Jaan Kärneri, tuntud luuletaja kriitilisi arvamisi eesti uuemast lyyrikast lugedes tekkisid paar mõtet, jumal teab kui kandvat, mida sydamerahustuseks siin võiks ära ytelda. 
    Kärner käsitab luuletajaid, kes sama põlve kuuluvad, millesse ta isegi; on siis eriti lähedal nende yhistele huvidele ja harrastustele. See on ytlemata omal kohal. Arvustajalt nõutakse kõige päält, et ta sama vaimuga täituks, milles on loodud arvustetavad esemed. Harilikuks kriitika piiriks on yhtlasi aga juba loodus tõmmand, et ta kõige tahtlikkuse või tahtmattuse juures kipub muutuma oma ajajärgu ideoloogiks, ajajärgu vaimuilme või voolu aadete teadlikuks selgitajaks ja syvendajaks. Niisuguste kaastundvate kriitikutena esinesid omal ajal Suits ja Tuglaski; nemadki propageerisid ja põhjendasid endi kirjandusajajärgu ideid. Tuglas näituseks kasutas isegi Juhan Liivi loomingu seletamisel juhust selgitada symbolismi ja neoromantika põhiprintsiipe. Nii on alati lugu kirjanikkudest arvustajatega. Nende võitluses ilmuvad sagedasti sympaatiad ja antipaatiad ajajärgu piiride ulatuses. Nad on hääd seletajad sellele, mis on sulet neisse piiridesse; nad on niivõrd ajajärgu sisuga täidet, sellesse sisse eland, et ääremaad niihästi taha- kui ka ettepoole neid ei huvita, koguni võõrastavad või arusaamatud tunduvad, isegi vaenulised või alaväärtuslikud. Nii on olnud lugu varem vanema kirjanduse käsitamisega. Nii on näituseks lugu Jaan Kärneri märkustega nooremate lyyrikute loomingu yle. 
    Hiljutine soome noore kirjandusteadlase mag. Elsa Enäjärvi häätahtlik käsitlus soome kõige noorema põlve lyyrikute loomingust õpetab kõige selgemini, kuidas lugu võiks olla ka meilgi. Relatiivseilmelise kinnituse leidis see näit. prof. Suitsi samuti häätahtlikkudes lõppsõnades: "Ytelge soome noorematele kirjanikkudele tervitusi ja teatage, et ka meil on olemas oma Adamson, Jaik, Raud, Vilmar Adams!" Kui relatiivne ja subjektiivne on kõige tahtlikumagi objektiivsuse juures kirjanduslik hinnang! Peaaegu tyhistabki see teda ja paneb kahtlema igasuguse tõelise kriitika võimalikkuses. Kas ei võiks lõpuks yles tõsta kysimust, nagu kirjanduse puhul: peab täituma sama vaimuga, milles on loodud kriitiline teos, et seda täiesti vastu võtta; peab lähenema kriitikalegi sama sissetundmise pyydega, nagu igale kirjanduslikule teosele. 
 

    Jaan Kärneri ylevaates sõja ja pärastsõja luuletajate loomingust võiks veel teiseski asjas mõtteid tekkida. Niihästi ühed kui teised ei puuduta teose otsekohest väärtust, vaid käivad selle ymber, yldse kriitikat puudutades. 
    Teoses antakse esmalt ajajärgu yldised raamid: verevalamiste masendavalt kitsikud ajad, milles aga juba vaimlise sisu otsimise tungid yhiskunnaski yhel või teisel viisil idanema hakkavad. Kõigest sellest on olnud mõjutet selle generatsiooni luuletajad. Masendavad ja tuimad olud on kihutanud esialgul ilu ja meelerõõmu renaissansile, uuesti äratamisele ja jutlustamisele; sellega on yhes käinud ka protestid ja kohtumõistmised ajajärgu halbade kylgede yle: uue ehitamine ja vana mahakiskumine. Sellele astmelt on siis luuletajaspõlv välja läind ja ennast yht või teist moodi teostand. Kui hiljem saabusid resignatsioonid või lahtipuhkemised avaramatesse vaimliste ning sotsiaalsete aadete valdkundadesse, siis võib näha neis siirdumisis yhiseist lähteist väljaminevaid, individuaalseid eluprobleemide lahendamisviise; yldse aga siirdumist enam vaimlisema, sygavama, tihedama sisu poole. See põlv on täitnud uue otsingul luulekunsti eelmise põlve poolt ylesleit õilsad vormid uue sisuga. (Öeldakse isegi — vast esmakordselt sisuga!) Seesugune tunnustus antakse sõjaaegadel kujunend eesti lyyrikutepõlvele omaks. Nii on see mõeldud ja mõistet. Nii ongi seda õigustet mõistma seisukohalt, et luuletaja on oma ajajärgu produkt ja tihedamailmeline, yhtlasi edasiviiv edustaja. Seesugune eelseisukoht on suureks abiks teatud kriteeriumi omandamiseks hapra, imeliku vaimusynnituse, õrna õie, ja kuidas seda nimetada, mõistmiseks ja tõlgitsemiseks. Et see seisukoht on väga ajakohane ja värske, ei saa seda siiski yhegi loomingu täieulatuslikuks seletajaks tunnistada. Yks pahe, mida ka käesoleva teose juures teatud mõõdul märgata võib, on see, et kriteeriumi eelseisukoht sunnib luuletajais ainult yht kylge tugevamini rõhutama: nende ajahingelikkust. Teatud vägivaldsusega annab ta paljudele õigetele ja kohastele tähelepanekutele oma lisandusega teatud suuna ja nõutab luuletajalt neid kylgi, millest kõneldakse sissejuhatuses. Nii tundub näit. J. Semperile nagu etteheiteks, et ta on valdavamas osas oma toodangust intellektuaalne ja eriilmeline. 
    See on muide seesama kitsikus, mille pääle on juhit tähelepanu yhe teise, jällegi omaette huvitava ja uue leidusena väga tähtsa kriteeriumi yleskerkimise puhul: H. Taine’i raassitunnuste otsimise ja tähtsakstõstmise kriteeriumi puhul selle ilmumisel ja järelviljeldamisel. Isegi usin vastastikuste kirjanduslikkude mõjutuste otsimine ning sorimine kirjanikkude loominguis, nagu ta vist oma põhja sai populaarseks saanud võrdleva kirjandusmeetodi tekkimise järele, kui seda ainuyksi harrastada, jätab imeliku mulje: nagu ei olekski kirjaniku omapärasusel olulisemat kohta tema loomingus. Tekib siis kysimus, kas on neil igasugustel, nii raassilistel, kui ka ajajärguolulistel või puht kirjanduslikkudel mõjutustel niisugune oluline tähendus, et nad lõpuks kirjaniku produtseerimisprotsessi täielikult asendavadki. Ettevaatlikuks võib pidada siis veel ainult niisugust kriitikut, kes kirjanikust kuju luues kõiki kriteeriume tarvitab ja inimlikkude ning isiklikkude joonte, isesuguse inimliku mysteeriumi, salapärasema ning alati ainult kobamisi käsitetava algtuuma järele veel kätt sirutada pyyab, sedagi seletajaks ja põhjustajaks, võib olla koguni päämiseks, kutsudes. Võib olla saabuvad siis kõige segasemad teosed. Kindla lähtekriteeriumiga kriitakud aga kõige selgemad ja käegakatsutavamalt kujukad. 
    Lõpuks, kõigi nende nõudmiste esitamine, kui kerge on see; raske on aga selle järele käia ja hoiduda yhel omasemal huvil nii esile kerkimast, et see iseomaette isandaks ei pääse.