Ei lähe enam vaesel tudengil korda Tallinna lehtedest reamaksu saada. Ja jäävadki ajalukku raiumata need suured seiklused Emajõe kallastel, mille tähe all saadab oma päevi mööda kohviaurusse maetud ülikoolilinn. Jäävad tulevatel põlvedel teadmatuks need "noorusromantilised" sissisõjad ja skalpeerimised, mis aset leiavad Pantheoni ukse ees peninukkide ja noorurite vahel.

Mina — ma pole noorur ega neeger, kuid ootamatult sain ka asjasse kistud. Olen üldse rahulik inimene ja hoian oma ausat nime tasahiljukesi. Sellepärast hoian hoolega kõrvale päämiselt peninukkidest, et mitte kukkuda Lilla Elevandi kaste alla. Kuid, nagu öeldud, see juhtus kogemata. minu enesekaitse instinkt käseb küll alati valida Jaani tänava poole minekuks vähemkäidavamaid teid, kuid puusilla põlemisest saadik kukun vahel vastu tahtmist Raatuse platsile ja pooljookstes kaon Pantheoni uksest mööda. Kuid täna tuli juba Kivisilla juures mulle vastu Vilmar Adams, valvates hoolega "Postimehe" kaupluse ust — mine tea, sihib ehk praegu säält A. J. tema kalliste prillide pihta. Siis ta mind nägigi ja võttis oma naiselikkude, maailma magususest tilkuvate sõrmedega eksemplaari "Suudlust lumme" ja pajatas:

"Vaata, kuis läbilastud. Selle augu puuris siia A. J. "urningi tundemärkidega", selle siin Visnapuu, et siit mu irdriimide loorberied oma konto jaoks leida, ja selle siin..."

Kuid juba olimegi lähenenud Pantheoni ukse juure. Sääl oli sõda parajasti lahti puhkenud. Politsei oli platsilt kadunud, nagu mõned neist 1–sel detsembril Tallinna kadusid. Sain aru, et siin käimas on kirjandusline sõda ja, et ennast mitte sunniviisil mobiliseerida lasta, viskasin ettevaatuse pärast kõik kompromiteerivad dokumendid — Rimskoe Pravo — lähedaloleva maja keldri aknast sisse. — Nägin Pantheoni ukse ees Mart Rauda, Erni Hiirt ja lugematu hulga noorarvustajaid ja noornäitlejaid, kes rinnaga rõhusid Pantheoni uksi sisse.

Nende piilurid olid teada saanud, et kirjanduslise monarkia väljakuulutaja ja kirjandusliku vabariikluse vaenlane poeeside kuningas Visnapuu oma staabiga sinna peitu pugenud ja sellepärast tuli see Bastilia võtta. Kuid peninukkide kindlus oli hoolega kindlustatud. Selle kaitseks oli Tallinnast taganema löödud A. J. "Postimehesse" oma Hornungi-Stahli aegsed Gustav Adolfi suurtükid üles säädnud ja pommitas hoolega kuninga käsu täitmise ja sõjakunsti õppimise mõttes Pantheoni piirajaid. Pantheoni aknaist ja ustest atakeerisid paljud varjatud peninuklased noorureid sosisevate mürkgaasidega.

Sääl jõudis kohale peninukkide kindrali Alle elevandivägi. Kindral hoidis noorurite kohutamiseks piigi otsas värsket Juhan Jaik'i skalpi, mille ta sõjateel talt üle kõrvade tõmmanud oli, selle endist omanikku Tallinnas sihis taganema sundides. Samal ajal tormas ka piiratud kuningas Pantheonist välja. Nüüd olid kaks vastast vastumisi — kuningas Visnapuu ja vabariiklane Adams.

"Kelle oma on irdriim?" küsis Adams.

"Kes kirjutas "Amorese" arvustuse?" küsis Raud.

Siis rääkis kuningas:

"Noortel pole austust vanade vastu. Ükski teist pole minu kui kuninga käest ehk minu printsi Alle käest kirjutamise patenti lunastanud. Kümneks aastaks keelan teil kirjutamise, arvustamise ja deklameerimise ära. Erandid teen neile, kes minu peninukkide parteisse astuvad ja raadioaparaati aitavad üles sääda. Raadioaparaat on valmis, Euroopa ootab ja vaikimine on parem kui produtseerimine. Jumal tänatud, et Eestil on iseseisvus, kuid vabadussõda oli klassisõda. Meil on tarvis seltskonna toetust, kuid katsume luua pinda töötavates massides. J. Hurt on meile esiisa, sest ta perekonnanimi oli koera tõugu. Kuid koguge igaüks "Peninukkide" 2 tellimist, siis on mul teist hää meel ja rahu maal!"

Kuid Adams, kes à la Ernits riimitabelitega varustatud oli, lõi kuningal nendega jalad alt ära. Samal ajal lõhkus Adamsi partei A. J. roostetand partei ära. Seda nähes ei julgenud Alle elevandivägi tegevusse astuda ja marssisid suured loomad kohvijõgedele mulistasma.

Algas taganevate peninuklaste tagaajamine. Rüütli tänava lõpul leiti Varatu kaupluse eest väsinuna peninukk Blinde, kellel ilus ja ümmargune kõht, millel aga juhtumisi ebaõnnestanud pää otsas. Ta jäeti tähelepanemata.

Kuid samal ajal lagunes kohviku aknatest linna üle uus kohvitossu pilv, mille tagajärjel sõjapidamisel ajutine seisak tuli.

Ülesnäidatud vahvuse eest annetas kirjastus "Sõnavara" V. Adamsile ja J. Schvalbele I järgu ja liigi reklaami ristid.

Mina ise pääsesin väikese ehmatusega.