Esimene raamat sisaldab ajakirjaniku reisimälestusi maailmasõja lahtipuhkemise aastast. Tol korral oli see kaunis kättesaadav ja sagedane nähtus, et silmaringi laiendamiseks ning enese tuulutamiseks ajakirjanikud pikki sõite ette võtsid läbi terve Euroopa. Ajaleht subsideeris, ja tasuks selle eest saatis reisija häid või halbu reisikirju: natukene följetoonilisi, natukene olupoliitilisi, natukene kunsti ja kultuurilisi tähelepanekuid. Sellest ajast, kus sentimentalismi ja romantika voolud kaugete maade ja looduste kirjelduse tähtsale kohale tõstsid kui eraldi seisva kirjandusliigi, on väga paljud — tihti isegi kaunis andekad sulemehed, kes muud laadi kirjandust ei produtseeri, selle ala oma harrastusaineks valinud ja viljakaks teinud. 
    Reisiveste annab võimaluse omapärastele talentidele avaldumiseks. Reisikirja kirjutaja vooruseks on liikuv ja mänglev tähelepanu, päevakajaline huvi ja piiratud kompositsioonitarve. Reisikiri ei sünnita suletud ringi kompositsiooni mõttes, vaid on vabalt katkestatud sirgjoon, mille motiiviks on kodunt väljasõit ja mille lõpuks on koju tagasijõudmine. Ja kõik, mis vahepeal sündinud on, jutustatakse selle tagamõttega, et kõik võõrsil nähtu ja läbielatu iseenesest üllatav ja haruldane on. Sellest sagedasti palju värsket naiivsust ja tühist materjali, mida aga siiski huvitav on läbi lugeda. Sest sama naiiv inimlik uudishimu kisub ka targutavat kodust lugejatki kaasa reisimehe väikestest üllatustest osa võtma. 
    Hoia Ronga reisikirjad oleksid jäänudki kaunis pealiskaudseteks ajalehejoonealusteks, mille ilmutamist eriraamatuna sugugi vaja poleks olnud, kui reis oleks saanud rahulikult peatuda, nagu ta kavatsetud oli. Oma huvitava ja ladusa keele peale julge olles ei ole kirjasaatja isegi vähematki põhjalikumat tähelepanekute kava omale üles seadnud. Tal pole olnud reisides huvi ei poliitilisteks tähelepanekuteks, sest nii ettevaatamata ja üllatavalt saabub tema kirjadesse maailmasõda; Prantsusmaa, reisi sihtjaam, on kirjutajale varem tuttav, kuid autor ei kasuta seda tutvust selle kultuuri, kunsti ja tsivilisatsiooni sünteesi andmiseks.Reis läbi Euroopa väikeriikide on tähelepanekuteta ruttamine, ja Pariis ning Prantsusmaa on ainult puhkusekohaks. Niisugune pilt selgub sellest reisikirjast, mis on huvitav oma rikkalikkude anekdtootide ja ajakajalise veerevuse poolest, mida on kerge ja hubane lugeda. Sellepärast on teatud mõõdul kahju raamatu lugemise järele, et autoril, kellel on erilised anded peeneteks tähelepanekuteks ning suur ajakirjaniku vilumus, ometigi liig vähe on olnud tahtmist anda sisukat teost. Tuntakse ju väga hästi, milles on vahe; kuidas reahonoraar kerget vaeva taga on ajanud. 
    Ometigi on reisikirjade kirjutamise ajal äkki üks asjaolu hulka seganud, mis kogu tookordse Euroopa elule intensiivsema löögi andis ja mis ka reisikirjanikku paratamatult kaasa kiskus. Siis, kui kirjutaja on jõudnud Bretagne’i külla, puhkeb lahti maailmasõda, ja ühes sellega sunnivad endid vägisi peale ka rikkalikud jooned elavast rahvahingest, sõjatingimustest ning üldisest meeleolust. See osa raamatust on nüüd, mis õigustab teose uuestiilmumise. Rahvatüüp avaldub suurema selgusega, olukorrad muutuvad iseenesest põnevamateks, isegi ilukirjanduslik kontsentratsioon tekib pilguks. Tähtis ja huvitav on ka kümneaastase vahemaa tagant kohapeal tehtud sõjamälestusi lugeda. Nii ongi see reisiveste siirdunud maailmasõja lahtipuhkemise mälestuskirjutuseks oma ühe osaga. 
    Muidugi jääb ka siingi veel kirjutaja enesele truuks ja kirjutab, kus aga vähegi saab, oma isiklikkudest läbisaamise muredest kõige esimeses joones. Üldiselt on see raamat üks kõige egoistlisemat liiki sedasorti teos, mida kunagi lugenud olen; nii suur on selles huvi lõunasöökide, väikeste elumõnude ja enese asjus sekelduste vastu, et need peaaegu raamatu peaaine moodustavadki. 
    Meil on ainus väärtuslik reisikiri, Tuglase "Hispaania teekond". Sellele ei otsi lähenemist Ronga käesolev raamat. Ta jääb kergema ja lõbusama lektüüri tarvitajatele. Niisugust laadi reisikirju, nagu kirjutas V. Krõmov oma "Palverändajad karbikeses", ei tule sagedasti ette. Sellesse teosesse on eeskujulikult koondatud iseseisvad ja väärtuslikud jutud (mitte enam üldine reisikäik, vaid üksikud isoleerunud artiklid, mis on alati täitsa lõpetatud, täitsa väljavalitud üksiknähtustele rajanevad; mis kogu vastavat kultuuri ilma ühe korraga piltlikult esitavad ja selgitavad). Niisuguseid töid võiks soovida häilt vestlejatelt ja teravsilmsetelt tähelepanijatelt. 
