Oma maalapike, oma jalgel, oma iseseisvus, —  oleks vist põhjust, et ärkamisaja alandlik ja sentimentaalne tundemeel paneks kaks kätt kõhu pääl risti ning tõstes silmi üles taeva poole tänaks Issandat oma härdast südamest, et tema ka sel alamal ja kehval kesvatõul on lasknud valmida õilsa ja uhke nisuvälja kõrval. Kuid meie oleme uhked, oleme moodsad: istume oma iseseisvuse punschi kuuma klaasi ümber, puhume sellele pääle, joobume ja kujutleme, et see on torm, et see on ookean, mis lainetab, et ka meie teeme "ilmapoliitikat", peame konverentse ja deklareerime, milleks meil kõigi moodsate ministeeriumidega varustatud kroonu. Ent kuum on see iseseisvuse punschiklaas lihtkodanikule! Nõnda kuum, et põletab sõrmed... Ei ole aga muud teha, kui pääle puhuda või pääd vangutada. Kes ahnem, kelle elu- ja tegevusjanu suurem, — on punschiklaasi ümbert kinni haaranud ja oma näpud põletanud. Ta on jalga lasknud Kanadasse, Brasiilia, Austraaliasse või alles ootab, otsib päikese all paika, kuhu ümber kolida. Meie aga istume vanaviisi ümber selle kuuma klaasi, joobume aurust, puhume pääle ja kujutleme, et see on torm ookeanil, et ka meie teeme poliitilisel ilmamerel hääd või kurja ilma... Selleks ju välissaatkonnad oma krediitidega.

Väliselt rahvusvaheline prestiish ja seesmiselt kõva kaitsekord. Kuid äripäevaelus: riigivargused ja väljarändamise laine, sündimiste kahanemine ning kasvav meelekibedus. Poliitilised astroloogid otsivad selle põhjuseid meie moodsas põhisääduses. Meil puuduvat president...

Ainult president, — miks siis juba mitte kuningas, kellel nii palju poolehoidu meie suurnikkude ja sõjaväelaste keskel? Ent ka kuningas on meie jaoks liig keskpärane nähtus. Kui meie nagu seesmise olukorra kiuste oleme oma eesmärgiks säädnud välispoliitilise prestiishi, siis tuleb ka järjekindel olla. Sest kes me oleme? — oleme turaanlased! Meile poliitiliselt soodne situatsioon ei kordu enam niipea, ja kui meie jalamaid ei tegutse, siis võivad mõned teised suguvennad meist ette jõuda.

Kutsume endile keisriks ilma kohata erus elava Hiina taevapoja Tuangi (või kuidas tema nimi nüüd oli, kuid ega nimi meest riku, nagu ütleb vanasõna, — päälegi veel keisrit!), kelle südametu kristlik Hiina kindral Feng-ju-hsiang hiljuti Pekingist minema kihutas. Ega kingitud hobuse suhu vaadata ja võib olla, et parema vakant koha puudusel kollane kõrgus ehk lepib meiega. Suguvennad soomlased ja ungarlased unistavad ainult kuningast, meil on aga siis keiser ja loomulikult asume meie ka seetõttu Turaani liikumise etteotsa. Siis võib ka meie väike punschiklaas paisuda suureks kollaseks ookeaniks, mis üle ujutab kogu Euroopa mandri. Meie Kalevipoegade ja Gilgameshi pojapoegade seljataga seisavad kõik sumeri–akkaadi jumalad, tuule ja vee däämonid ning meie päralt on tulevik! Elagu tema keiserlik kõrgus kollane majesteet Tuang I, kogu Eesti ja kõigi turaanlaste keiser!

Milliseid avarusi[,] milliseid vaimlise arenemise võimalusi võiks see sündmus pakkuda meie rahvale! Kujutlege endale ainult igahommikust kõhuli lamava pääministri ettekande Hiina luulet tema majesteedile turaanlaste keisrile: "Kuldse lohe järeltulija, roosiaedade kuuvalgus, taevapoeg ja tähtede vend, kelle jumalikkude esivanemate taldade paksus on kui Hiina müür ja patside pikkus kui Jantse–kiang, kuula oma orja truualamliku ettekande sõnu, mida ta kõik ei suuda alla neelda! Rahu linnas ja rahu maal: kõigi tõsiste demokraatide tallaalused on nõnda kuumaks tehtud, et nad võivad kõndida veel ainult kätel." Mille pääle tema majesteet, kõigearmulisemalt arvab hääks vastata: "Pääasi on ikka tallaalused..."

Ja meie seltskonnadaamide naiselikule võluvusele, mis nüüd samuti tarbetult vananeb ja luitub äripäeva tõusikute salongides nagu nende Pariisi tualetidki, avanevad siis hoopis teistsugused teenete ülesnäitamise võimalused. Üks keskajast pärit lõbus Prantsuse lauluke aadlimeestest ja aadlinaistest kõneleb sellest oma refrääniga:

Ühele osale meie "noorpoeetide" killast oleks see samuti: tere tulemast! Sest kojalaulikuna avaneksid suuremad võimalused liibitsemiseks ja pugemiseks selle maailma vägevatele.

See on aga kõik meie kodune interiöör. Turaani liikumise, turaanlaste messianismi idee juures on aga hoopis tähtsam tema fassaad. Ja see oleks: kümne miljoni muulase, s. o. kroaatlase, slovaki, rumeenlase jne. allaheitmine üheksa miljoni ungarlase ikkele endise Suur-Ungari piirides, — nagu see oli enne ilmasõda. Sest mis viga oli sel kümnel miljonil muulasel Ungaris elada, kui Ungari sandarmitel olid nii ilusad mundrid... Praegu ägavad aga paar miljoni ungarlast Rumeenias ja Lõuna-Slaavias. Teadagi, nende sandarmitel on väga inetud mundrid, mitte põrmugi ungarlaste maitse järele.

Nüüd pidid Budapestis olema mingisugused "turaanlised" üliõpilaspidustused, kus Türgi üliõpilaskond (ka turaanlased!) pidi Ungari üliõpilaskonnale annetama verise mõõga selle täheks, et Suur-Ungari kaotatud maa-alad tulevad tagasi võita. Meil ei ole armeenlasi, et mõõka veristada ja meie pole ka nii verejanuline rahvas, seepärast võiksime meie ehk mõõga asemel saata püha Emajõe vette kastetud mõla, millega Ungari üliõpilaskond võiks pärast Dalmaatsia ranniku vallutamist Adria merele lõbusõidule minna.