Juhan Liiv (Johannes Liiv) — (1864-1913) luuletaja ja proosakirjanik. Kirjanduslikku tegevust alustas ta 1880. aastatel järelromantilises laadis keskpäraste värssidega. Seevastu 1890. aastate algupoolel kirjutatud ühiskonnakriitiliselt realistlik lühiproosa kogus "Kümme lugu" (1893) pälvib tähelepanu rahvapärase huumori, külamiljöö hea tundmise ja isikupäraste inimtüüpidega. Pikem jutustus "Vari" (1894), mis toetub koduümbruse ja isikliku eluloo motiividele, annab avara läbilõike maaelust, vaestekülast sirgunud andeka nooruki Villu traagilise saatuse läbi. Analoogset problemaatikat käsitlevad ka jutustused "Käkimäe kägu" (1893) ja "Nõia tütar" (1895). Kirjanduslikuks suurkujuks tõusis Liiv siiski luuletajana. Tema hilisemale luulele on iseloomulik erakordne tundeintensiivsus ja kujundiline mõjukus, mis on kantud isiklikust traagikast ja siseelamisvõimest kodumaa loodusesse ja saatusesse. Liivi looming tõi pöörde järelromantilisse kirjandusse, avades loominguliselt uued võimalused. Liivi ainukese eluajal ilmunud värsikogu "Luuletused" (1909) avaldas "Noor-Eesti".

PILT
RAAMATUKOGU

    Juhan Liiv. "Kümme lugu. Peipsi pääl"