Kui Henrik Visnapuu ametliku arvustuse ja ametliku seltskonna toetuseta oma esimese koguteosega "läbi on löönud", peame seda sellega seletama, et ta on omapärane nähtus Eesti kirjanduses, mis inimesi, kõige nende iroonia ja usupuuduse pääle vaatamata, sunnib huvile.

Mispärast on Visnapuu huvitav, milles seisab ta omapärasus? – Ta julguses end lahti öelda senistest peaaegu ainumaksvaist traditsioonest. Mispärast laulda ainult "sinu silmi sinihella särast", mispärast ka mitte "tuhmund silmi veedest"? Mispärast laulda ainult "roosilisest õitsvast ihust", mispärast ka mitte "pakaljuustest, kondilistest kaelust, raagus kätest, äraimet, magat rindest"? Mispärast laulda ainult naise ilust, mispärast ka mitte inetusest? Mispärast peab luuletaja tundma ainult roosilõhna, mispärast ka mitte higihaisu? Sest elu – ja ka naine – pole ainult ilus, ta on tihti ka jälk ning hirmus. Ning mitte ainult "ilusas" elus ei seisa kunsti igavene tragism, igavene kannatus ja ilu.

Visnapuu luuletused on elav elu kõiges ta ilus ning inetuses, kõigis rõõmudes ning valudes. Inimene elab ning kannatab oma igatsuste pärast, tunneb kõik ning kannab kõik – see on Visnapuu luuletuste sisu. Ekslik oleks neid luuletusi võtta ainult üksikult, kui erimeeleolusid, ja katsuda ainult sellelt seisukohalt mõista ning hinnata. See oleks mõnigikord tänamatu katse. Visnapuu luuletused ei ole üksikuil minutitel saadud möödaminevad meeleolud, mida luuletaja elaks üle, nagu mängiks ajaviiteks kannelt. Visnapuu luuletused ei libise elust kergelt üle, nagu liblikad üle lillede, nad ei ole elu õietolm, habras kullatis, vaid elu ise. Selles suhtes on Visnapuu rohkem kui realist, ta on tihti naturalist. Visnapuus ei näe meie mingisuguseid kalduvusi kaduda "eeterlikkudesse kaugustesse", ei näe püüet taganeda harilikust elust, et elada ainult suurtele unistustele. Visnapuu luuletuskogu on tragöödia kolmes vaatuses sellest, et luuletaja tahab harilikku reaalelu võtta kui unistust, kui imet, et tahab leida igapäises elus enda ümber oma muinasjuttu, – kuid näeb, et see võimata, et võitlus asjata ja elu igavesi seadusi ei muuda miski. See on, veel kord, Visnapuu raamatu sisu, milles iga luuletus – üksik päätükk. See vana muistseist aegadest tuntud legend inimesest, kes otsis, leidis, ning loobus petetuna, sest elu ei ole unistus ega muinasjutt.

Liig pääliskaudne oleks Visnapuud võtta kui naiste ja armu laulikut, kuigi ta ise omad luuletused on nimetanud armulauludeks. See nimi on õige ainult pääliskaudsel silmitsemisel. Õigem oleks neid nimetada elulauludeks. Sest kõik palved, hüüded, sajatused, needed ja mõnitused, millega Visnapuu pöörab naise poole, on selleks et

Oo, tule siiski, tule taevaline ime!
Ei, kõik on otsas, kõik on pete, ilm

on pime
Ning asjata on ootus

Naine on ainult nägematu õnne, nägematu ime nähtav võti. Veel kord kordub igavese aja tragöödia Visnapuus: püüe armastuses mõista ning lepitada elu püüe naises sulatada omi igatsusi.

Nagu terve rida kuulsaid minevikus ja nagu neid saab olema terve rida tulevikus, kisendab Visnapuu naise poole ("Ihaldus", "13. 1. 17", "Oh Jumal", "Ootan" jne. järgimööda):

Oh, päästa, usku anna: kõik on

uni,
Kõik lõpeb, kaob, mööda läheb

hommikuni...

See on tragöödia esimene vaatus.

Sest naine ei ole jumalanna, kes sirutaks käe – ja kõik oleks selge. Naine ei ole sfinks, kes peidaks endas kõik elusaladused, valgustaks kogu olemise ja annaks talle mõtte. Naise jumalikust välimusest petetuna, ligineb Visnapuu talle jumaldades. Terve rühm luuletusi peegeldab meile neid liginemise sheste, naiivi usku armastusse, tema iludusse ning naise pühadusse ("Mälestused suvest 1", "Neitsi saunas", "Sügisene mälestus" I. ja II., "Udu all" j. t.). Vahetevahel löövad sest läbi fauni kirglikud karjatused, kergemeelsed jalakepsutused ja künismis kõrvuni veniv suu ("Carpe diem", "Kaks algust", "Mälestused suvest II", "Hümnid ööle", "Noorile tütarlastele" j. t.).

