Avaldasin "Loomingus" nr. 5 artikli, milles käsitlesin kriisinähtusi meie kirjanduslikus elus. Tuletasin meelde neid väliseid tingimusi, mis mõjuvad ebasoodsalt meie kirjanduse arenemisse ja millest on kõneldud varem juba nii palju. Käsitlesin aga neid sisemisi varjukülgi, mis avalduvad meie kirjanduslikus elus, kuid mida vähemalt kirjanikkude eneste poolt on seni vaevalt puudutatud. 
    Leidsin seda kõike olevat õigustatud ja kohustatud tegema arvustajana. Kuid ka kirjanikuna arvan ma, et sellest pole kasu kirjanduse arenemisele, kui me alati juba põhimõtteliselt kirjandust kaitseksime. Mingi "ametiühisuslik distsipliin" ei peaks meid kohustama vaikimisele, kui kindel veendumus nõuab rääkimist. Kui kirjanik tõesti on tõepreester, siis ärgu tehku ta kirjandusestki enesele mingit puutumatut fetischi! Kitsas sumptivaim maksab vara või hilja ikka kätte. 
    Väitsin omas artiklis, et meie kirjanduse tagaplaanile jäämine käesoleval ajal ei olene mitte ainult publiku leigusest, vaid osalt ka kirjandusest enesest. "Olud on viletsad! Publik on kirjanduse vastu külm!" See on muidugi tõsi. Kuid need olud on õieti alati olnud närused, publikut on aga sunnitud tundma huvi kirjanduse vastu. Kuid praeguses kirjanduses ei näe ma kuigi palju seda sundivat jõudu. Rõhutasin omas artiklis just eriti seda, et loidus meie kirjanduse vastu ei avaldu mitte ainult laias publikus, vaid ka meis enestes, — spetsialistides, arvustajais, kirjanikes. Miks süüdistame teisi, kui see kirjanus meid endidki ei soenda! Meie praeguses kirjanduses avalduv esteetiline ja ideeline energia on võrdlemisi nõrk — ärgem salakem seda tõsiasja. 
    Sel meie kirjanusliku elu loidumisel on muidugi mitmesugused põhjused, nii sisemisi kui välimisi, nii vaimlisi kui ainelisi. Ühe põhjuse rõhutamisega ei saa nähtust veel põhjalikult selgitada. "Loomingus" ilmunud artiklis kriipsutasin ma peaasjalikult alla neid ainelisi põhjusi, mis sunnivad üht osa kirjanikest mattuma praktilisse tegevusse, mis takistab otsekohest loomingut, kuna teine osa jälle elukutseliseks saades majanduslikul põhjusel on sunnitud produtseerima üle pea–kaela. Kõige selle tõttu on meie kirjanduse tasapind praegu kahtlemata madalam, kui oli alles mõni aasta tagasi, mil ilnmusid ilmasõja ajal kirjutatud ja kirjastuse kriisi tõttu viibinud tööd, ning mille kirjutamisel ainelised väljavaated üldse mingit mõju polnud avaldanud. Teiselt poolt on aga juba lugematuid kordi alla kriipsutatud publiku vaimliste huvide loidumist ja ükskõiksust kirjanduse vastu. See huviloidumine on mõlempoolne, kuid selle järeldusel lükkub meie kirjandus ikka kaugemale meie avaliku elu esiplaanilt. 
    Avaldasin lootust, et mu kirjutus ärataks laialisemat mõtteavaldust ja sellega kergendaks objektiivse tõe leidmist. Nüüd on ilmunud esimene vastus mu väidetele — A. Adsonilt "Aos" nr. 28, pealkirjaga "Uusim süüdistus meie kirjandusele". See vastus süüdistab ainuüksi mind põhjendamata väidetas ja ülekohtus kirjanikkude vastu. Nähtavasti on kirjandus väljaspool igasuguseid etteheiteid. Puudused on ainult publikus ja arvustajais! 
    Õieti puudutab Adsoni kirjutus ainult üht osa minu artiklis, nimelt seda, kus rõhutan, et meie kirjanuse tasapinnasse pole mõju jätnud avaldamata ühe osa kirjanikkude püüd oma toodangust elada. Adson leiab, et see on põhjendamatu ja alandav süüdistus meie kirjanikkudele. 
