Johannes Aavik — (1880-1973) eesti juhtiv keelemees, kes tundis endal vastutust arendada eesti keel lühikese ajaga võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeeltega. Selleks alustas Aavik eesti keele forsseeritud arendamist, mida ta nimetas keeleuuenduseks. Eesmärkideks olid keele väljendusrikkus, rahvuslik omapära ja ilu. Nende ideaalideni jõudmiseks rikastas Aavik sõnavara murde- ja laensõnadega, kasutas ohtralt sõnaloomet, täiustas morfoloogiat ja ortograafiat jne. Oma keeleuuendust rakendas ta viljakas tõlketegevuses, juurutades nii eesti keelde palju uusi sõnu (laip, mõrv). Oli "Noor-Eesti" aktiivne liige ning rühmituse albumite kaastööline (keelealased kirjutised, ilukirjanduslikud tõlked ja arvustused). Vanameelseid arvustajaid šokeeris tema jutustus "Ruth" (1909, pseudonüüm J. Randvere), milles kirjeldatakse moodsas eesti keeles kaasaegse naise ideaalkuju. Hiljem, 1920. aastatel jäi kirjanduslikelt vaadetelt konservatiivseks.

PILDID
KRIITIKA

    Johannes Aavik "Kaks uuemat luulekogu"