Kuid tragöödia käik on fataalne. Kuulduvad pettumuse helid paljude maitsmiste järele, kisendatakse veel selle ühe, selle õige, selle ainukese järele ("Tundmata naine"). Kuid peagi näeb Visnapuu, et naine on ainult jumalik dekoratsioon, jumalik välimus, kuid tal pole seda kõikeseletavat hinge, mida lubab ta välimus; ta on ainult nagu ilus jumalik lill aasal: kui lõikad ta lõhki, näed, et tas pole muud kui rohi ja vesi. Ning kui Visnapuu pikali maas, kõik lootused kaotanud, mõnitab naist, siis mõnitab õieti seda, kes lõi tema enda, kes lõi tema kustumatud vaevajad igatsused ning kes lõi naise. Ning meie mõistame siis, miks Visnapuu neab (see on tragöödia teine vaatus):

Oo, elu, virtsamere haisev lokse!
Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine!
Oo, jamps, oo hullumeelne sonimine!
Oo, maailm, purjus jumalate okse!

Kuid viimaks mõistab Visnapuu iseend ja oma kannatust (kolmas vaatus), näeb kõige tõsist põhjust, tunneb kõige püüete, valude, needmiste ning igatsuste asjatust, kui tunnistab:

Ma omas hinges mässasin, ma vihmatilk,

Su ruumi meredes
Suur olin enda südames, ma, silmapilk,

Su aja meredes.
Suur olin ma ja uhke ka, oo Piirmatu,

Oo, Lõpmatu!

Ning edasi!

Mind, poega, ellu läkita, mind vägevat,

kes leidnud enese.
Su tahtmine, su säädmine, see algagu, see

sündigu.

Lõpuks leiabki Visnapuu iseenda, kui kinnitab:

Minu tee.
See on lauluks ülendada valu.

Kahtlemata: See tee viib Visnapuu uuele edenemiseastmele ning uutele lauludele, mil teised viisid.

Üleüldise tragöödia kõrval on veel teisigi kõrvallaineid, üksikuid ilusaid meeleolusid ja pilte Amoresis ("Ballil", "Kui tuleb unung", "Teisel päeval", "Suviöö", "Igavesti" j. t.), kuid ikkagi on ka nemad koloriidiks järje- ning sihikindlale kogutööle, millena näibki raamat kavatsetud.

Nii on Visnapuu Eesti luules põhja pannud uuele eluvaatlusele, mis nagu muugi kunst põhjeneb inimeste hinge kannatuste igavesel tragöödial ja ei ole ainult möödamineva meeleolu üksik kaduv jälg, mis habras ja elus põhjendamatu.

Mitte ainult sisus pole Visnapuu novaator, vaid ka vormis. Ta on toonud palju uusi värsitehnika võtteid, sest ka luule võib niisama edeneda iseenda avaldus-viisides, nagu teisedki kunsti-harud.

Visnapuu ehitab omad luuletused tehniliselt kahele printsiibile: muusika ja arhitektuur. Nagu Verlaine'il, maksab Visnapuul la musique avant toute chose. Arhitektuuriline meel avaldub Visnapuul stroofide ja salmide kindlas, rikkalikult mitmekülgses ehituses. Mõlemad printsiibid on omal ajal "Rohelises Momendis" alasti esinenud: "Varao tütar" (puhtarhitektuuriline), "Kevade külas" (puhtmusikaalne). Need tööd luuletaja noorpõlves olid ekstreemid mainitud alal, kuid huvitav, et Visnapuu omale laadile, omile printsiibele mitte ainult truuks pole jäänud, vaid neid edendanud, ja nii kogu võte pole mingi möödaminev uuduse kirg, vaid omane ja loomulik. See räägib Visnapuu kasuks, eitades temas võõrast mõju, mida asjata otsitakse.

Musikaalsest printsiibist väljaminnes ongi kõige paremini Visnapuu uuendused vaadeldavad. Visnapuu näib esimesena tõsiselt omi luuletusi instrumenteerivat. Selleks kasutab ta kõik olevad abinõud, nagu alliteratsioon, assonants, siseriimid ja puhtad kõlavad lõppriimid, mille puudus Eesti keeles juba ammu tuntud. Ei maksa palju näitusi tuua. Iga laul on näitus. Võtame kas või algusest järgimööda: "Igavesti", "Kevadöine", "Kevadöö", "Suviöö".

