Viimase seitsme aasta jooksul on meie kirjandust süüdistatud vahetpidamata, küll erootikas ja pornograafias, küll osavõtmattuses ühiskonna elust ja huvidest ning "enese mina" kallal urgitsemises, küll rahvustunde puudumises ja rahvaarvu kasvamise peale halvavalt mõjumises, küll kommunismis ja muus ning muus. Nüüd on Fr. Tuglas esinenud uue süüdistusega.

"Loomingus" number 5 k. a. väidab Fr. Tuglas, eritledes kriise meie kirjanduses: "Oli tarvis kirjutada äraelamiseks ühtsoodu uut, pidi muutuma otsekoheselt raamatutegijaks raha eest", need sõnad on kirjutanud ja sõrendanud Fr. Tuglas meie kirjanikkude kohta. Edasi: "Tuli kirjutada aineist, mis kuidagi polnud lähedad ja mida polnud mahti hingeliselt süvendada ning kunstiliselt tihendada. Tuli aeg-ajalt rahuldada otsekoheselt turunõudeid, kirjutada publiku ajaviiteks, avaldada töid täie teadmisega, et need on nõrgad. Kordus see kirjanduse tegemise pahe, mis on nii kohutav vanemail kultuurimail" — kõik see on kirjutatud kirjanik Tuglasest meiepäevade kirjanikkude kohta. Ja veel: "Mulle näib, et meie kirjandus praegu suurel määral kannatab selle äristumise, ideeliste printsiipide loidumise all, milles seni on süüdistet ainult ühiskonda. Loomulik, et sarnane kirjandus ka ühiskonda ei või äratada esteetilis-ideelistele huvidele."

Mööndes küll, et ka publik ja kirjastajad on kirjanduskriisis süüdi, on Tuglas siiski tsiteeritud rängad süüdistused lingutanud meie kirjanikkude kaela. Ta ei too nende "paljastavate" väidete tõenduseks ühtegi näidet, ei peatu ühelgi kirjanikul ega raamatul, kus kõik need pahed, ehk vähemalt osagi neist selgelt esineksid, vaid süüdistused on võetud üldiselt, seega märkides kogu meie kirjandust mainitud omaduste osaliseks, eriti nooremat põlve, kelle juures ilmnevat see allakäik, sest vanem põlv, olles juba ammu välja kujunenud, ei tee enam muutusi kaasa ega ole mänginud meie viimaste aastate kirjanduselus, mida esitleb Fr. T., sarnast mõjuvat osa kui noorem. Ja olgu see kirjanikkude põlv milline tahes, süüdistused on liig rängad igaühe jaoks.

Ei keegi muu ei esine seekord prokuröörina kui Fr. Tuglas, ise noorema põlve liige, kõigi viimaste aastate rühmituste kesklane ja aktsioonide kaastõugataja, kes kõigi lähema mineviku kirjanduselu avalduste lähedal seisnud ja kauaaegse kriitikuna asja kõige paremini tunneb ja kelle arvamisega laialt arvestatakse.

Oma süüdistusaktiga, millel küll puudub andmete ning asitõenduste materjaal, seda mõjuvam aga resümee, on Fr. Tuglas astunud nende kilda, kes viimastel aastatel on asunud meie noorema kirjanduspõlve mahategemisele. Kampaania avas Joh. Aavik, kes üle aasta näris uuema lüürika kallal, ladudes pooletosina kirjanikkude selga küll süüdistusi kergemeeles, kuulsusepüüdes, küll pealiskaudsuses, vastutustunde puuduses, edevuses, küll järelaimamises, rahvustunde puuduses, lohakuses, roppuses j. m. j. m. — paljastades taibakamaile päile ainult enese mannetust kunstiküsimusis, sihilikkust, väiklust ja kadedust, imponeerides aga suurele publikule oma "põhjalikkusega, asjatundmisega ja aususega", olles väga mokka mööda uuema lüürika vaenlastele ja lastes vett nende arvustajate veskile, kes püüavad olla publiku meelt mööda ja teiste kulul targad. Aavikule lisanesid "lüürika hädaohule" tammi ette ehitama Milli Mallikad, Roosed j. t. "Seal tuli Tuglas" ja veel rängema materjaaliga.

