Artur Adson — (1889- 1977) luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist. Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna 1913 tutvumine Marie Underiga, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson kuni lõpuni. Oluline kujunemisel oli ühinemine rühmitusega Siuru (1917). Varasemal loominguperioodil kinnistunud hüüdnimed Sänna Trubaduur ja Paaž tabavad nii tema loomingu kui isiksuse tuuma. Lõuna-Eestist, Sännast pärit Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema 9 luulekogu (1917-1973). Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid: debüüt "Henge palango'" (1917) ja järgmine luuleraamat "Vana laterna" (1918) on sündinud Siuru palanguis ning moodustab oma erootilistes allüürides dialoogi M.Underi esimeste luulekogudega. Algupärase lisandusena on Adsonile aga omane nii sakraliseerivate armulaulude kui ka lapsepõlvemaade sidumine vanatestamentlike motiivide ja maastikega. Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa ekspressionistlikule luulele. 1920. aastate kirjanduse üldtendentse eepilisuse suunas järgib ballaadilise aine süvenemine luulekogus "Pärlijõgi" (1931). Hilisemas Adsoni luules muutuvad valdavamaks surma- ja kaduvikumeeleolud ("Kaduvik", 1927; "Lehekülg ajaraamatust", 1937), kuid nende kõrval leidub rohkesti nii realistlikke looduspilte kui argipäeva pühapaisteliseks toonivate eluseikade poetiseerimist. 1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.

PILDID
KRIITIKA

    Artur Adson. "Kolm ajalaulu"
    Artur Adson. "Kats laulu. 1. Vangi laul. 2. Vaivatu palvus"
    Artur Adson. "Uusim süüdistus meie kirjandusele"
    Artur Adson. "Kriisid ja kriisid"
    Artur Adson. ""Üksindus". Rich. Rohti värske romaan"