Igavesti mulle || antud olla kurb,

Olla rõõmust hull,
Olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel || meeled sinu arm.

Jälle süda mul
tuikab, tuikab sull'!

Ehk:

Päev maha käis teel kaaril
Kui kuldne kuul.
Ta järgi tuul
Veel lendles tiive paaril
Maal, õitsval puul.

Et musikaalselt täielikumale instrumenteerimisele jõuda ja uusi helisid juure saada, tarvitab Visnapuu Eestis esimesena: täisriimi kõrval puhast assonantsriimi (assonantsriim: riimivad ainult täishäälikud, mille juures umbhäälikud erinema peavad. Kui selle juures umbhäälikud sarnased on, siis tekib sest halb täisriim), pausi ja värsijalateisendust (viimast on juba ennem tarvitatud.

Näitusena assonantsriimile olgu paar rida teisest ja viimsest salmist "Ballil":

Ta võõrana sääl piduliste salgun
End oli kaduvuse leinal annud.

Ehk viimsest salmist:

Las kummard nüüd sõnatun ekstaasin,
Vast homme uusil vesil meelte paadid.

Paus on muusikas sama tähtsusega, kui heli. Sellest on Visnapuu aru saanud ja seda luuletuste instrumenteerimises tarvitanud.

Pikemas luuletuses "Maria" saavutab ta just pausi abil nukra meeleolu. Harilikult on paus ikka rea lõpus ja ilmestatud riimiga. Riim ja paus käivad koos. Visnapuu lahutab nad aga ära. Riim sattub küll rea lõppu, kuid pauseliselt on ta lause keskel. Toome näituseks neljanda salmi:

Maria, jaanipäine, kirglik, || on ära
Tiivutanud minust
Siidpehmeil libliktiivul lüües, || ja ära
Hõbesoomused ta tiivult
On pudenenud suve õhku. Kahju sinust

Puhas värsijalg on igav ja monotoonne. Et seda elavamaks, elastilisemaks ja rütmilisemaks teha, moduleerib, teisendab Visnapuu. Rütmi laulvuse suhtes on ta jõudnud kuni päoonideni, millest Eesti keeles ainult kõige monotoonsem esimene liik võimalik oli ( _ È È È imeline). Visnapuu üllatab meid aga kolmanda liigi päoonidega. Luuletuse "Aga kihutas sõnul haavama" värsijalg on kolmanda liigi päoon, mis esimesega segatuna annab mingisuguse Greeka värsimõõdu

Õhtu puie all lõhnas, sumises,
Taevas tähti lennust kumises.
Ja mina armastin teda
Lõpmata.
 
È È È È |È ||È È È È |È ||
È È È È ||È È È È |È ||
È È È ||È |È È ||
È È È ||

Musikaalsest printsiibist on Visnapuul tingitud veel see nähtus, et ta seesütleva käändelõpu "s" asemel, mis kõlatu umbhäälik, Lõuna-Eesti murdelist kõlavat lõppu "n'i" tarvitab. Pääle selle kõige tarvitab ta rütmi saavutuseks veel sõna rõhu äralükkamist esimeselt silbilt, nagu näituseks ("Alistumine II"):

Nüüd murdes end ma mõistan Sind, Su

käele ma põrmus alistun.
Sa tahad, suur et oleks kurbusen, Su väele

palvúses alistun.

Vanas kirjanduses näeme viimast nähtust tarvitusel F. Kuhlbars'i "Wastse laulo ning kannel" nimelises luuletuskogus, millest näitus ("Mo päiv, 2. salm):

Nüüd lähhap kange väega
Ta omma päiva tele;
Nink känap pea rõmoga
Jäll' kodo pole mele,
And suud nink lähhap maggama
Tullitsen armun peijoga.

Visnapuu käib oma rada. Ta on pilvilt, tähtedelt ja lilledelt, kus pääasjalikult asus ning asub meie luulekirjandus, alla tulnud elavasse ellu. Tema kogu on poeem sellest, mis ikka on püsinud maailmas ning ikka püsib, on tragöödia seotud kõnes. Läbi igavesti reaalsete kannatuste avab meile Visnapuu igavese reaalse luule. Ning kui Visnapuu naturalism tundubki mõnikord rõvedana, mida loetakse mõneltpoolt luuletaja suuremaks puuduseks, siis päästab teda alati üheskäiv sisemine kannatus, mis peseb puhtaks kõik ülekohtu ja roppuse ning mida meie usume ja mõistame, kui tunneme igavest tragöödiat, mille nimi on — elu.