    Muuseas on kirjutuse halvaks puuduseks see, et ta on säilitatud täiesti oma esmakordses stiilis ja kirjaviisis. Keel, mis omal ajal võis olla kultuursem ja puhtam, on hoitud muudatusteta ja temas tulevad ette nii mõnedki tookordsed etümoloogilised omapärasused, nagu: naene, laene, põsenukkadega, põhjuskapital (selle kõrval aga materjaal ja üldse mujalgi pikk vokaal laensõnades, kus seda nii hääldatakse), tüüpus; ja vist ka tookordse kultuurlikkuse tundemärgina üsna suur võõrsõnade tarvitamine, mis muidu soravale ja lustlikule keelele annavad väljamaal viibimiseks vastava läike. Võib aga olla, et just seesugune kirjaviis, kõikide arkailiste puudustega selles kirjanduse liigis on tarvilikum ning arusaadavam uuema aja keeleliste otsingute läbi üles leitud keeruliste nõuetega kirjaviisist, mis harilikule lugejale võib tunduda veelgi võõrapärasemana võõrapärasustest enestest. 
    O. Lutsu "Tulilill" nimetab ennast vesteks. Kuid selles vestes leidub enam kohti kui hilisemates Tootsides, mis töö ilukirjanduslikuks tõstavad. Kui vaadata ringi Lutsu viimaseaja loomingus, näeme aina vesteproduktsiooni. Ilmumise järele hilisem ideega kirjutus "Andrese elukäik" tundub näit. peaaegu veretumana käesolevaski vestes ilmnevast Inderlini ja "väikese meistri" subjektiivsest lüürikast. Ja ometigi on see täielik veste Lutsu kõige paksu tüüpideliialdusega, ameerikaliku intriigi ja selle kõrval omapärase pool–tõsise, pool–naljaka mõistete ja jutuotsakeste korutamisega, mis sammugi edasi ei vii ja mille kohta kahevahele jääd, kas tõsiseks jääda või naerda. 
    Käesoleva veste aineks on õieti korterikriis. Halastamatud, aplad korteriperenaised ja tark–kavalad hangeldajad majaperemehed söövad ja joovad ilmselt ristiinimeste ihu ja verd; on aga sealjuures siiski oma väikekodanlikus tüseduses reaalsed, see tähendab kaasatuntavad. Selle veste peakujuks kipuvad aga, nagu juba varemgi Lutsu loomingus, väikesed mehed: Inderlin ja naabri, nälgiva kunstniku, väikene poiss: väikene meister. Selle perekonna kirjeldus annab kunstilisemaid kohti jutustusesse; see on õnnelik aine: salatud vaesuse kirjeldamine sarnase filosofeeriva, traagiliselt–katkise ja kurbnaljaka tooniga, nagu Lutsul on moeks. Vähkmanni–tõusikute kujutlusel igatahes puudus just see tagasitõrjutav kaasatunne ja seega sisseelamine tegelastesse; need vehkisid "Vähkmannis", umbes nagu vehivad "Tulililleski" kõik vestelised, pinnalised kõrvalkujud. Nii on siis "Tulililles" kaks sünkreetiliselt kokkusulatatud elementi, või koguni kaks liiki loomingut: üks "Kirjad Maarjale" ja "Inderlini" kaudu tulev tõsine, mõjuv kunstiline joon, ja teine — see vesteline.Kahtlemata on selle läbi saadud elavaid ja kunstilise kirjusega mõjuvaid kontraste, kuigi kokkukõla kannatab, iseäranis selle vahepealse erapooletu mõtteeijetuse–täitematerjali läbi, mida jällegi Lutsu iseloomulikuks võib nimetada ja mida käesolevas teoses iseäranis palju leidub, ja ka ühe suure lahtiseltseisva suvituskirja läbi Haapsalust, mis täitsa vabalt ja sidumata, ilma suhteta niihästi kõigile jututegelastele kui ka vägivaldses sidemes veste ideele (mis pidavat seisma: korterikriisis) keset juttu rängalt nagu kiil või vana naine maha on laskunud, hoolimata, et talle seal koht ei ole. 
    Muuseas see arabeskiks põimunud kõrvalmärkuste tihnik nõuab erilist vaatlemist Lutsu puhul. See on paiguti täitsa tüütu ja sisutu korrutamine, mis nagu kiirelt kõneleval oraatoril sagedasti, kui mõttest puudu tuleb, siis harjumuseks saanud häälikute venitamisena tundub. Luts oskaks seda ise paremini ütelda. Ühtlasi aga leiduvad just selles lahtises materjalis ka Lutsu kõige intellektuaalsemad, sisurikkamad ja teravmõistelisemad laused. See materjal üldse on Lutsu kerget sorti kirjandus, milles palju häid väärtusi, milles aga ka sama palju risu sees on. Ei ole ilmaaegu, et Lutsu produktsiooni heameelega tunnistada ei taheta, vaatamata, et tema proosas rohkem, kui vast ühelgi teisel praegu Eestis, on loomuliku ja tugeva ande välgatusi ja väärtuslikke üksikkohti. 
    Nii võib siis ka käesoleva teose kohta ütelda kokkuvõttes ainult, et temas sisaldub terve rida väga häid üksikkohti.