    Olgu kõige pealt siin üks põhimõtteline märkus. Minu arvates pole isegi kirjaniku rikastumine oma toodangu abil midagi häbiväärist, kui selle all ei kannata ainult tema loomingu väärtus. Ei tee ju meie näit. Ibsenile või A. France’ile etteheiteid nende suurte sissetulekute puhul! Eluaegne nävesööv töö õigustab vähemalt seda, et kirjanik omi vanaduspäevi ei tarvitseks viletsuses veeta. Iga muu elukutse võimaldaks jõukust, kui tema peale kulutataks nii palju energiat ja püsivust, kui nõuab seda kirjanduslik töö. Meie oludes ei maksa kirjaniku ainelisest jõukusest muidugi rääkidagi. Kogu küsimus on alles selles, kuidas võimaldada kirjaniku igapäevast elu ta tööjõulises eas, nii et tema and ja energia ei kaoks tühja. Ja see küsimus on tihedalt seotud kogu meie kultuurilise arenemisega. 
    Sellepärast ei mõelnud ma veel mingit kõlblist langust, kui toonitasin mõne meie kirjaniku püüet, elada omast toodangust. On iseasi spekulatsioon, äri ja teine asi paratamata vajadus kirjutada, kuna pole muid allikaid elamiseks. Eesti kirjanik ei või nüüd ega arvatavasti ka kunagi tulevikus teha mingit hiilgavat äri oma loominguga. Oleks ainult hea, kui see looming loomingut ennast võimaldaks. 
    Kuid selles ongi õnnetus, et meie praegused olud ei võimalda veel elukutselist kirjanikku, kelle toodangu kunstiline väärtus ei kannataks ainelise kitsikuse tõttu. Alalisest äraelamismurest aetuna peab sarnane kirjanik ühtsoodu ruttama omas loomingus. Ta ei või kunagi koguda energiat, oodata meeleolu, viivitada tööde avaldamisega, neid lõpulikult viimistleda või üldse avaldamata jätta, kui pole ise küllalt rahuldatud. Ta peab oma vaimuvaranduse võimalikult ruttu arvama ümber leivavaluutaks. Ta on sunnitud ühtsoodu produtseerima. Kui üks töö on valmis, peab ta kohe mõtlema, mille kallale nüüd asuda. Kes kahtleks aga, et sarnase peost–suhu töötamise juures ka kõige andelisema kirjaniku toodangu väärtus ei kannata! 
    Elukutseline looming on iga kirjaniku ideaal. Kuid meie oludes on see alles hädaohtlik ideaal. Selle teostamine viib kirjaniku paratamata ainelisse kitsikusse, millest oleneb niisama paratamata, et ta oma andi ei saa täielikult väljendada. Ainult haruldane kangelasmeelsus võimaldab vahel ka niisugustes oludes väärtuslikku loomingut, kuid siis kannatab selle all kirjaniku inimlik olevus liig raskelt ja seda pole õigus kelleltki nõuda. Juhan Liiv tegi meil esimese katse, olla elukutseline kirjanik. Tema katse järelduseks oli igatahes "Vari" ja "Nõia tütar", kuid selle katse kurvemad järeldused on ka kõigile tuttavad. Kui me praeguse kirjaniku seisukorda ka nii traagiliselt ei võta, siis on ometi selge, et see kirjanik sarnastes oludes iial ei suuda täiel määral täita temale asetatud lootusi. Ja lisaks, kuigi sarnase ruttava loomingu puudused on inimlikult kõigile arusaadavad, ometi ei tohi arvustus oma poolt hinnata seda loomingut ainult humaansuse põhimõtteist juhituna. Ning sellest tõuseb vastuolu, mis võib ainult sappi lisada puudusega heitleva kirjaniku südamesse. 
    Kui kirjaniku olemasolu oleneb ainuüksi tema teoste minekust, siis toob see pikapeale paratamata kaasa püüde kirjutada publiku maitse järele, võidelgu ka kirjanik ise kuipalju tahes selle vastu. See toob kaasa kirjanikkude ainelise võistluse, kahtlase arvustuse ja reklaami ebaterve õhkkonna — pahed, mis nii selgesti esinevad vanemail kultuurimail. Kuid selle järelduseks on publiku külmenemine kirjanduse vastu, mida ta instinktiivselt ei saa võtta enam vaba ja otsekohese elamuse avaldusena. Ja kõigest sellest võib olla ainult kahju kogu vaimlisele kultuurile. 
    Leidsin omas artiklis, et meie kirjandus on juba lähenemas nendele pahedele. Konstateerisin seda kurba tõsiasja, hoidudes meelega puudutamast ühtki kirjanikku isiklikult. Pidasin tarvilikuks kõige pealt juhtida ainult tähelepanu sellesse hädaohtu, mis peitub praegustel oludel eesti kirjaniku elukutslises saamises. Kuid kuna Adson mind nüüd süüdistab põhjendamata väidetes ja, tema arvates, kirjanduse mõnitamises, siis olen sunnitud siin mainima ometi mõnd nime näiteks. 