Ei saa olla raskemat pattu idee- ja kunstiinimese jaoks, kui raamatutegemine raha eest, turunõudmiste rahuldamine, ajaviiteks kirjutamine, mis on kõik enese müümine, kunsti profanatsioon ja prostitutsioon, langus, lõpp, ots! Asjata loodab Fr. Tuglas seisukorra paranemist ja kirjanduse õitsengut kirjanikkude toetamisest kultuurkapitaali abil: keda siin veel parandada, mida siin veel upitada — niisuguseid spekulante, eetikata-moraalita kunstiga kaubitsejaid? kes juba nii kaugele on langenud lühikese aja (viie aasta jooksul, nagu Fr. Tuglasest aru peab saama) jooksul, kes ei ole oma küünalt suutnud püsti hoida ega enesele truuks jääda katsumise ja kitsikuse ajal — maha selle põlvega lõpulikult. Maha ja rist peale. Jäägem siis juba Aspede, Aunide, Pärnide ja nende sarnaste ametlikkude klassikute juure ning heitkem oma lootuse ning toetuse ankur "Uudismaade", "Urikivide" ja "Viisnurkade" tuleviku vetesse — nad, nii "klassikud" kui "noorurid", on ju vabad kõigist Aaviku ja Tuglase poolt märgitud pattudest. Pöörakem siis sel tänapäeva kirjanduse keskööl silmad loode poole, minevikku, ja idapoole, tulevikku, kosutagem end läinud aegade prohvetitest ja tuleviku messiastest, Mart Raud "Loomingus" juba annab sellekohaseid veksleid "noorkirjanikkude" arvel.

Imestatakse ehk, et kuidas võis Fr. Tuglas anda tänapäeva kirjanduse kohta sarnase attestaadi, on ta ju ise selles kirjanduses sees ja sama kirjanduse sammastest, istub seega samal süüpingil. Kuid see imestus muutub kohe rahuldustundeks, kui lasta käia üle mainitud kirjanikkonna prooviv ja valiv pilk: esimesena ja ainsana, kes siit võib siirduda klassikute valda, on Fr. Tuglas — ja rahulikul sammul astub ta süüpingist mööda prokurööri kantslisse ja sealt klassikute aupinki.

Igasugu väitele, ka ketserlikulegi, võib leida tugesid. Tuglaski oleks ehk leidnud mõne näite, mis osutab rohkem tahtlikkust, kui inspiratsiooni ja elamust, mis aga veel koguni kaugel tema poolt märgitud spekulatsioonist, sarnaseid kohti, mida võiks aga leida meie arukate klassikute juures ja teisalgi, neid oleks ta võinud siis esile tuua ja hea tahtmise juures oma uue teooria alla kiskuda. Ta oleks võinud ühe mehega välja tulla, kes iga oma sulepala oskab ära kasutada 3 – 5 kordselt, enne kui see pala jõuab teoste koguni — juba tõepoolest ärimees see mainimata mees — aga kes söandab teda sellepärast veel pidada langenud kirjanikuks? Ei sugugi ega keegi. Kuid Fr. Tuglas on jätnud kõik öeldu tegemata, üksiknähted fikseerimata, on aga selle asemel kõik algul tsiteeritud suri- ja veripatud kupatanud kogu kirjanikkude põlve kaela.

Kui meie kirjandus oleks nii müüdav, siis näeksime ka seda suurt ostu-müüki, keevat äri, mille pärast maksaks kirjanikul saada langenud kirjanikuks ja näeksime seda "kirjanduse tegemise pahet, mis on nii kohutav vanemail kultuurimail." Ei midagi kohutavat, ei mingit äri. Meie luuletaja ja novellist annab ikka ainult kahe-kolme aasta tagant uue kogu välja ja saab selle eest honoraariks paari kuni nelja kuu keskmise ametniku või ajakirjaniku-toimetaja palga. Kui meie kirjanik revolutsiooni päevil ja hiljem välja andis kogusid, milles sisaldus 5 – 8 – 10 aasta produktsioon, ja nüüd ilmutab 2 – 3 a. produktsiooni ning sellest järgneb kiirem loomistempo, mida Fr. Tuglas tahaks nimetada "tegemiseks", siis ei ole siin veel mingit kriminaalset: toona andis kirjanik välja oma algaja aastate ja pika valmimis-aja toodangu, nüüd, olles küpsemas eas ning võimistes, on tema loomistempo arusaadavalt kiirem, või oleks see "kiirus" lubatav alles raugaeas? See tempo, Fr. Tuglase keeles "vahetpidamata uue kirjutamine" on küllalt aeglane, liig pikaldane selleks, et omast kunstitoodangust ära elada. — Imelik, miks peaks kirjanik muutuma raamatutegijaks raha eest, kui raamatu loominegi ei ole temalt nõuetav, kui üldse tema käsikirju ei soovita trükkida, või trükitakse suure pingutusega. Mis mõte on siis enese vastu patustades sepitseda käsikirju, kui nad niisama seisma jäävad, kui kunstiloomingki?

