Kõrgesti austatud "Päevalehe" toimetajalt palun järgnevatele ridadele ruumi õienduseks "Päeval." nr. 48 ilmunud Ago Liigolta kirjutuse "Näokatted on heidetud, kinnas on visatud" puhul.

Klatsh "Amorese" kohta, mille hra Raud "Postimehes" kindla tõsiasjana tõi, sai minule teatavaks hra Raudi kirjutuse kaudu. Kohe peale selle panin oma voliniku kaudu hra Raudile ette seda "Postimehes" tühjaks kuulujutuks tunnistada ning minu ees vabandada. Hra Raud seda ei teinud, vaid laskis öelda, et ta võib oma süüdistust igal ajal tõendada. Selle peale panin ette asja vahekohtu lahendada anda, millega hra Raud oli päri. Vahekohus pidas ära oma istumise ning määras hra Raudi "Postim." avalikult minu ees vabandama ning oma süüdistuse tühjaks tunnistama. Kuid hra Raud ei allunud vahekohtu otsusele, laskis mööda vahekohtu poolt määratud aja ning protesteeris lõpuks vahekohtu otsuse vastu, mille järele vahekohus volitused maha pani ning pooltele tegevusvabaduse jättis.

Ja alles siis, kui minul ei jäänud enam mingit teist teed oma au kaitseks, pöörasin seadusliku kaitse poole. Kohtu-uurija juures pakkus hra Raud minule lepitust, sest minul olla väga paha, kui tema, s. o. hra Raud, kohtus selgeks teeb, et klatsh "Amorese" arvustuse kohta siiski õige olla. Kohtus ei olnud hra Raud valmis leppima. Pean tunnistama, et ma aru ei saa, mida tahab õieti Ago Liigolta minult inimarmastuse nimel, kas seda, et peaksin kõigi katsete peale vaatamata Raudiga vahekorda korraldada, avalikult laialilaotatud süüdistust, mis opereerib klatshiga, igavesti kandma ning hra Raudi ees veel vabandama, et olen julgenud omalt isikult süüdistust tagasi tõrjuda. Sarnast "ligemisarmastust" ja "vendlust" ma ei tunne. Peale kõige muu huvitas mind meie klatshistunud kirjanduslikus õhkkonnas jälile saada, kus kohal seisab klatshi peastaap. Võib olla näitab seda protsessi arenemine. Hra Ago Liigoltale julgen meele tuletada, et R. Roht ei tunnistanud kohtus mitte, "et Visnapuu on temaga arvustuse kohta läbi rääkinud," nagu Ago Liigolta kirjutab, vaid hra Roht vastas kohtu eesistuja küsimise peale, kas on olnud läbirääkimisi selles asjas, et on temal, s. o. Rohtil, olnud enne arvustuse kirjutamist rääkimist Visnapuuga, nagu ka teiste kirjanikkudega. Siin on ometi vahe. Miks ei püsi hra Ago Liigolta tõsiasjade juures.

Hra advokaat Grau vastutulelikkuse tõttu, kes mind tasuta kaitses, oli mul võimalik esineda voliniku kaudu. Kes on meist rikkam, hra Raud või mina? Herra Raudil ilmus mineval aastal luuletuskogu, mina otsin asjata kirjastajat.

Kui aga keegi, "kellel julgust ja ettevaatamatust küllalt oli trükitult seda avaldada, millest avalikult kõneldi" (mis oli see, mis avalikult kõneldi? Eks klatshi? H. V.) ja "kes õnnetult reageeris" (vargilt kättesaamine on ka "õnnetus"! H. V.), nagu hra Ago Liigolta tõendab, siis olgu sellel ka julgust oma tegude eest vastutust kanda.

Ei ole Siuru põlv, kes on läbisegi 5–10 aastat vanem noorematest kaasvõitlejatest, viimaste poolt veel lõpulikult arhiivi antud, ega ole noorematele kaasvõitlejatele kuskil tee kinni pandud. Mõnedki vanematest, kes omade keskel mitte just keset lauda ei istu, ootavad pikisilmi uusi jõude, kellega võiks koos minna uutele saavutustele. Kuid, kõige loomulikum eeltingimine peaks olema küll: aus võitlus käigu tööde headuses, mitte kuulujuttudega opereerimises, nii ühelt kui teiselt poolt.