..., 
                            sest nõnda elu ongi: 
õnnest kisendavast kuhjat, - 
tundmus tundmus' otsa uhjat. 
                                Edasi, edasi! 
  
Yle minutite laibu, yle aja, - 
Ei maksa kysida: "mis kell?" 
kas hommik, lõuna, juba õhtu. 
On paisat päike taeva kõhtu, 
kui lõhkev, kisendav shrapnell, - 
sest hingen korduv vastukaja: 
"edasi, edasi!" 
  
Süda tõuseb zeniiti 
yle kurbuse Eiffeli, mure Notre-Dame'i 
yle pigistava Ruumi - yle isiku raami 
vean oma tundmuste punasemat niiti: 
  
                                    Edasi, edasi! 


 
  
La danse du ventre

(värss paralleelidega).
 

Kes sirutab palvetaden kahvatud käed
taeva - väriseva Mina tõstab jumala ette.
Kisub kurtisaan paljaks vaid rindade mäed,
raputen keha ymber kõlisevaid kette.
Ykskõik kuidas keegi end väljendab, -
jumala näo järel lood - teda jäljendab. 
Tantsi, neegritar, tantsi!  : Päike kui kõrvetav palmide all, 
janu saab kustuta oaasiden. 
Ah, palju joodavat kirge on sygaval 
anduvain sydamein, tantsivain taasiden. 
      Tantsi, neegritar, tantsi! 
Tardunud mask, vahel miimika,
nägu sul muutunud valugrimassiks.
Värsiks vaid tantsid keha painduva, riimika,
terava kire - noa tupest kui tassiks ...
Ykskõik, kuidas keegi end paljastab,
asjata variseer iharust valjastab. 
Tantsi, neegritar, tantsi!  : Lainetav, tursunud meri 
vahu nii kallastelle virutab pihuks, 
rytmin soe sydamlöök, aurav vaid veri. 
Naine, su hing transformeerunud ihuks! 
     Tantsi, neegritar, tantsi! 
Pyya, haara! Käed vingerdajad maod: 
must keel haraline punaseman suun, - 
ära oma ihade puntrasse kaod, - 
nägu vaid tõmu, nahk - tahtmine pruun. 
    Tantsi, neegritar, tantsi! 
Tantsin kaasa ajuga, sydamega.
Kõik vaid, kes elate kõhule, kõhuga,
palvetage vatsaga! keeln'd kirik pole, - ega?
Toonitan veel iseäralise rõhuga:
Ykskõik, kuidas keegi end väljendab,
jumala näo järel lood' - teda jäljendab.
Palveta, kodanik, palveta!  : Meie isa, kes sa oled taevan, 
vaat su poole tantsib palven magu. 
Ära kiusatusse saada, himu painajan 
                                                   vaevan, 
oo, kutsub ysk - muld, kylitav vagu! 
Palveta, kodanik, palveta! 
Saab palveks jõledam alastus 
altari põlevate kyynalde ehen, 
tärkab piiramatu lunastus, halastus - 
andeksand jumalan-mehen. 
    Palveta, kodanik, palveta! 
Võtkem kõik katmatusen jumala ette sammu,
                   syydake palveiks omi kirgede tahti, -
                   asjata patun oleks edas'-tagas' tammu!
Vaadake yles: juba taevad on lahti!
                                                                   Tantsi, neegritar, tantsi!
Puujumala ehen,
                   vähe mõtet on viigilehel!
                                                                   Tantsi, neegritar, tantsi!
Tantsi end taeva,
                                                                   - jumala kaela! 



 


Gare du Nord

Kosmose risttee: hype ruumi,
seisan neelaval teelahkmel, -
                                 kuhu? kahtlen.
Põhja, ka Hommikusse, Lõunasse,
loodangusse, päiksesse tõusvasse?
                               Hype ruumi?

Ilmjagusid viis,
                             - ainsam Pariis.
Vedurite jutt:
                             - "taga semafoori ilm,"
                              esimene sosistas.
                              Teine - invaliid vaguneid lohistas,
                              nutet rähmane silm:
                                                                - "pole rutt!"

Millegist pettunud,
                 koormast kui lahti saand kettunud,
kolmas minema kihutas ähkiden,
                  publikumi suitsu ja aurusse mähkiden.
Ja häkselt rõkkasid koorin
                  30 vedurit Stravinski muusikat, -
(vedurijuht teisele näitas rusikat)
                  kontsert oli jumalik Gare du Nord'in.

Viimaks yks vedur läks lyyriliseks - huikavaks,
                  raudsen sydamen pulss sai tuikavaks, -
puistas välja metallise hinge, -
pinge:
                  (härrad kergitavad kybaraid
                  daamid kuivatavad pisaraid)
                                                      elust ellu sõit:
rattad veerevad võrinal
                  tra-ta-taa, tra-ta-taa, tra-ta-taa.
Kollast naeru kokott naeris: ha-ha-haa
                  karmiinhuulte kramplikul värinal,
silmin sada õitsvat õit.

.     .     .     .     .      . 
.     .     .     .     .     .     . 

                  Kokkuvõte:
                                               mul veduri tõte, -
                  silmapaar neelav.
                                               Metallise hingega,
                                               raudse pingega
                  sööstun hämarusest valgusesse.
                                               Eest luuletaja keelav!
                  tõttan uvve ilma loomise talgusesse.