    Kes on olnud viimaseil aastail meie kirjanikest kõige produktiivsemad, nii et otse ilme annavad kogu meie praegusele kirjandusele? Igatahes — O. Luts, J. Kärner, A. Kivikas ja R. Roht. Nad on toiminud elukutseliste kirjanikkudena, püüdes saavutada elamisvõimalust peaasjalikult ilukirjandusliku tegevusega. Kas pean ma aga veel kordama neid süüdistusi, mis on lausunud aeg–ajalt kogu meie arvustus nende hilisema loomingu puhul? Kuid kas oleks Luts ilma ainelise surveta kirjutanud omi päevakajasid või mõnd teistki hilisemat tööd? Kas oleks Roht avaldanud "Väikelinna"? Kas oleks Kivikase "Jaanipäev" nii viimistlemata või Kärneri "Inimene ilma eluloota" nii hõre? Kas kirjutaks Peet Vallak oma "Tarzani"? Jne., jne. Tean juhtumusi, kus kirjanik on ise tunnustanud: "Töö ei õnnestanud ja ma ei avaldakski teda, kuid mis teha — pean!" Samuti tean juhust, kus tuntud kirjanik avaldab pikema töö varjunime all, sest et — häbeneb valdada oma nimega. Ta ei rikastaks meie kirjandust uue makulatuur–teosega, kuid õnnestunud teostest ei jatku elamiseks. 
    Loodan, et neist näidetest jatkub selle tõenduseks, mida olen väitnud. Ühtlasi ärgu võtku ülemal nimepidi mainitud kirjanikud neid ridu mingi hukkamõistmisega; pigemini sisaldavad nad arusaamist nende seisukorrast. 
    Teine osa meie kirjanikest on püüdnud leida teisi ainelisi olemasoluvõimalusi, töötades ajakirjanuses või tõlkides, saades ainult aeg–ajalt luua midagi ilukirjanduslikul alal. Need praktilised tööd võtavad aga võimaluse vähegi jõulisemaks loominguliseks pingutuseks. Ja me mäeme enam kui selgesti, kuidas mitmed meie kirjanikest muutuvad ahtramateks ja ahtramateks. Nad on asjaarmastajate, dilettantide seisukorras, nagu on olnud eesti kirjanik varemgi. Selle juures tahaksin juhtida tähelepanuveel ühesse asjaolusse, mida seni on vaevalt avalikult märgitud. See sugupõlv, kes viimase paarikümne aasta jooksul on nii suurte sammudega edasi viinud meie kirjandust, tegutses kaua aega nooruse hooga, boheemlise trotsiga eluproosa vastu. Kuid nüüd on ta jõudnud keskeasse. Ta edustajaist on saanud aastate jooksul enamasti perekonnainimesed, kelle päevamured mitmekordsed. See iseenesest nii isiklik moment kirjaniku elus on psükoloogiliselt ometi tähtis ja surub pitseri kogu kirjandusse, kui ta esineb nii massiliselt nagu meil, toimigu siis kirjanikud elukutselistena või asjaarmastajatena. 
    Tegin omas artiklis järgmise kokkuvõtte: Meie olud ei võimalda veel elukutselist kirjanikku. Kui mõni seda püüab olla, siis on ta sunnitud omas loomingus sunnitud arvestama ainelise olukorraga, millest järgneb loomingu tasapinna laskumine. Teiselt poolt on aga selge, et meie praegune arenemine ometi rohkem nõuab, kui ainult asjaarmastajat–kirjanikku. Looming tarvitab enam kui ühe inimese kogu elujõu, on sellepärast pöörane nõuda, et selleks jätkuks mingist ülejäägist mõne leivaameti kõrval. Ja ma näen siin ainult ühe pääsetee praegusest olukorrast: ühiskond peab aineliselt võimaldama elukutselise kirjaniku olemasolu. Ta peab lahendama selle küsimuse, võttes eeskujuks teisi väikesi kultuur–rahvaid. Ta ei pea hoolitsema mitte ainult rahvahariduse laialilaotamise, vaid ka selle materjaali muretsemise eest, mis on haridus, nimelt teaduse ja kunsti loomingu eest. Nii kaua, kui seda ei mõisteta, hoolitsetakse ainult meie kultuuri vormi, mitte aga sisu eest. 