Et ära elada, peaks luuletaja ja novellist avaldama aastas 3 – 6 kogu, aga mitte ¹/₃–¹/₂ ehk veel vähem, nagu sünnib see tänapäev. Need kolm kuni kuus kogu võiksid ehk küll olla "raamatu tegemine raha eest," kuid meie ei näe seda, meil ei ilmu sarnast raamatute hulka üheltki kirjanikult aastas. Vastav hulk kirjanduslikku loomingut võiks ju ilmuda raamatute kirjastamise kriisi ajal ajalehis ning ajakirjades, aga ka seda ei näe meie teps: luuletusi ilmus vahel harva l. a. ja varem ajalehtede lisades, nüüd enam sugugi, ja novelle ning romaane ajalehtedes ilmub: ajaviitenovellide tõlked ning üks pikk kõmuromaani tõlge teise järgi joone all — nii siis mitte Eesti kirjanikkude publiku maitsele vastav ajaviitekirjandus.

Ja kui palju leiate "Loomingus", kus honoraar kõige suurem ja niiviisi raha eest kirjutamine päriselt avatlev, kui palju leiate seal luuletusi? — mõnes n-ris ühtegi, mitmes üks-paar, ja ilukirjanduslikku proosat? — Valdav osa "Loomingu" materjaalist on artiklid ja neistki suur osa välismaade autoreilt. Ning veel, viimastel aastatel hakkab korduma nähtus, kus kirjanik omal kulul avaldab raamatu, teades, et saab esimese saja-paari müügist trükikulud tasa, ja nii kujunebki tegelikult; honoraarist mingit juttugi — mis "raamatutegemine raha eest" see siis on?!

Kõik need asjaolud peaksid olema teada ning näha ka Fr. Tuglasel. Ja veel peaks tal olema teada, kuidas Eesti kirjanik loob, missuguses kitsas ümbruses, loomisvaenulikus õhkkonnas, ebasoodsail tingimusil tal tuleb luua ja kuidas ta müüb raha eest mitte oma otsekohest kunstiloomingut, vaid oma aega ja aju: tõlkijana E. Kirjanduse Seltsile, A. Orgile, teatreile, ajakirjanikuna, muukutselisena, ehk kuidas tal tuleb "vabana" kirjanikuna vireleda — esimesena "säilitades" oma loomingule aja ning aju jätised, viimasena saades halvatud homsepäeva äraelamise muredest ning väljavaadete lootusetusest, ja vaikida. Sellest enesemüümisest käsitöölisena ja sellest kriisist vabana kirjanikuna kõnelemist oleksime oodanud Fr. Tuglaselt, kuid ta naelutas hoopis teistsugused ja vastupidised teesid meie muusa templi uksele.

Kes need teesid ilma Fr. Tuglase poolt kaitsmata ja põhjendamatagi rõõmuga vastu võtab, on suur publik, meie ametlikud kunstipoliitika juhid ning iseseisvusetu, autoriteedi järele sörkiv arvustus. Publikul on nüüd täieline õigus mõnitavalt näpuga näidata viimaseil aastail ilmunud kirjanduse kui alaväärtusliku, langusaja toodangu peale, ja otsustada iga edaspidi ilmuva uue teose puhul à priori — Tuglas ise on tee kätte näidanud — : see on jälle üks tüssang, üks rahapüüdmise raamat, üks nõrk sepitsus, ilma kirglise süvendamiseta ja kunstilise tihendamiseta tehtud trükikäkk.