    See on üldkultuuriline, kogu–rahvuslik, ühiskondlik küsimus. Ta nõuab põhjalikku läbikaalumist ja avameelset otsustamist. On kurb, kui sarnasel puhul küsimuse algatajat süüdistatakse ainult kirjanduse mõnitamises, tahtmatagi mõista tema tõelist püüet. 
    Kui ma õieti aru saan, siis näib A. Adsonile, nagu mõtleksin ma eriti meie luuletajaid, kõneldes kirjanduse "praktilisemaks" muutumisest. See aga oleks eksitus. Ma ei tea pea ainustki kirjanikku ka kõige suuremate kultuur-rahvaste hulgas, kes oleks võinud ära elada ainult oma lüürilise toodangu honoraarist. (Üleilmse kuulsusega Émile Verhaeren ei tahtnud leida oma viimasele luuletuskogule enam kirjastajatki!) Meie luuletajaist ei maksa ses suhtes rääkidagi, ei nüüd ega tõenäoliselt ka tulevikus. Kui mõni luuletaja kusagil näiliselt ometi on elanud omast kirjanduslikust tööst, siis on tal tingimata pidanud olema oskusi ka prosaistina, esseistina, tõlkijana. Olgu meie luuletaja kui "praktiline" tahes ("luuletagu" kas või ärikalendrite sabasid!) — iial ei suudaks ta sellest elada. Sellepärast on meie kirjanduse "äristumisest" rääkides kõige vähem põhjust mõelda just lüürikat. Või võiks sel puhul iseloomustava nähtusena märkida just lüürika vähenemist viimasel ajal ja lüürikute siirdumist proosa, essee ja tõlkimise alale. 
    Igatahes on selge, et meie kirjanduses, nii proosas kui luules, tundub viimasel ajal mingit väsimust. Meie kirjanduslik looming jatkub praegu peaasjalikult vana inertsi tõttu või praktilistel nõuetel. 
    Ja minu arvates ei pääse meie sellest seisukorrast üle ainult vaikimisega. Niisama ka mitte sellega, kui mõni kaaskirjanik mind nende väidete pärast ristib "prokurööriks", nagu teeb seda Adson. Sel puhul ei või ma muud soovida, kui et lugija uuesti tähelepanelikult läbi loeks nii minu artikli "Loomingus" kui ka Adsoni oma "Aos". Siis selgub talle loodetavasti, kumb meist räägib prokurööri toonis: kas mina eesti kirjanduse või Adson minu puhul. 
    Siis selgub ka vahest, kui vähe Adsonil on õigust mind esitada kogu meie praeguse kirjanikkude põlve mahategijana ja panna minu arvele järgmisi mõtteavaldusi: "Maha selle põlvega lõpulikult. Maha ja rist peale. Jäägem siis juba Aspede, Aunide, Pärnide ja nende sarnaste ametlikkude klassikute juure ning heitkem oma lootuse ning toetuse ankur "Uudismaade", "Urikivide" ja "Viisnurkade" tuleviku vetesse — nad, nii "klassikud" kui "noorurid", on juba vabad kõigist Aaviku ja Tuglase poolt märgitud pattudest." 
    Misjaoks sarnased väänamised? 
    Ma loodan, et ma omi vaateid ja suhtumisi nii enne kui ka "Loomingus" küllaltki selgelt olen väljendanud. Ei peaks vist ka tundmata olema, kui kõrgelt ma olen hinnanud ja praegugi hindan meie kirjanikkude positiivist tööd viimase paarikümne aasta jooksul. Olen ka igatahes poole kauem kui Adson olnud oppositsioonis selle "laia publikuga", kelle häälekandjaks tahab mind nüüd teha seesama Adson. Vahest olen ka oma poolt teed aidanud raiuda sellele kirjanikupõlvele, kelle "au" nüüd Adson minu oletatud kallalekippumiste vastu niisuguse ägedusega kaitseb. Kuid need traditsioonid ei peaks minult ometi veel õigust võtma ka omi kriitilisi mõtteid selle kirjanduse kohta avaldada, kui seda mu veendumused nõuavad. 
    Igatahes ei või ma selle vastu midagi, kui keegi minu poolt "Loomingus" ilmunud artiklit just tahab valesti mõista — olgu see "suur publik" või A. Adson. Selleks on alati võimalusi, püütagu ka kirjutada kui täpselt tahes. Kuid sarnase "vaba tahtmise" vastu ei maksa õieti ka mitte vaielda.